Читать книгу Praktiline sotsiaalfarmaatsia - Ain Raal - Страница 13

1. SUHTLEMINE TERVISHOIUS

1.1. Erialase suhtlemise põhimõtted

1.1.1. Verbaalne suhtlemine

1.1.2. Mitteverbaalne suhtlemine

1.1.1. Verbaalne suhtlemine

Tõhusa suhtlemise aluseks on selged eesmärgid ja plaan, kuidas kavandatu ellu viia. Hea suhtleja tervishoius peab olema erialaselt kompetentne ning tundma patsiendiga kontakti loomise ja hoidmise põhimõtteid. Peale selle peab tal olema ka kindel arusaamine tervishoiutöötaja peamisest ülesandest – pakkuda patsiendile tõhusat abi ja hoolt.

Suhtlemine hõlmab erinevat tüüpi kontakte: massikommunikatsioon (tele-visioon ja raadio), suhtlemine suurtes gruppides (loengud, kõned), suhtlemine väikestes gruppides (koosolekud, arutelud) ja suhtlemine kahe inimese vahel. Viimane suhtlemise vorm on patsiendi ja tervishoiutöötaja kontaktis valdav. Verbaalse ja mitteverbaalse suhtlemise käigus edastatakse mõtteid, ideid, emot-sioone ja informatsiooni. Tervishoiutöötaja tegevused suhtlemisel patsiendiga on toodud infokastis 1.

Teoreetilised suhtlemismudelid võimaldavad täpsemalt aru saada, mis toi-mub patsiendi ja tervishoiutöötaja kontakti käigus ning kuidas suhtlemist vajadusel muuta (tabel 1). Esimesed vastavad mudelid töötati välja üle 60 aasta tagasi ning mitme aastakümne jooksul keskendusid need enamasti patsiendi ja meditsiiniõe kontakti kirjeldamisele. Kui esialgu oli oluline kirjeldada suhtlemise erinevaid etappe, siis järgnevatel kümnenditel keskenduti rohkem kontakti sisule ning seda mõjutavatele teguritele, sh teabevahetusprotsessile, oskusele uurida ja kirjeldada haigussümptomeid, ning kontakti osapoolte vastastikusele mõjutamisele. Patsiendikeskse suhtlemise põhimõtted ilmusid mudelitesse 1980. aastal, kui jõuti arusaamale, et patsiendiga arvestav tervis-hoiuteenus võimaldab tagada tõhusamalt patsiendi heaolu, ravi tulemuslikkust ning üldisemalt tervishoiuteenuste kvaliteeti. 2000. aastal lisandusid mude-lid, mis tutvustasid eri rassi ja kultuuritaustaga patsientide nõustamise põhi-mõtteid.