Читать книгу Praktiline sotsiaalfarmaatsia - Ain Raal - Страница 17

Suhtlemine tervishoius 19

Kuulamine ja küsitlemine

Inimesed on reeglina paremad sõnumi saatjad kui selle vastuvõtjad. Õpetades nii suulist kui kirjalikku eneseväljendusoskust, ei tohi unustada oskust kuulata. Tõhusa kuulamise (infokast 5) puhul on oluline, et tervishoiutöötaja mõistaks nii küsimuse või probleemi sisu kui ka patsiendi emotsioone.

Enne küsitlemist peab tervishoiutöötaja endale selgeks tegema, millist tüüpi tea-vet ja millises mahus on patsiendi nõustamiseks vaja. Ebaselge või arusaamatu küsimuse korral tuleks püüda kontakti võimalikult vähe suunata ning avatud küsimuste abil selgitada probleemi sisu ja võimalikud lahendusteed. Patsiendi antud „raamistamata“ vastused võimaldavad paremini olukorda hinnata ning vähendavad ka tema umbusaldust või ükskõiksust teema käsitlemisel. Kui on vaja aga edastada konkreetseid detaile puudutavat informatsiooni, siis soovi-tatakse kasutada suunatud lähenemist ning pigem suletud küsimusi. Samas tuleb olla teadlik, et suletud küsimused võimaldavad patsiendil jääda kontaktis passiivsemaks pooleks, vältida neile ebameeldivatele küsimustele vastamist ja emotsioonide kirjeldamist. Tõhusa küsitlemise tagamiseks on mõistlik avatud ja suletud küsimusi kombineerida.

INFOKAST 5. Tõhusaks kuulamiseks on vaja:

kõrvaldada kuulamist segavad tegurid;

luua silmside;

keskenduda öeldu sisule ja informatsiooni edastamise viisile (nt hääle toon ja valjus);

lugeda informatsiooni ka mitteverbaalsetest märkidest;

teha kuuldu põhjal vahekokkuvõtteid.

INFOKAST 4. Tõhusa kontakti loomiseks tuleb meelde jätta järgmised põhi-mõtted:

lähtuda alati kontakti loogilistest etappidest: kontakti alustamine, teabe kogu-mine, valikute hindamine ja otsustamine, tagasiside, kontakti lõpetamine;

seada selged eesmärgid ja pidada neid kontakti ajal meeles;

kasutada avatud ja suletud küsimusi;

selgitada patsiendi võimet õppida või talle antud teavet meelde jätta;

säilitada objektiivsus ja mitte lasta ennast mõjutada patsiendi hoiakutest ning eelarvamustest;

kasutada oma suhtlemisoskust eriti teabe kogumisel, kuulamisel ja tagasiside andmisel,

panna tähele patsiendi mitteverbaalseid sõnumeid;

alustada suhtlemist üldistest ja vähem tundlikest teemadest.