Читать книгу Ei jäta elamata - Vahur Kersna - Страница 7

Gorillad purgis, suundusime raftingule Ugandas, Niiluse alamjooksul.

Päikesetõusul lükkasime paadid vahusele veele.

Ühest neljanda kategooria kosest alla tormates viskas kõrgele õhku ja siis kummuli. Nii pidigi juhtuma, sest see on ju fun! Mulle ei olnud. Vool loopis mind üle kivide, kiskus vee alla. Ja siis uuesti. Ja jälle. Silmade ees, kuskil taeva asemel sillerdas helesinine veepind, milles keerlesid miljonid mullid. Kõrvades laulis vaikus. Selle kõige juures valdas mind kummaline rahu, sest minu peas keegi rääkis minuga.

Ta ütles: „Siia sa ei sure.“

Kui mind kuivale tõmmati, kiirgus kaelast talumatu valu. Õnneks oli neil võtta nii kaelatugi kui valuvaigistid. Algas mitmesajakilomeetrine teekond läbi tulipalava Aafrika pealinna Kampalasse. Reisi korraldaja Janika Vaikjärve vene relvakaupmeestest sõprade abiga pääsesin juba paari päeva pärast magnetresonantstomograafi. Noor neegerarst vaatas pilte ja ütles siis vaikselt: „Saatus tõi teid siia viimasel tunnil.“

Olin kaelas ebamugavust tundnud juba aasta. Keerasin ja venitasin pead igal võimalikul moel, aga blokeering ei kadunud. Kevadel maakodus kukkudes tundsin vastikut valu. Mustamäel tehti mulle seepeale uuringud, osakonnajuhataja isiklikult tegeles minuga. Raviks määrati valuvaigisti.

Tagasiteel Kampalast lebasin lennuki vahekäigus pikali maas. Sellises asendis oli enam-vähem talutav. Liina tuli mulle Londonisse vastu.