Читать книгу Sipelgas klaaspurgis. Tšetšeenia päevikud 1994–2004 - Полина Жеребцова - Страница 151

Käisin koolis. Meid pandi istuma eri pinkidesse. Mina istusin õpetaja poolt vaadates teise pinki.

Poiss, kes mind juba ammugi oma juttudega tüütab, hakkas ka täna pihta. Tema nimi on Maga. Ta on minust aasta vanem. Ta on 12.

„Polina, kellesse sina usud?” küsis Maga sapiselt. „Ütle meile!”

„Headesse inimestesse,” vastasin mina. „Sellistesse nagu sina, küll mitte. Mis siis?”

„Vasta, kas näiteks Allahisse või Jeesus Kristusesse?” jätkas ta minu laual lösutades.

„Kas see huvitab sind nii väga?” küsisin ma, tajudes kogu selles vestluses järjekordset alttõmbamist. „Olgu, ma vastan: usun jumalasse, aga tema nimel ei ole minu jaoks vahet.”

„Kas sa loed piiblit ja koraani?” küsis Maga juba armulikumalt.

„Nii seda kui ka teist.”

„Tubli! Lähed paradiisi!” hakkas ta naerma. Aga pärast lisas: „Kui nii, kas sa siis võtad mind ka kaasa?”

„Vaatame!” hakkasin ka mina naerma. „Kardan, et sul hakkab seal igav.”

Siis ütles ta äkki:

„Kas ma tohin sind koju saata?”

„Kas tasub asjata vaeva näha?” See oli kõik, mis mulle pähe tuli.

„Olgu peale. Nagu tahad!”

Ja läks ära. Olin kirjeldamatult rõõmus – see läks juba väga tüütuks. Nagu kotitäis kive.

Kui Maga oli ära läinud, jooksid minu juurde plikad. Üks neist kuulub meie klassi koorekihti. Tema nimi on Linda. Meie klassis on kamp rikkaid tšetšeenitare – eliit. Selle pealik on Lurje-Lõvi. Linda on üks tema teenijatest.

„Polina, sa kas kuulad meie sõna või me tapame su ära!” ütles Linda minu poole kummardudes. Tema kõrval seisid veel Lurje-Lõvi viis teenijat.

„Aga mina ei sure!” kuulutasin ma rõõmsalt, vestlus Magaga tegi mul ikka veel tuju lõbusaks.

„Keri kuradile!” hüüdsid plikad.

„Või nii?!” ütlesin mina ja lisasin: „Ilma teieta mitte mingil juhul. Kuidas ma lähen teie tuttavate juurde ilma teieta?”

Nad mõtlesid kaua, mida vastata. Midagi ei tulnud pähe. Vihastasid ja läksid minema. Aga mina istusin ja kõkutasin naerda, kuni algas bioloogiatund.