Читать книгу Haihtunud hingede aeg. - Toomas Paul - Страница 8

IGAL AJAL ON OMA KÄIBEFRAASID JA LÖÖKLAUSED.

Praegu on suure osa ühishala,

kas me niisugust riiki tahtsime,

kui seisime Balti ketis käest kinni

ja skandeerisime: «Va-ba-dust!»

Ei tahtnud.

Kui küsida, mida siis taheti, meenub, et

loitsiti maad, mis oleks täidetud lastega,

kauneid talusid lokkavate viljaväljadega ning

Looja kaitstud uhkeid hiiepuid.

Aga nüüd möllavad keeristormid,

igal aastal suletakse laste puudumisel koole

ning hea on elada vaid metsavarastel.

Kõik elus kogetu mõjutab meie mälestusi,

samuti aeg ja hetk, mil me meenutame.

Minevikus kogetut meelde tuletades

tõlgendame seda oma järgnenud kogemuste

ja praeguse vajaduse taustal.

Meenutamine täidab olulist kohta inimese elus,

selle abil luuakse sild mineviku ja oleviku vahel.

See on tegevus, mille käigus toodetakse

versioone tõelisusest ning milles on tähtis

isiklik kogemustasand.

Teoreetiliselt võib tunnistada õigeks,

et ajaloolased peaksid kirjutama minevikust ning

iga inimene meenutama oma varasemat elu nii,

nagu oleks olevik hetkeks unustatud.

See aga pole kahjuks võimalik.

Sest mälestustest rohkem unistatakse

kui mäletatakse.

Mis aga määrab mäletamise ja unustamise vahekorra?

Tänane päev.

Tänane päev oleks nagu ajaloo lõpp-punkt,

kuhu ollakse jõutud pika ja seiklusrikka

teekonna läbimisel. Kuid see pole mitte üks

ja sirge tee, vaid tuhandetest hargnevatest radadest

koosnev rägastik. Ning iga hetke jaoks,

mis ongi olevik, on oluline mäletada

vaid seda teelõiku, mis sinnani viis.

Sest sellest punktist vaadatuna

oli see tee kui sihini viiv ainuõige.

Mõnes järgmises olevikus, uues ajaloolises situatsioonis

ilmneb, et too varasem oli vaid teivasjaam,

ja tee, mis paistis olevat õige, osutus

valeks või tupikuks. Siis tuleb ta kiiresti unustada,

kustutada mälust ja püüda meenutada

mõnd teist teed ehk seda, mis tõi tänasesse.

Nii ehitatakse uus loogiline rida

minevikust olevikku, soovides mäletada

vaid neid märke, mis tähenduslikena

selle tee äärde jäävad.

Ajaloolane David Vsesiov toob näiteks, et

nõukogudeaegne ajalugu mäletas Narva kommuuni

kui loogilist sammu teel sotsialismi.

Tänase päeva lõpp-punkti vaatevinklist

ei ole kommuuni mäletamisel mingit tähtsust

ja ta on unustatud. Või on säilinud mälus

mingi kurioosumliku kõrvalepõikena peateelt.

Mõne aja pärast selgub alati, et see,

mis paistis olevat sündmusterea lõpp, on vaid

veelgi suurema protsessi algus või osa.

Siis peab järjekordselt haarama sule

ja asuma ajalugu ümber tegema.

Aja möödudes muudab olevik ajaloomälu valikud,

ja tuginedes uutele valikutele,

konstrueerib uue tee minevikust tänapäeva.

Me oleksime nagu iga hetk uues lõppjaamas

ja kirjeldaksime kogu aeg teekonda sihtpunkti,

mis hetkel paistab meile olevat reisi lõpuks.

Kusjuures meie eelis mineviku ees seisnes asjaolus,

et me teame kogu aeg selle meie jaoks mineviku

(mis oli millalgi vaid oletatava tulevikuga olevik)

tulevikku.

Vabaneda sellest teadmisest on

peaaegu võimatu.

Me ei suuda kunagi taasluua puhast,

ajaliselt järgnevatest sündmustest mõjutamata

ajaloolist olevikku.

Ajalugu mäletatakse kogu aeg

erisuguse mälupagasiga.

Moskvas pensionipõlve pidav endine Eestimaa

asevalitseja Karl Vaino loetles jaaniõhtul

Madis Hindile antud intervjuus rea meie

tuntud tegijate nimesid ning nentis:

«Kogu minuaegne eliit on miljoneid kokku

ajanud. Huvitav, kas nad vahel mõtlevad,

tänu kellele õigel ajal õigesse kohta sattusid?

Tänane Eesti tõestab teile,

et lollpäid ma tööle ei võtnud.»

Kust me võtame,

et Eesti iseseisvumine toimus sellepärast,

et eestlaste elu läheks lahedaks?

Võib-olla kord tagasi vaadates selgub,

et omariiklus oli vaid vajalikuks vaheastmeks

Euroopa Liitu pääsemisel.

Kust inimene üldse on saanud mulje,

et tema näeb läbi ajaloo niiditõmbamist?