Читать книгу Sipelgas klaaspurgis. Tšetšeenia päevikud 1994–2004 - Полина Жеребцова - Страница 134

Räägitakse, et mõned Vene sõdurid läksid võitlejate poolele üle. Ja sõdivad Tšetšeenia eest. Millal lõpetavad lennukid meie pommitamise? Millal?! Millal lõpeb see, et meile antakse 48 tundi ja siis hakatakse tapma?

Mõtlesin ja kirjutasin Venemaale luuletuse:

Oleks kasvu mul enam,

oleks samm pikem veel.

Väli, Venemaa väli!

Pole vaenlased me.

Ilm kirikukelladest

õnnistust täis.

Keegi on rahul,

keegi surmarada käib.

Lilled pole siin kehvemad!

Taevas on sinisem!

Miks pole me sõbrad?

Maa on igale inimesele!

Seda valu, seda mälu

ei luba ma piinata,

seda küllust ja risu

ei lase ma tallata!

Oleks rammu mul kätes,

oleks laiem mu turi.

Haud kivide vahel,

kui hea sõber suri.

Laande ma sammun

tema automaat pihus.

Saab metsavend minust.

Unustan sinu!