Читать книгу Sipelgas klaaspurgis. Tšetšeenia päevikud 1994–2004 - Полина Жеребцова - Страница 138

Lapsed vihkavad mind koolis. Nad pildusid mind ja Aljonkat kividega, kui me koju läksime. Ma isegi ei tunne neid. Nad said lihtsalt teada, et meil on vene perekonnanimed, ja karjuvad „vene sead!” See on uus kool – minu kuues klass.

Üks kümnenda klassi poiss astus minu juurde ja lõi mind kõigi nähes. Me seisime saalis – minu klass ja õpetajad. Kukkusin löögist põrandale. Minu valge pluus sai üleni mustaks. Ta ütles: „Sa oled vene lipakas!” ja läks ära.

Kõik keerasid selja. Keegi ei aidanud mul püsti tõusta. Isegi õpetaja ei öelnud talle midagi.

Ma ei teadnud, kuidas olla. Mul hakkas nii häbi! Ma ei oska end üldse kaitsta. Venelane olla on halb. Varem ei olnud nii.

Polja