Читать книгу Ei jäta elamata - Vahur Kersna - Страница 4

Võru Silja Spordi kaupluses oleme sagedased kunded.

Rosinasilmsetest müüjapoistest ümbritsetud omanik Silja Suja vaatab mulle seekord pikalt otsa ja küsib tseremoonitsemata: „Kuidas tervis?“

No... mis ma talle ütlen? Et – olukord on keeruline, haigus jälle tagasi?

Seega – seis šitavaata? Või, et – tänan küsimast? „Näed, kõnnin ikka tagumistel jalgadel.“

„Meil siin oli kah üks vähihaige,“ puurib Silja nüüd pilgu jõuliselt minusse. „40aastane lasteaiakasvataja. Tema läks küll väga ruttu. Pooleteise kuuga oli läinud.“

Hm. Peaksin ma ennast nüüd süüdlasena tundma? Et püsin ikka veel elus, juba seitsmes aasta?

See raamat on põhjalikum vastus kõigile, kes on nende aastate jooksul küll tahtnud, kuid pole söandanud küsida.