Читать книгу Sipelgas klaaspurgis. Tšetšeenia päevikud 1994–2004 - Полина Жеребцова - Страница 148

Täna tülitsesime Aljonkaga. Räägin, miks: läksime koos kooli. Tavaliselt tuleme koos ka tagasi. Seekord said minul tunnid läbi, aga temal oli veel neli tundi.

Ma käisin vetsus, läksin klassi tagasi, aga mu kott oli kadunud. Keegi oli ära peitnud. Aga mul on seal koduvõtmed! Zulja-nimelisel tüdrukul oli ka kott kadunud. Teda ei sallita, narritakse. Ta on paksuke. Me tormasime temaga kahekesi kotte otsima. Meile öeldi, et meie kotid viis kaasa Linda.

Jooksin Aljonka klassi, palusin tal minuga koos otsida. Ta keeldus. Leidsin oma koti koolist kolme kvartali kauguselt lumest. Linda oli selle sinna visanud. Jumal tänatud, võtmed olid alles!

Tulin Aljonkale järele. Ta hüppas mulle ninna, sest tal olid tunnid läbi saanud:

„Polina, kus sa olid?! Mina otsisin sind siit! Kadusid nagu vits vette! Mida sa vahid, lollpea?! Kus sa hulkusid, räägi? Mina tulen sinu juurde heaga, aga sina teed oma seatempe!”

Kuigi ma seisin paigal, hüppasin ma mõtteis pahameelest õhku, aga pärast vastasin:

„Harimatu maakas! Mis vitsast sa räägid? (Seda tegin ma muidugi nimelt.) Ja kus sa siin vett näed??!”

Ja rääkisin talle kõik ära, arvasin, et ta saab aru. Aga Aljonka hüüdis pahaselt:

„Tänamatu! Ma ei taha midagi kuulda!”

Ma vastasin selle peale:

„Käi kuradile, sinna, kust tulid.” Ja keerasin põiktänavasse.

Sellega sai meie sõprus läbi. Kahju.

Polina