Читать книгу Ei jäta elamata - Vahur Kersna - Страница 5

Mida kõike ma ka dr Everausi käest ei küsi, enamasti tean vastust juba ette. „See kõik on nii individuaalne,“ tavatseb ta öelda.

Muidugi, inimesed on erinevad. Nagu nende eludki.

Saatus asetab Eestis iga päev 20 inimest sarnasele maailmalõpulävele, kuhu minagi sattusin. Sel hetkel küsib igaüks: „Miks just mina?“ Ja siis, et kelle süül? Kurja silma, needuse, geenide, reostunud keskkonna, stressi või grillvorstide?

Teadlased viilutavad rakke, DNAd ja geene. Psühholoogid sobravad armastuseta lapsepõlves ning liiga pingelises elus. Müstikud lahkavad karmat ja eelmiseid elusid.

Nii või teisiti, siin sa nüüd oled.

Sinu enda elumere lained, summa summarum uhtusid su sellele rannale. Sinu elatud elu.

Tõenäosus, et tulevad tulnukad ja viivad su oma tähelaeva operatsioonile, on väiksem kui paljuräägitud 1%, mil haigus iseeneslikult seletamatutel põhjustel taandub. Imed muidugi juhtuvad, aga... teistega.

Keegi pole jäänud ilmasambaks, kuid see ei pea ju juhtuma homme! Või ülehomme. Äkki koguni mitte aasta pärast? Eriti veel, kui sul on, mille või kelle nimel kesta.

Midagi peab ette võtma, kuskilt tuleb alustada. Lõppude lõpuks on meil ju 21. sajand, kõrgeltkoolitatud tohtrid, hirmkallid aparaadid, tuhanded tabletid. Aga nad ei anna garantiisid.

Või peaks vaatama mõne nõia, sensitiivi? Teeb korra surra-murra ning jalutadki edasi. Hiljuti näidati telekast mingit brasiillast. Filipiinidel on kuulsad hiilerid, Peruus džunglišamaanid. Ja need Eesti Vollid ja Sassid... Aga keda sellest kirjust menüüst valida?

Äkki pöörduks kirikusse? Isegi kui Jumalat pole senises elus väga vaja läinud – järsku ta tõesti on olemas?

Me oleme näinud, kuidas mõned lähevad ruttu, teised kestavad aastaid. Kolmandad saavad terveks.

Jah, päris kindlasti on see kõik individuaalne.