Читать книгу Ei jäta elamata - Vahur Kersna - Страница 9

7 aastat poleks paha. Aga... siis?

„Kui veab, leiame maailmast doonori – õdesid-vendi teil ju pole – ja proovime siirdada tema tüvirakke. Kuid see operatsioon on juba väga ohtlik ning suremus suur.“

Kui... suur?

„50%.“

Dr Palk kritseldas paberile aadressi myeloma.com ja ulatas selle mulle.

Kodus võtsin lehekülje lahti. Tihe kirbukirjas tekst, punastes toonides kujundus. Ma ei tahtnud seda vaadata, panin kinni. Ega avanud enam kunagi.

Dr Katrin Palk

Hulgimüeloom on haigus, mille prognoos on viimasel kümnendil küll oluliselt paranenud, aga millele ei ole endiselt tervistavat ravi. Tegu on pahaloomulise luuüdi kasvajalise haigusega, mille korral luuüdis vohavad kasvajalised plasmarakud, mis sekreteerivad paraproteiini ja tekitavad luustikus haiguskoldeid.

Tänapäeval on hulgimüeloomi ravis tulnud kasutusele palju uusi nüüdisaegseid ravimeid, mille kasutuselevõtuga on patsientide eluiga oluliselt pikenenud. Ent tervistav ravi seni puudub. Enamikul patsientidest rakendatakse keemiaravi, lokaalsete kasvajakollete korral aitab kiiritusravi. Noorematel patsientidel teostatakse vereloome tüvirakkude siirdamine – enamik siirdamisi on autoloogsed (patsiendi enda tüvirakkude siirdamine), üksikjuhtudel allogeensed (doonorilt pärinevad tüvirakud).

Olukord oli tõsine. Vahur tundus algul väga löödud, eriti kui ma ütlesin, et tegu on vereloome pahaloomulise haigusega, mis tänapäeval on küll muutunud krooniliseks haiguseks ja mille korral saab haigete elu pikendada, aga millest terveks on peaaegu võimatu saada.

Liina oli vapustavalt särav naine, sealjuures tundus ta väga mõistev ja arusaaja.