Читать книгу Ei jäta elamata - Vahur Kersna - Страница 14

Argipäevahommikud möödusid nüüd Mustamäe haigla 11. korrusel. Vaatega silmapiiril kõrguvale suusahüppetrampliinile. Kitsukese toa viis tooli olid tavaliselt täidetud.

Selles lootuse miniuniversumis toimetas seitsmendale kümnele lähenev õde Riina. Nõel sisse, kott või pudel tilkuma. Nõel välja, side peale. Palju ta neid torkeid võib olla elus teinud? Miljon? Kaks? Kümme?

Aja jooksul adusin, milline varandus see inimene on. Patsientidele. Haiglale. Eestile. Tervele maailmale. Õde Riina pilgu kindlus, temast hoovav rahu, mõistmine ja diskreetsus. Mitte miski temas ei tundunud õpitav, raha eest saadav. Et jõuda niikaugele, peab elama ning küpsema.

Ja selleks sündima.