Читать книгу Magus veri. Suhkrusõltuvuse needus - Ann Fernholm - Страница 12

„Põiktänavate hämaras hiilis keelepeks ühes tõbedega. Neid, keda müüri jõud kaitses, võis aga tappa selle jäine külmus. Päike ja tuul küürisid harva linna puhtaks, randade käärivatest prügihunnikutest ja rentslite limasest kõntsast kerkis lämmatavat haisu.“ Nii kirjeldab 19. sajandi Stockholmi oma raamatus „Minu unistuste linn“ Per Anders Fogelström. Vaeste inimeste räsitud organismid ei suuda haiguste rünnakule küllaldaselt vastupanu osutada. Surrakse noorelt, rõugetesse, sarlakitesse, difteeriasse, leetritesse ja koolerasse. Sadamatööline Henning Nilsson hakkab ühel päeval köhima. Ta rügab tööd edasi, kuni ei püsi enam õieti jalulgi. Kopsudest tungib välja punast verevahtu ja ta sureb tuberkuloosi veel enne, kui jõuab saada 35aastaseks.

Ent 19. sajandi lõpu poole teeb linn läbi muutuse. Haisvad solgikraavid kaovad, kui vanad majad maha lammutatakse ja nende asemele ehitatakse uued, millel on veevärk ja kanalisatsioon. Äsja moodustatud ametiühingud astuvad tööandjatele vastu ja nõuavad lühemaid tööpäevi. Raske koorem leeveneb pisut.

Riik algatab ka ulatusliku tervishoiutöö, mis on suunatud eelkõige tuberkuloosi vastu võitlemiseks. Parlament panustab erisanatooriumidesse, kus haigestunuid isoleerida, ning 1930ndate lõpus investeeritakse uutesse röntgeniseadmetesse, mida saab tõvekahtluse korral kasutada. Kümme aastat hiljem muutub kättesaadavaks tõeline relv võitluses selle haiguse vastu: vaktsiin. Lapsi hakatakse vaktsineerima ka difteeria ja teetanuse vastu, umbes samal ajal saab inimkond oma käsutusse läbi aegade kõige tõhusama ravimi: penitsilliini.

Ühiskonna ja meditsiini areng avaldab revolutsioonilist mõju keskmisele elueale. 19. sajandi keskel võisid värsked vanemad loota, et nende lapsed elavad keskmiselt 43aastaseks, sajandi lõpus elatakse juba 52aastaseks ja pärast Teist maailmasõda üle 70aastaseks.

Kui inimesed ei sure enam nakkushaigustesse, tõusevad esile hoopis uued, eakamaid tabavad haigused. Neist kõige tavalisemaks saab ateroskleroos (nimetatakse ka arterilubjastuseks või veresoonte lupjumiseks). Surnute lahkamisel leidsid arstid veresoonte sisepinnalt rasvadest, armkoest ja kaltsiumist koosnevaid paksendeid.

Südamevaevustega inimeste hulk kasvas mühinal kogu läänemaailmas. Ainuüksi 1940ndatel kerkis Rootsis ateroskleroosi põhjustatud surmajuhtumite arv 11 000 inimeselt 17 000-le. Üldiselt leiti, et see on vananemise loomulik osa, vältimatu protsess, millele ei ole võimalik kätt ette panna. Ent küülikute ainevahetuse uurimine muutis seda hinnangut: teadlased leidsid, et rasvane toit näib mõjutavat veresoonte tervist.