Читать книгу Praktiline sotsiaalfarmaatsia - Ain Raal - Страница 26

28 Suhtlemine tervishoius

1.3.2. Patsientide arvamused ravimite kasutamise ja nõustamise kohta

Patsiendi jaoks on ravimite kasutamisel mitu tähendust. Ühelt poolt mõiste-takse, et ravimit on vaja haiguse kontrolli all hoidmiseks. Parandades oma ter-vist, väheneb ka haigusega seotud mure. Samas tuletab regulaarselt kasutatav ravim patsiendile pidevalt tema haigust meelde ning võib teda panna ennast teistest, tervetest inimestest, erinevalt tundma. Ravimi kasutamise ajal teeb patsient pidevalt uusi ja võib-olla erinevaid otsuseid ravimi vajalikkuse kohta. Patsiendi ravimite kasutamise nõustamisel on oluline aru saada, milline on konkreetse patsiendi jaoks see teave, mis motiveerib teda ravimeid ettenähtud korras kasutama ja millisel ravimi kasutamise etapil on vaja talle seda jagada. Patsientide grupid vastavalt ravimiinformatsiooni saamise soovile on toodud infokastis 11.

Eestis tehtud uurimused näitavad, et ravimiinformatsiooni vajaduse üle otsus-tamine jäeti sageli patsiendi kanda ning ravimiteavet jagati enamasti ainult siis, kui patsient seda küsis. Objektiivselt võib siin põhjuseks olla lühike aeg patsiendiga suhtlemiseks: perearstil on selleks 20 minutit ja üldapteegis on kon-takti pikkus patsiendiga veelgi lühem. Kui tervishoiutöötajad kipuvad pigem arvama, et patsiendi teavitamiseks piisab ravimite kasutamise põhjuse, manus-tamisskeemi ja säilitamise alasest informatsioonist ning liiga palju teavet pigem vähendab patsiendi ravijärgimust, siis patsiendid on teistsugusel arvamusel. Nad soovivad teavet oma ravitava haiguse, erinevate raviviiside, ravi kestuse ning ravimite võimalike kõrval- ja koostoimete kohta. Initsiatiivi konkreetse patsiendi vajaduse selgitamiseks peab võtma tervishoiutöötaja (infokast 12).

Eestis 2006.–2007. aastal tehtud võrdlusuurimuses selgitati patsientide, perearstide ja apteekrite arvamusi ning hoiakuid ravimiinformatsiooni detai-lide olulisuse osas patsiendile. Kõik vastanute grupid olid valmis pakkuma või ise küsima teavet ravimi manustamise (keskmine 78%) ning apteekrid ja pat-siendid ka hinna kohta (82%). Arstilt küsisid patsiendid rohkem ravimi toime ja näidustuse kohta (mõlemad 67%). Samas olid tervishoiutöötajad küll teoree-tiliselt teadlikud patsientide huvist ravimite koos- ja kõrvaltoimete vastu, kuid patsiendiga suhtles nendel teemadel enda või patsiendi algatusel keskmiselt

INFOKAST 11. Patsientide grupid vastavalt informatsiooni saamise soovile:

põhjalik teave igal kohtumisel;

olulisem teave igal kohtumisel;

põhjalik teave ainult ravimi kasutamise alustamisel;

põhjalik teave ainult siis, kui patsient seda ise soovib ja küsib.