Читать книгу Sipelgas klaaspurgis. Tšetšeenia päevikud 1994–2004 - Полина Жеребцова - Страница 149

Meie bioloogiaõpetaja on Hodža Nazirovitš või lihtsalt Nasreddin. Nasreddin ei kannata venelasi. Ta ei talu neid sõja pärast. Tšetšeenia kultuuri tunnis, mida ta samuti annab, räägib ta alati:

„Lapsed! Ärge suhelge kunagi venelastega! Nad söövad siga – see on räpane liha. Venelastele meeldivad koerad, aga need on pahad olendid. Venelased pole tšetšeenidele kunagi asu andnud. Venelased olid kaabakad ja jäävad nendeks!”

Jne. Jäta või tundi minemata. Istun vaikides ja mõtlen: „Kas mina haarasin automaadi ja tapsin tšetšeene? Mina olen ju alati kõiki inimesi aidanud. Meid kõiki pommitati ju ühteviisi!”

Täna ajas ta mind ootamatult tunnist minema. Mitte millegi eest. Selle eest, et ma olen venelane. Aga ma pole temast ju millegi poolest halvem?

Tõsi, ma ei raisanud aega asjata: lasin kooli juures mäest alla.

Ja ikkagi on parem armastada koeri ja olla venelane, kui olla selline nagu meie õpetaja. Kas pole?

Polina