Читать книгу Magus veri. Suhkrusõltuvuse needus - Ann Fernholm - Страница 13

Lugu sellest, kuidas ateroskleroosist sai elustiilihaigus, algas 20. sajandi esimestel aastatel Venemaal. Teadlase A. I. Ignatovski kõrvu jõudis toona kuuldus paarist põnevast eksperimendist. Kui küülikuid toideti lihaga, tekkisid neil maksas haiguslikud muutused. Samamoodi tekkisid koertel mädanenud liha süües kahjustused nii maksas, neerudes kui ka veresoontes. Ignatovski esitas küsimuse: kas lihavalke lagundades eraldab organism mürke?

Ta tegi arvukaid katseid, söötes küülikuid muna ja lihaga. Algul kasutas ta väga suuri koguseid ja küülikud, kes muidu sõid enamasti rohtu, surid mõne päevaga. Aga kui ta lihakogust vähendas, elasid loomad kauem ja neil arenes huvitaval kombel välja midagi inimeste ateroskleroosi sarnast.

See äratas teistegi teadlaste huvi. Nad hakkasid süstemaatiliselt uurima liha, piima ja munade ning eri sorti rasvade mõju. Kõige mõju alates searasvast, kalamaksaõlist ja päevalilleõlist kuni veiseajust saadud loomse rasvani. Tulemus: munakollane ja veiseaju tekitasid veresoonte sisepinnale rasvaladestusi. Miks?

Umbes samal ajal, aastal 1910, lahkas sakslasest Nobeli preemia laureaat Adolf Windaus inimese lubjastunud veresooni ja avastas, et need sisaldavad suures koguses rasva nimega kolesterool, ja seda umbes kakskümmend korda rohkem kui terved veresooned. Küülikute ateroskleroosi põhjalikud uuringud näitasid umbes sama: ladestused koosnesid suures osas kolesteroolist.

Avastused viisid selleni, et Ignatovski noorem kolleeg Nikolai Anitškov tegi 1913. aastal kuulsa eksperimendi. Ta kutsus küülikutel esile ateroskleroosi, söötes neile õliga segatud puhast kolesterooli.

Seejärel söötsid teadlased kolesterooli ka teistele loomadele: merisigadele, kitsedele, kanadele ja mõne liigi ahvidele. Nende veresoonte sisepinnale tekkis samasugune ohtlik ladestus. Samas ei andnud kolesterool näiteks koertel ja rottidel sugugi sama tulemust. Teadlased tõid põhjenduseks, et need liigid lagundavad kolesterooli väga kiiresti ja seetõttu ei tõuse selle kontsentratsioon veres kunagi piisavalt kõrgeks.

Sama näis kehtivat inimeste kohta. Teadlased proovisid kolesterooli kontsentratsiooni veres tõsta kolesteroolirohke toidu abil, aga võrdlemisi edutult. Ja siinkohal oleks ehk toitumise ja kolesterooli lugu ka lõppenud, kui ei oleks olnud üht geneetilist muutust Lääne-Norra fjordide ääres elanud perede hulgas.