Читать книгу Praktiline sotsiaalfarmaatsia - Ain Raal - Страница 25

Suhtlemine tervishoius 27

inimese olekus või käitumises märgata muutusi juba varases staadiumis. Samas on leitud, et peres laste arvu kasvades väheneb nende haigussümptomite avastamine.

Haigussümptomite hindamisel lähtub nii patsient kui tervishoiuspetsialist sarnastest kriteeriumidest: paiknemine, sagedus ja seotus konkreetse orga-niga. Esialgu püstitatud hüpotees haiguse või selle sümptomite kohta võib aja kuludes ja sümptomite või nende tugevuse muutudes teiseneda. Samuti võib sümptomite hindamist seostada vanuse, eluperioodi ja varem põetud või hetkel põetavate haigustega. Ootamatu, tugev ja sage haigussümptom, mis on loka-liseerunud mingis organis, suunab inimese mõtted raskemale haigusele ning paneb kontakteeruma tervishoiutöötajaga. Samas võib aga mõni sagedasema haiguse sümptom osutuda märgiks raskemast haigusest, mida patsient vasta-vate teadmiste puudumise tõttu kahtlustada ei oska. Sümptomite tõsiduse üle otsustatakse sageli pärast suhtlemist teiste tavainimestega. Sõltuvalt vanusest, perekonna struktuurist ja inimese suhtlemisaktiivsusest on oluliseks info-allikaks kas ema, abikaasa, sõber/sõbranna või naabrinaine/-mees. Kogemuste võrdlemiseks on praegusajal hea võimalus otsida informatsiooni internetist, sh uurida ka erinevaid elektroonilisi patsiendiportaale.

Patsiendipoolne ravivajaduse üle otsustamine on väga pöördeline etapp haiguse käsitlemise protsessis. Milliste sümptomite korral on kindlasti vaja kontakteeruda arstiga ning millal piisab iseravimisest? Ühene vastus nendele küsimustele puudub. Sageli ei sõltu otsustamine sümptomite tõsidusest. Nende sotsiaalsete gruppide esindajad, kes tunnevad oma tervise suhtes suuremat ohtu (nt eakad, rasedad, väikelaste vanemad) või kelle teadlikkus või majan-duslikud võimalused on suuremad (nt kõrgema haridustaseme, positsiooni või sissetulekuga inimesed), pöörduvad ka kergemate sümptomitega pigem arsti vastuvõtule, kui kasutavad iseravimist. Selline käitumine räägib ühelt poolt vastutustundlikust suhtumisest oma tervisesse, kuid teisalt koormab liialt tervishoiusüsteemi. Üheks lahenduseks on kaasata ravi üle otsustamisse apteekrid, kes aitavad patsiendil analüüsida tema sümptomeid ja valida kas ise-ravimise või arsti poole pöördumise vahel.

Eesti elanikelt (n=545) aastatel 2001–2013 kogutud arvamused erinevate haiguste iseravimise võimaluste kohta näitasid, et keskmiselt 65% vastanutest ei pidanud nohu, köha ja kurguvalu rasketeks haigusteks. Sarnane arvamus valitses kahjuks ka gripi kohta. Ilmselt oli siin põhjuseks oskamatus eristada külmetushaiguse ja gripi sümptomeid. Keskmiselt 34% uuringus osalenutest ei pöörduks nohu ja gripi korral üldse arsti vastuvõtule ning keskmiselt 42% vastajatest kontakteeruks köha, peavalu või gripi korral arstiga ainult siis, kui sümptomid muutuvad tõsisemaks. Nohu, köha ja gripi korral kasutaksid kesk-miselt 65% uuringus osalenutest haigusest vabanemiseks pere ja sõprade ning 51% arsti ja 40% apteekri nõuandeid (Sulg, 2013).