Читать книгу Praktiline sotsiaalfarmaatsia - Ain Raal - Страница 31

Suhtlemine tervishoius 33

nõustamise osaliseks saanuna ei ole patsiendil ka tulevikus huvi vastavate tee-madega tegeleda. Tervishoiutöötaja ülesandeks on selgitada, millisel määral on patsient võimeline esitatud teabest aru saama ning oma suhtlemise ka vastavalt kohandama (infokast 17).

2009. aastal Ida-Virumaa jaemüügiapteekides (n=32) korraldatud pseudo-apteegikülastaja uurimus apteegiteenuse kvaliteedi hindamiseks näitas, et puu-dulik keeleoskus mõjutas oluliselt patsiendi ja tervishoiutöötaja kontakti sisu, tulemust ning patsiendi rahuolu saadud teenusega. Nii patsiendi haigussümp-tomite uurimine kui ka pakutud ravimi tutvustamine ei olnud piisav. Keele-barjäär esines nii eestlastest apteekrite suhtlemisel vene rahvusest patsientidega kui ka vastupidi. Küllaltki sageli kasutati ravimiinformatsiooni edastamiseks „segakeelt“, mille tõttu võis osa teabest jääda jagamata või olla patsiendile eba-selge (Surm jt, 2011).

1.4. Ravimsuhtlemine apteegis

1.4.1. Nõustamise teoreetilised alused

1.4.2. Nõustamine iseravimisel ja käsimüügiravimite kasutamisel

Möödunud sajandil toimus Eesti apteekide tegevuses mitmeid muutusi. Sajandi esimesel poolel oli olulisel kohal ekstemporaalne retseptuur ning enamik ravimeid valmistati apteegis. Järk-järgult hakkasid lisanduma tööstuslikult toodetud ravimpreparaadid, nn patentravimid. Hoolimata ravimi päritolust oli apteekri esmaseks ülesandeks jagada ravimi väljastamisel patsiendile tea-vet selle kasutamise kohta. Nõukogude Eestis, kus mõnel perioodil oli prob-leeme isegi esmavajalike ravimite kättesaadavusega, jäi suhtlemine patsiendi ja apteekri vahel tagaplaanile. Et valmisravimeid nappis, oli jätkuvalt oluline ravimite valmistamine nii arstiretsepti alusel kui ka seeriaviisiliselt. Teistes riikides, kus tööstuslikult toodetud valmisravimid moodustasid järjest suu-rema osa apteegi ravimite valikust, tõusis apteekrite senini peamise erialase

INFOKAST 17. Suhtlemisel patsiendiga, kellel infost arusaamine on raskendatud, peaks apteeker käituma järgmiselt:

kasutama lihtsustatud selgitusi ja sõnastust;

kaasama pereliikmeid või sotsiaaltöötajaid;

kasutama nõustamisel illustreeritud abivahendeid;

küsima patsiendi tagasisidet räägitule, paludes tal edastatud informatsiooni korrata.