Читать книгу Magus veri. Suhkrusõltuvuse needus - Ann Fernholm - Страница 15

Nüüd hakkasid teadlased lähemalt uurima kolesterooli liikumist organismis. Nad avastasid, et on olemas erilised osakesed, lipoproteiinid, mis veres kolesterooli transpordivad. Kolesterool laguneb veres sisuliselt sama halvasti kui või vees. Seetõttu on neid osakesi vaja justkui pesuvahendiks, mis lahustab veres rasva.

Ultratsentrifuugi, Rootsi päritolu ja Nobeli preemia pälvinud leiutise abil avastas ameeriklane John Gofman 1940ndate lõpu poole, et kolesterooliosakesi on eri suuruses ja eri massiga. Ultratsentrifuug teeb minutis kümneid tuhandeid pöördeid, tekitades jõu, mis on üle saja tuhande korra Maa raskusjõust tugevam. Nii lendavad vastu tsentrifuugi servi ka äärmiselt kerged asjad nagu näiteks väga pisikesed kolesterooliosakesed. Kiirus sõltub muu hulgas sellest, kui kompaktne on molekul, missugune on selle tihedus.

Lipoproteiine tsentrifuugides jõudsid teadlased järeldusele, et neil on erinev tihedus. Kõige suurema tihedusega lipoproteiine nimetataksegi nüüd high density lipoproteins, HDL, samas kui väiksema tihedusega osakesed on saanud nimeks low density lipoproteins, LDL. Kui vaatate oma viimase tervisekontrolli analüüside vastuseid, on nende katsete tulemused ka seal näha. Laboris on ilmselt mõõdetud nii teie head kolesterooli (HDL) kui ka halba kolesterooli (LDL).

Ent John Gofman ei teadnud veel, et need osakesed on head ja halvad. Seda hakkas ta kahtlustama alles siis, kui analüüsis erineva südameinfarkti soodumusega inimeste verd. Ta võrdles diabeetikuid ja mittediabeetikuid, naisi ja mehi, noori ja vanu, südamehaigeid ja mittesüdamehaigeid. Ja talle hakkas silma kindel muster – suurima infarktiohuga inimeste veres oli rohkem LDL-osakesi. Paistis, et südamehaigetel on veres seda haigust tekitav muutus. 1950. aastal kirjutas John Gofman artikli mainekas ajakirjas Science, püstitades teesi, et ateroskleroos on haigus. See ei olnud sugugi loomuliku vananemise osa, nagu paljud varem olid arvanud.

Haigusena oli ateroskleroos aga eriti raskesti leitav. Paljud ei märganudki probleeme enne, kui neid tabas saatuslik südameinfarkt. Ja selle heaks, kes ära ei surnud, ei saanud suurt midagi teha. Vähki sai vähemalt proovida opereerida, aga noaga veresoonte sisepinna ladestustele hästi juurde ei pääsenud. Kuidagimoodi tuli seega haigust ennetada – ainult et kuidas?