Читать книгу Ei jäta elamata - Vahur Kersna - Страница 16

Šamanistlik lähenemine tundus paljulubav. Võtsin järgmiseks Hawaii taustaga Serge Kahili Kingi „Linnašamaani“.

Autori sõnul pole vaja otsida mingit Ülimat Tõde ega Tegelikkuse Kvintessentsi, sellest pole kasu. Tuleb olla pragmaatiline. Šamaan on sõltumata kultuurist ja keskkonnast eelkõige tervendaja.

Lihtsas keeles kirjutatud raamat sisaldab palju praktilist. Isikliku aia loomine, visioonideotsingu juhendamine, üksjagu enesetervendamisvõtteid, rituaalide kasutamine.

Mõtteid, mille üle mõelda.

Sõltuvalt teie suhtumisest on probleem kas ületamatu takistus teie teel või väljakutse, mille peate väärikalt lahendama.

Kõiksuse lõpmatus eeldab ka olemasolu lõpmatust.

Kõik on kõigega seotud. Iga mõte, mis on täis armastust või mürgitatud vihkamisega, suudab mõjutada Kõiksust. Kuid eelkõige tunneb selle mõju teie enda keha.

Kriitika surmab suhted, kiitus puhastab ja parandab suhteid.

Haiguse või traumaga reageerib laps varjatud perekonnasisestele konfliktidele. Palvetes peab olema veendumus ja võimekus, muidu nad ei toimi.

Kõik on energia. Energia järgneb tähelepanule.

Kuna Kõiksus on lõpmatu, on igal ülesandel rohkem kui üks lahendus. Kui eesmärk on tähtis ja üks tee viis ummikusse, proovige teisi lahendusi.

Dr Katrin Palk

Vahur talus esmaliini ravi igati hästi. Temaga oli väga lihtne suhelda, kuna ta oli väga positiivne ja avatud, haaras kõike lennult. Meie omavaheline arsti- patsiendi suhe oli igati usalduslik. Kiiritus- ja keemiaravi läksid ilma suuremate kõrvalnähtudeta, ravi tulemus oli väga hea ja me saime edasi minna järgmise ravietapiga – autoloogse siirdamisega, millele eelnes patsiendi enda tüvirakkude kogumine.

Autoloogsete tüvirakkude kogumine toimub afereesiprotseduuri käigus spetsiaalse masinaga. Patsiendi tüvirakud kogutakse kas perifeerse või tsentraalse veeni kaudu spetsiaalsetesse kottidesse. Peale kogumist rakud töödeldakse ja külmutatakse tulevikus kasutamiseks. Enne tüvirakkude kogumist on patsient saanud ravimeid, mis stimuleerivad tüvirakkude migratsiooni luuüdist perifeersesse verre.

Autoloogne vereloome tüvirakkude siirdamine on üks võimalikke müeloomtõve ravimeetodeid, mille korral patsient saab väga suures doosis keemiaravi, mille eesmärk on maksimaalne kasvajavastane efekt. Selleks, et ei tekiks vereloome ning muude organite poolt raskeid kõrvaltoimeid, kantakse patsiendile peale kõrgdoosis keemiaravi üle varem kogutud patsiendi enda vereloome tüvirakud. Tüvirakkude ülekandmisega väheneb oluliselt suures doosis tehtud keemiaravi toksiliste tagajärgede hulk ning tüvirakkude ülekanne võimaldab hoiduda pikajalisest vereloome supressioonist.

Autoloogne siirdamine on patsiendi jaoks ikkagi üsnagi raske kogemus:haiglas tuleb tavaliselt veeta terve kuu, kõrgdoosis keemiaraviga kaasnevad kõrvaltoimed: iiveldus, oksendamine, kõhulahtisus, söömisprobleemid, kaalu kadu, palavik, infektsioonid, veritsused jms. Aga eesmärk pühendab abinõu – enamikul juhtudel õnnestub siirdamisega haigusele pidur peale panna ja patsiendid on suutelised normaalse elu juurde tagasi pöörduma, osa neist läheb ka tagasi tööle, nende elukvaliteet tavaliselt paraneb.