Читать книгу Sipelgas klaaspurgis. Tšetšeenia päevikud 1994–2004 - Полина Жеребцова - Страница 142

Olen tädi Valja ja Aljonka pool. Nad elavad vanaisa Paša juures eramajade rajoonis.

Tulin koolist koju: uks on lahti, võti on lukuaugus, aga ema ei ole. Mitte kuskil. Jooksin tädi Valja poole. Tema räägib:

„Su ema tapeti ära! Kõik venelased tapetakse. Lähme tema surnukeha otsima.”

Jõudsime oma koju tagasi. Tädi Valja räägib:

„Tee kapid lahti! Otsi. Vene sõjaväelased andsid Groznõi ära – nüüd tapetakse meid kõiki. Kõiki.”

Aga mina kuulan teda ja mul käed värisevad. Miks mu ema tapeti? Mis minu ema siia puutub? Kui kõrini mul sellest neetud sõjast on!Me tegime kõik kapid lahti – otsisime. Tädi Valja ütles, et ema raiuti tükkideks ja peideti kappi. Pärast võttis tädi Valja mu enda poole. Ütles, et ei saada lastekodusse. Hakkame Aljonkaga elama nagu õed! Sõidame Venemaale!

Ema tuli koju. Ta oli turul käinud. Unustas lihtsalt võtmed ukse ette. Kuidas me küll ehmatasime! Mina nutsin. Mul on kurgus miski tuimaks muutunud ja ma ei saa hingata.

Ema ütles, et ta kannab pearätti ja tal on pikk kaukaasia nina – keegi ei hakka teda tapma. Aga tädi Marjam manitses teda ikkagi ettevaatlikum olema.

Tädi Valja tahab ära sõita, aga korterit ei osteta.Polja