Читать книгу Praktiline sotsiaalfarmaatsia - Ain Raal - Страница 28

30 Suhtlemine tervishoius

1.3.3. Suhtlemine erinevate patsiendigruppidega

Tõhusa suhtlemise märksõna on patsiendikesksus. Erinevad patsiendid või-vad aga tervishoiutöötaja suhtlemisoskuse kergesti proovile panna, mistõttu kumbki kontakti osapool ei ole saadud tulemusega rahul. Ühelt poolt võib siin olla põhjuseks patsiendi vähene võime või oskus ennast arusaadavaks teha. Tei-salt on suureks ohuks tervishoiutöötaja stereotüüpne mõtlemine (nt kui pat-sient on eakas, siis on tal halb mälu; kui väheste teadmistega, siis on talle raske midagi sisuliselt selgeks teha; kui kehvasti riides, siis vähese ostuvõimega jne). Alljärgnevalt on põhjalikumalt käsitletud, mida tuleks tähele panna ja kuidas käituda siis, kui patsientideks on eakad, erineva puudega haiged, lapsed või väheste tervise- ja ravimialaste teadmiste või loetletud teemadest arusaamise probleemidega patsiendid.

Eakas patsient

Vananemine võib endaga kaasa tuua õppimisprotsessi aeglustumise, kuid võime õppida on endiselt olemas. Sellest lähtuvalt peab tervishoiutöötaja eaka patsien-diga suheldes kohandama oma kõne kiirust ja edastatava teabe hulka. Tõhusama tulemuse saavutamiseks tuleks esialgu seada lühiajalisemad eesmärgid ning käitumise või elustiili muutmisel lähtuda patsiendi varasematest kogemustest. Edastatud informatsiooni aitab talletada patsiendilt tagasiside küsimine, paludes tal nõustamissessiooni lõpus eelnevalt räägitut lühidalt korrata või soovitades tal kindla perioodilisusega kohtuda tervishoiutöötajaga ning rääkida oma tervisest või ravimite kasutamisest, eriti siis, kui on tekkinud probleemid.

Tervishoiutöötaja ja eaka patsiendi kontakti võivad takistada erisugused väärtushinnangud ja olukordade, nähtuste või tegevuste tajumise erinevus. Nooremas eas kogetu ja õpitu kinnistub tugevamalt ning uuendused tervis-hoius, ravimeetodites või ravimite kasutamises võivad olla eakatele raskesti

INFOKAST 13. Suhtlemisel eaka patsiendiga tuleb tähele panna järgmist:

mõista ja austada vanadust, enne ravimite kasutamise nõustamist tuleks või-malusel võtta aega patsiendi küsimusse või probleemi süvenemiseks;

korraldada regulaarset ravimite kasutamise jälgimist, selgitada, kas patsient kasutab tema kognitiivseid võimeid mõjutavaid ravimeid või kas tal on ravimite kõrval- või koostoimete tekke oht;

rõhutada ravijärgimuse olulisust, võimalusel pakkuda nõuandeid või abiva-hendeid selle tagamiseks;

esitada informatsiooni süstematiseeritult, grupeerides selle nt järgmiselt: sissejuhatav/üldine teave, info ravimi kohta, tulemused, millele peaks oskama tähelepanu pöörata;

vajadusel kaasata tõhusa ravitulemuse tagamiseks pereliikmeid või sotsiaal-töötajaid.