Читать книгу Sipelgas klaaspurgis. Tšetšeenia päevikud 1994–2004 - Полина Жеребцова - Страница 152

Lähen kooli. Minu meelest pole koolis midagi head. Aga kuula siiski mu lugu. Astusin täna hommikul klassi. Linda ajas mind mu kohalt minema ja käskis kõikidel, kes kampa ei kuulu, istuda nende äranägemist mööda. Minu peale oli ta veel eilse pärast vihane. Lindaga ei hakanud keegi tegemist tegema. Ta on jube vigiseja ja ülbik. Üks Lurje-Lõvi ustavamaid kaaslasi.

Ülejäänud klass, kes ei kuulu sellesse plikade kampa, on peast põrunud ja täidavad nende käske. Poisid hoiavad omaette, aga kuulavad samuti Lurje-Lõvi ja kardavad. See on uus kool ja siin on erinevalt kolmest eelmisest oma reeglid.

Niisiis, Linda andis käsu ja kõik istusidki nii. Mina ütlesin, et istun ikkagi teise pinki, kui mitte akna alla, siis vähemalt ukse poole, ja istusingi. Ta tormas vandudes mulle kallale. Talle kiitis takka riiukukk Hasik:

„Sina, vene värdjas, lähed sinna, kuhu meie, tšetšeenid, sul minna käsime!” kuulutas ta mulle.

Saatsin nad kukele. Sellega lõppes meie hommikune vestlus ja algasid tunnid.

Õpetajad ei sekku kokkupõrgetesse mitte kuidagi ja teevad üleüldse nägu, et see neisse ei puutu. On ainult üks õpetaja, Sultan Magomedovitš, kes siis, kui mind tänaval kividega loobitakse, ei ütle küll lastele midagi, vaid astub lihtsalt minu kõrval ja varjab mind oma kehaga.

Aljonkaga ei ole me ära leppinud. Ma tulin pärast kooli tema poole, aga ta mossitas ja puhises nagu vedur.