Читать книгу Praktiline sotsiaalfarmaatsia - Ain Raal - Страница 6

EESSÕNA

Nüüdisaegne tervishoiuteenus on pidevas muutumises. Seda tingib nii medit-siini- ja ravimivaldkonna areng kui ka erinevad haigused ja elanikkonna koosseisu muutumine. Uute toimeainete avastamine ja uudsete ravimvormide väljatöötamine võimaldab järjest sagedamini loobuda invasiivsetest raviprot-seduuridest ning ravida või leevendada erinevaid haigusi ravimpreparaatide abiga. Kirjeldatud raviviis paneb aga tõhusa ravitulemuse tagamiseks vastu-tuse lisaks tervishoiutöötajale ka patsiendile. Sellest lähtuvalt peavad tervis-hoiutöötajal olema nii igakülgsed teadmised ravimitest ja nende kasutamisest kui ka oskused neid teadmisi üksikpatsiendi tasandil edastada. Oluline on sil-mas pidada, et patsientide hulgas on väga erinevate eelarvamuste, teadmiste ja kogemustega inimesi. Lisaks eelnimetatule võivad patsiendid olla oma tervise-probleemide tõttu murelikud või ärritunud või vastupidi, oma tervise suhtes ükskõiksed. See kõik raskendab sõnumi edastamist ja patsiendi aitamist.

Tervishoiutöötaja ja patsiendi tõhus kontakt sõltub paljuski oskusest ja soo-vist suhelda. Vastavate teadmiste jagamisega tegeleb farmaatsia üks eriharu-dest – sotsiaalfarmaatsia. Nimetatud aine põhiülesandeks on kirjeldada ja käsitleda erinevaid ravimitega seonduvaid õiguslikke, eetilisi, majanduslikke, sotsiaalseid, käitumislikke, psühholoogilisi jt aspekte. Sotsiaalfarmaatsia pea-misteks märksõnadeks on interdistsiplinaarsus, farmaatsia eriala arengu toeta-mine ning patsientide ratsionaalse ravimite kasutamise suunamine. Viimasega tegeleb sotsiaalfarmaatsia praktiline külg, milles on küllaltki oluline osa ka pat-sientide iseravimise ning käsimüügiravimite kasutamise toetamisel.

Mitmed tegurid, nagu rahvastiku vananemine ja ravimite kasutamise suurenemine, ravimite reklassifitseerimine retseptiravimitest käsimüügiravi-miteks, patsientide terviseteadlikkuse tõus, aga ka vajadus ohjata tervishoiu-kulutuste kasvu, on viimastel kümnenditel suurendanud iseravimise osa-tähtsust ja käsimüügiravimite kasutamist. Apteegis toimuv patsiendi tervise-probleemi hindamine ning sobiva raviviisi valik on sageli esmane kontakt pat-siendi ja tervishoiutöötaja vahel. Seetõttu on loetletud apteegiteenuste kvaliteet patsiendi haiguse edasisel käsitlemisel otsustava tähtsusega.

Iseravimise puhul on väga oluline patsiendi initsiatiiv oma terviseproblee-miga tegelemisel. See aga ei tähenda, et patsient peaks täiesti iseseisvalt oma haigusega tegelema. Kindlasti on erinevates iseravimise etappides vaja hai-gussümptomite selgitamiseks ja sobivaima raviviisi leidmiseks konsulteerida