Читать книгу Sipelgas klaaspurgis. Tšetšeenia päevikud 1994–2004 - Полина Жеребцова - Страница 150

Ma ei läinud kooli. Olen haige. Koristasin kogu korteri ära, lugesin „Meremeest sadulas” Jack Londonist.

Tahan sulle rääkida unenäost, mida nägi mu ema. Sellel pole pealkirja, aga ma võin välja mõelda. Näiteks „Maailma lõpp”.

Minu surnud vanaema Galina ilmus unes ja ütles:

„Maa saab hukka!”

„Aga mis siis inimestest saab?” küsis ema.

„Maa saab hukka tulest. Jäävad ainult mustad kivid.”

„Aga inimesed?”

„Nad asustatakse ümber.”

„Kas sinna, kuhu kõik lähevad,” küsis ema, „tuleb asjad ka kaasa võtta? Inimesed võtavad!”

„Ei,” vastas vanaema. „Midagi pole vaja kaasa võtta – kõik antakse.”

Ja nagu selle unenäo jätkuks nägin ka mina und. Ma panin sellele nimeks „Hirmus seiklus”.

Nähtamatu hääl kuulutas:

„1999. aastal tuleb tugev maavärin. Mägedest kukuvad kivid, aga osa maismaast haarab enda alla ookean.”

Näen ennast: jooksen varingu ees, Aljonaga, oma sõbratariga, kividest mööda. Me otsime vett. Mul on käes iidne hõbekann!

Ees on kuristik. Siin, meie poolel, näen tuttavaid nägusid: Aljonka, ema, tädi Valja, Erik, Saška, Vaska, Mansur, Muslim, Hava, tädi Marjam, tädi Fatima ... ja teised.

Meile kõigile on oluline pääseda teisele poole kuristikku. Suur osa inimestest lendab kuristikku, aga mina, ema, Aljonka ja tädi Valja pääsesime mingi imega üle.

Aga nähtamatu Keegi räägib jällegi unes:

„Pärast pole planeedil Maa vett ja inimesed surevad!”

Hirmus, eks ole?

Ma olen haavatud, vantsin kuhugi, komistan ja näen liival suurt tulnukate laeva. See on tulnud justkui päästma kasvõi kedagi meist. Ma tõusen sellel laeval kosmosesse koos nende inimestega, kellel õnnestus pääseda. Ja näen sealt, kuidas meie planeet rebeneb tükkideks nagu lahingugranaat. Maad pole enam!

Pole midagi peale pisikeste komeedikildude. Tajun päriselt plahvatuse lööklainet. Tulnukate laev paisatakse maailmaruumi.

Aga Nostradamuse järgi, räägitakse, tuleb tuumasõda.

Poldi