Читать книгу Magus veri. Suhkrusõltuvuse needus - Ann Fernholm - Страница 10

Pärast oma silmade avanemise hetke hakkasin uurima, kuidas on kujunenud hirm halva kolesterooli ees ja praegused toitumissoovitused. Ka tundsin huvi LCHF-dieedi vastu. See käib risti vastu viimase 150 aasta jooksul aset leidnud arengule, mil magususe aste meie veres on aeglaselt, aga vääramatult tõusnud. Valge suhkur muutus üldiselt kättesaadavaks alles 19. sajandi lõpul; 20. sajandi esimeses pooles kasvas tarbimine tohutul kiirusel (erandiks ainult Teine maailmasõda). Samal ajal jahvatati jahu üha peenemaks, riisist ja pastast sai loomulik osa meie toidulauast. 1970ndail tulid toitumissoovitused, et tuleks süüa vähem rasva ja rohkem süsivesikuid. Hakkasime jõuluprae küljest pekki ära lõikama ja meil soovitati süüa päevas 6–8 viilu leiba-saia. Leiva-saia, tangainete, riisi ja pasta tarbimine suurenes. Pealekauba muutus meie töö iseloom üha istuvamaks. Üha vähem veres olevast suhkrust kulub seega lihaste kütuseks. See neljaastmeline rakett on muutnud meie vere üha magusamaks: rohkem suhkrut ja kiiremaid süsivesikuid, vähem rasva ja vähem liikumist.

GI-liikumine (GI tähistab glükeemilist indeksit) on samuti juba pikka aega astunud veresuhkrutaseme tõusu vastu, vahetades kiired süsivesikud, näiteks valge riisi ja kartuli, kehas aeglasemalt lagunevate süsivesikute, näiteks ubade, bulguri ja kinoa vastu. Veresuhkru mõttes taastab GI-liikumine 20. sajandi algusega võrreldava seisu, kus jahu oli jämedam ja tort oli suur luksus, mida ei saanud paljud lapsed isegi oma sünni-päeval. LCHF-liikumine viib meid aga ajas veelgi kaugemale. Nende toitumisviisi võib veresuhkru mõttes võrrelda pigem sellega, mida me sõime küttide ja korilastena, kui elatusime hüljestest, metssigadest, kaladest, juurikatest ja muust, mida metsast ja loodusest leida.

Nii et mis siis õieti juhtub, kui inimesed oma veresuhkru-taset nii drastiliselt alandavad?

Kõige sagedasemad süsivesikutevaese toitumise pooldajatega seotud lood jutustavad kaalukaotusest, valu taandumisest, äkitselt rahunenud õhupallikõhust, väsimuse kadumisest, paremast tujust, stabiilsest veresuhkrutasemest, madalamast vererõhust ja parematest vererasvadest. Muidugi ei käi see kõikide kohta. Osal tekivad jalgades krambid, teistel kõhukinnisus. Aga paljudel paistab ilmnevat mingi positiivne mõju. Ja kuhjade viisi leiab imelugusid, eriti diabeetikutest, kes on saanud oma ravimitest loobuda.

Kas kõik need kogemused on üksainus suur platseeboefekt, mingi ühiskonnas leviv massipsühhoos? Või on mõjudel, mida väidetavalt kogetakse, ka loogiline alus?