Читать книгу Magus veri. Suhkrusõltuvuse needus - Ann Fernholm - Страница 16

Järgmine oluline avastus pärineb Euroopast, muu hulgas Rootsist. Teadlased märkasid, et Teise maailmasõja ajal vähenes märkimisväärselt uute II tüüpi diabeeti haigestunute arv. Lisaks paistis vähem inimesi olevat kimpus südamehaigustega. See oli üllatav. Esimese maailmasõja ajal oli alatoidetud rahvastiku suremus suurenenud, sest vastupanuvõime nakkushaigustele vähenes. Ent Teise maailmasõja ajal oli vastupidi. Nakkushaigused olid palju paremini kontrolli all. Ka avaldas hea toidu puudus rahva tervisele üldiselt soodsat mõju – kui liha, mune, suhkrut, siirupit, koort, jahu ja leiba-saia sai jaopärast, tundsid inimesed end mingil põhjusel paremini.

Sõja mõju tervisele äratas ühe ameeriklasest teadlase tähelepanu. Tema nimi oli Ancel Keys ja ta töötas Minnesota ülikoolis. Euroopa fenomen oli risti vastupidine võrreldes sellega, mida ta nägi üha paremini toidetud Ameerika ärimeeste kasvava hulga juures. Neil oli tõsine oht haigestuda diabeeti ja saada südameinfarkt. Ülekaaluliste inimeste lahkamisel nägid arstid samuti seost ülekaalu astme ja veresoonte sisepinna ladestuste ulatuse vahel.

1950ndate alguses hakkas Ancel Keys otsekui puslet kokku panema. Oli ilmselge, et vere kolesteroolisisaldus on südamehaiguste seisukohalt oluline. Inimesi, kelle vere kolesteroolitase oli kõrge, eelkõige päriliku hüperkolesteroleemia põdejaid, ähvardas ka suurem südamehaiguste oht. Lisaks ilmnes nii tema kui ka teiste uuringutest, et vere kolesteroolisisaldus suurenes vanuse lisandudes, umbes samas tempos kui infarktioht.

Küll aga ei nõustunud ta John Gofmani uuringutega, mille käigus uuriti veres kolesterooli edasi kandvaid osakesi ehk lipoproteiine. Keys arvas, et piisab kolesterooli koguhulga mõõtmisest. See oli lihtsam analüüsimeetod, mida sai ulatuslikult rakendada. Verekomponentide ultratsentrifuugimine oli liiga keerukas toiming.

Jätke see meelde, sest just see on teelahe teaduslikus uurimises ja mängib olulist osa nüüdses debatis, kus seatakse vastamisi rasva kasulikkus ja süsivesikute kasulikkus. Seda mõtet arendame edasi 4. peatükis, mis räägib meie vererasvadest. Aga praegu liigume edasi mööda Ancel Keysi teed, kus kõige tähtsamat rolli mängib kolesterooli koguhulk veres.

Ancel Keys uuris lähemalt toidu osa vere kolesteroolitasemes. Ta kahtles, kas ikka on tähtis, kui palju kolesterooli inimene sööb. Kui teadlased olid küülikutel ateroskleroosi kunstlikult esile kutsunud, kasutasid nad selliseid kolesteroolikoguseid, mis olid kilogrammides kehakaalu kohta ligikaudu 15 korda suuremad, kui inimene saab normaalselt toiduga. Lisaks, nentis Ancel Keys, toodab maks iga päev 10–20 korda rohkem kolesterooli, kui leidub ööpäevas vajalikus toidukoguses.

Küll aga võib toit mõju avaldada muul moel. Ancel Keys leidis, et määrav on rasva kogus. Ta tegi eksperimente muu hulgas läheduses asunud vaimuhaigla skisofreeniahaigete patsientidega. Ta varieeris nende hoolikalt kontrollitud toiduportsudes kolesterooli, taimse rasva ja loomse rasva kogust. Järeldus oli, et rasva – nii taimse kui ka loomse – hulk toidus mängis vere kolesteroolitaseme juures suurt rolli. Madala rasvasisaldusega toit peaks seega ateroskleroosi eest kaitsma, nentis Keys.