Читать книгу Haihtunud hingede aeg. - Toomas Paul - Страница 3

INIMELU SUUR VÄLJAKUTSE ON ISEENDAKS SAAMINE.

See tähendab: tuleb õppida ennast võimalikult

hästi tundma, püüda oma arengus teadlikult osaleda

ja elukäiku aktiivselt mõjutada.

Inimene ei küpse automaatselt ega muutu

vananedes targemaks lihtsalt iseenesest.

Sellist kasvamist teadlikuks vastutusvõimeliseks iseendaks

nimetatakse psühholoogias

indiviidistumiseks ehk isiksustumiseks.

Tähtis on saavutada, et inimese teadliku mina

ja alateadvuse vahel tekiks püsiv suhtetoime

ehk vastastikune mõjutuste väli.

Et inimene aktsepteeriks iseennast.

Laialt on levinud arvamus, et vooruslik on armastada

teisi, aga iseennast armastada on sündmatu.

Arvatakse, et mida rohkem inimene armastab ennast,

seda vähem armastab ta teisi,

et enesearmastus võrdub egoismiga.

See ei ole piibli seisukoht.

Seal öeldakse selge sõnaga:

«Armasta oma ligimest nagu iseennast.»

Arusaamises, nagu välistaks armastus teiste vastu

armastuse iseenda vastu ja vastupidi,

peitub loogikaviga.

Kui armastada ligimest kui inimolendit on voorus,

siis peab olema voorus armastada ka iseennast,

kuna minagi olen üks inimeste seast.

Ei saa olla olemas sellist inimesekäsitlust,

mis minu välja jätaks.

Piibli käsk

«Armasta oma ligimest nagu iseennast»

näitab, et lugupidamist omaenda

terviklikkuse ja kordumatuse suhtes ning

enesearmastust ja – mõistmist ei saa lahutada

lugupidamisest teise inimese suhtes,

tema armastamisest ja mõistmisest.

Kui inimene arvab, et ta suudab armastada

ainult teisi, ei suuda ta üldse armastada.

Armastust võib ameerika psühhoterapeut

Morgan Scott Pecki kombel defineerida

tahtena laiendada oma mina eesmärgiga aidata

kaasa iseenda või kellegi teise vaimsele arengule.

Me ei saa armastada kedagi teist,

kuni me ei hooli iseendast, nagu me ei suuda

õpetada oma lastele enesedistsipliini,

kuni me ise ei ole distsiplineeritud.

On tulutu ja võimatu ohverdada

oma vaimne areng teise inimese arengu nimel.

Enesearmastus ei võrdu isekusega,

vaid on pigem selle vastand.

Isekas inimene ei armasta end liiga palju,

vaid liiga vähe. Tegelikult ta põlgab ennast.

Paratamatult on selline inimene õnnetu ja mures,

kuna mõtleb, kuidas elult saada rahuldust,

mille saamise ta ise endale võimatuks teeb.

Näib, nagu hooliks ta enesest liiga palju,

tegelikult aga teeb vaid edutuid katseid varjata

ja kompenseerida seda, et tal ei õnnestu

endaga hakkama saada.

See on tõsi, et isekad inimesed on võimetud

teisi armastama, ent nad ei ole võimelised

ka iseennast armastama.

Mõnegi inimese ülbus ja hoolimatus teiste vastu

on pelk pinnapealne kiht.

Sügavamal valitseb rahulolematus iseendaga.

Ja seepärast ei ole ta rahul ka teistega,

ühiskonnaga, eluga. Ta valab pahameele

elu nurjumise pärast nende peale.

Paljud head inimesed kannatavad selle all,

et nad ei ole niisugused, nagu nad tahaksid olla.

Mida nad peaksid tegema?

Kust võtta teistsugust «mina» kui see,

kes ma olen?

Jeesuse kuulutus: «Laske endid lepitada Jumalaga!»

tähendab ühtlasi:

«Laske endid lepitada iseendaga!».

Kui Jumal on valmis meid vastu võtma,

siis ei tohi meie ise olla rangemad, seada ennast

kohtumõistjana temast kõrgemale.

Peame soostuma sellega, et paljudel puhkudel tuleb

meil elada koos vastakate tunnete ja käsitustega.

Inimene eksisteerib erisuunaliste

jõudude meelevallas.

Enamasti peame tunnistama,

et asjal on kaks vastandlikku poolust.

Üks sisemise küpsuse tundemärke ongi võime

taluda sisemisi pingeid.

«Jumal ei tee kaht korda sama asja,» ütles

XVIII sajandi lõpul juudi müstik,

hasidistlik rabi Nachman Bratzlawist.

Kõik olev on ainus ja ühekordne.

Igaüks peab tundma, et tema on maailmas

ainukene omataoline ja et temasarnast

ei ole olemas, sest kui oleks kas või üks

temasugune, siis ei tarvitseks teda olla.

Aga tõepoolest on igaüks midagi erilist,

ja ta peab oma iseolemise tegema täielikuks.

Kõrkus tähendab ennast vastandada, võrrelda teistega

ja siis pidada ennast paremaks või halvemaks.

Inimene ei saa ülbitseda,

kui ta piirdub iseenesega – talle on avatud

kõik taevad ja antud kõik maailmad.

Ja teiselt poolt on kindlasti õige see, mida on öelnud

XVI sajandi saksa arst Paracelsus:

«Need, kes kujutavad ette, et kõik viljad

saavad küpseks maasikatega ühel ajal,

ei tea viinamarjadest midagi.»