Читать книгу Ei jäta elamata - Vahur Kersna - Страница 13

Tiit Terasega tutvusime ajakirja Avanemine korraldatud üritustel. Endine maadleja paistis paljude teiste vaimumaailma piiril smugeldajate hulgast silma hea huumorimeele ja terve talupojamõistusega. Erakordselt viljaka kirjamehena on praktilisele šamanismile, voodoo'le, tšakradiagnostikale ja hingeosade tagasitoomisele keskendunud Tiit eestistanud ja kirjastanud Maya nime all praeguseks juba 57 raamatut. Mitmes „Pealtnägijas“ kasutasime teda Muuilma eksperdina.

Palusin Tiidult abi.

Täiskuu tõustes pani Tiit trummi tööle ja sukeldus transsi. Lebasime tema kodukabinetis kõrvuti põrandal, külg külje vastas. Aeg-ajalt kargas Tiit püsti ja toimetas minu kallal kotkasulega. Tundsin, kuidas mingid asjad minu sees liiguvad, vahepeal tahtsid pisarad kangesti tulla. Pärast kuulasin, millistel maastikel šamaan kondas, keda kohtas, mis juhtus, mida teha sai. Tiit andis mulle kaasa väeloomad ning soovitas minna täiskuul surnuaiale, otsida üles kõige vanem haud, ohverdada seal Parunile pudel rummi ja paluda, et ta haua kinni hoiaks.

Tegin seda.

Tiit Teras

Kunagi oli mul Kullo keskuses omaette tuba, kus ma inimesi vastu võtsin. Olin veendunud, et tänapäeva meditsiin on heal tasemel ja suudab aidata inimesi oma füüsiliste probleemidega, aga psüühiliste ning eriti hingeliste murede lahendamine on palju halvemal järjel. See oligi minu tegevuse peamine sisu. Kasutasin meetodeid, mida tunti juba tuhandeid aastaid tagasi, kui meditsiini veel polnud. Paljud probleemid inimeste elus on jäänud samasuguseks ja seetõttu oleks õige iidseid oskusi mitte unustada.

Üks neist on muistne hinge tagasitoomine. Selle tehnika puhul läheb šamaan inimese elus ajas tagasi kuni hetkeni, mil tal juhtus midagi halba. Juhtunu võib mõnikord mõjutada inimest nii tugevasti, et ta ütleb endale: „Pärast seda, mis minuga juhtus, ei saa ma enam kunagi olla endine.“ Šamaan suudab muutunud teadvuse seisundis näha seda minevikuhetke kas otseselt või sümboolselt.

Loodusrahvad usuvad, et inimesel ei ole üksnes eluhing, mis füüsilise keha elavaks teeb. Peale selle on meil veel üks hingeosa, mis võib inimese juurest niisama lihtsalt lahkuda nagu liblikas lilleõielt, mida puudutab sõdurisaabas. Põhjused, mis seda lahkuma sunnivad, on sellised lillevarre ja sõdurisaapa kokkupuutumise sarnased hetked meie elus – rasked haigused, õnnetused, armastajate lahkuminek ja mõnikord probleemid töö või isikliku eluga.

Šamaanitrummi helide saatel hingerännakule minnes olen näinud, kuidas inimesest eraldub ja eemaldub tema enda sarnane, kuid hõredam kogu. See ongi hingeosa, mis lahkub ja mille ma pean tagasi tooma. Seda ei tohi teha vägisi, hingeosa tuleb veenda tagasi tulema. Kui ta nõustub, tuleb ta omanikule tagasi tuua ja temasse puhuda. Kuigi seda rituaali kirjeldavas Sandra Ingermani raamatus „Hinge tagasitoomine“ on räägitud ainult kadumaläinud hingeosadega tegelemisest, tuleb seda tehes tegelda inimese kõikide probleemidega.

Muutunud teadvuse seisundis paistavad haigused inimese sees olevate haigusolenditena (putukad või mürgised olendid), need tuleb sealt välja tuua ning loodusesse viia. Šamaan ei hävita neid, viib vaid tagasi paika, kus on nende õige koht. Haigus ei ole meie vaenlane, vaid lihtsalt vales kohas olev elusolend. Teda ei tohi tappa, vaid tuleb taastada looduses tasakaal, mis saabub, kui see olend on jälle oma õiges kohas tagasi.

Inimmõtlemine ja -võimed on suguharude ning šamaanide ajast peale palju edasi arenenud. Nüüd on küllalt sageli haigusolendi asemel või sellega koos inimesesse tunginud mingi pooljumalik või -saatanlik vaimolend. Nüüdisaegsel šamaanil tuleb leida endale abivaimud, kes oleksid nende paharettidega samast klassist. Kõik areneb edasi, nii halb kui ka hea!

Ausalt öelda ei tea ma siiamaani isegi, kuidas selle rituaali juures toimuvat seletada. Seletusi on palju, kuid need on siiski vaid seletaja arvamused. Olen teinud seda muistset rituaali lihtsalt sellepärast, et inimesed on sellest abi saanud.

Vahur oli hingeosade tagasitoomisest kuulnud ja tuli minu käest küsima, kuidas see ikkagi käib. Tegin tema üsna palju haiget saanud töökaaslasele tagasitoomise rituaali, mille Vahur vormistas telesaateks. Siiamaani on see jäänud ainsaks saateks, kus arvestati ka minu arvamusega ning anti edasi minu sõnad. Hiljem on mitu reporterit nii Kanal 2-st kui ka TV3-st proovinud sarnaseid saateid teha, aga... Mõni minu mõte või sõna on saatesse ju jäänud, kuid nii, nagu tegija sellest arvas, mitte nii, nagu mina mõtlesin. Hiljuti tuli jälle keegi TV3-st. Saatsin ta kohe minema ja nii teen ka edaspidi, sest kui saate tegijal on vaatajale midagi öelda, siis öelgu seda oma sõnadega. Pole vaja minu sõnu väänata, et need tema soovitud mõtte välja ütleksid.

Siis saabus päev, kui Vahur tuli minu juurde väga raske haigusega. Õnneks polnud see veel liiga kaugele arenenud ja Vahur oli võtnud minu arvates õige hoiaku: kasutada kõiki võimalusi, et olukorrast välja tulla. Arstide juures oli ta juba käinud, minu osaks jäi tegelda haiguse vaimse poolega.

Ka Vahurisse oli lisaks haigusolendile seestunud veel üks tugevam vaenulik vaimolend. See oli seotud inimesega, kellega ta oli varem elus kokku puutunud. Kui šamaan selle olendiga hakkama ei saa, võib haigus tagasi tulla. Tegin rännakul kõik, et teda tõrjuda, lõpuks aga pöördusin abi saamiseks ühe võimsa vaimu poole.

Seekord see aitas. Aga me peame kõik mõtlema, et oleme surelikud. Kord lõpeb elu ikkagi ja sellepärast tuleks meile jäänud aeg kasutada nii, et lahkudes võime öelda: oleme teinud kõik, mida tõesti teha tahtsime. Meie ülesanne maa peal on täidetud. Kui me ise sellega nõus oleme, avab vaim väravad ja saame rahulikult minna.

Üks põhjustest, miks haigus Vahurit tabas, on minu arvates seotud tema iseloomuga. Kui ta midagi teeb, siis täie hingega, põledes. Hingega, põledes tehtud töö ongi see, mis Vahurit iseloomustab ja miks me tema saateid vaadata tahame. Sellel paraku on oma hind, mis tegijal tuleb maksta. Nii võib inimene läbi põleda. Niisuguses seisus aga pääsevad mitmesugused probleemid meile ligemale kui vaikselt ja tasakaalukalt elades. Ütlesin talle, et kui ta suudaks oma elus teha täieliku pöörde ja tegeleks edaspidi sellega, mis teda põlema ei paneks, ei tuleks haigus ehk enam tagasi. Aga kas ta seda suudab? Kas teie suudaksite jätta selle, mille nimel elate, isegi siis, kui see teile väga palju maksma läheb?

Võib-olla ongi see elu mõte – elada kirega ja endast kõik andes nii, et elu lõpuks saaksite öelda: „Olen teinud kõik, mida sain teha, ja pole raisanud oma elu, sest ma tean, et ei ela igavesti. Elu on lühike, ainult sünnist surmani ja mitte sekunditki rohkem!“