Читать книгу Magus veri. Suhkrusõltuvuse needus - Ann Fernholm - Страница 7

Ma pidin kirjutama Dagens Nyheteri majanduskülgede jaoks artikli, kuidas meditsiin, mille vastu pole majandusel huvi, tammub paigal. Ükski ravimifirma ei saa teenida diabeetikutele antavate toitumisnõuannete pealt, seetõttu on need puhtteaduslikult kehvasti põhjendatud. Naine, keda ma intervjueerisin, hoidis edaspidi kokku hea hulga raha, kuna tal ei olnud tarvis enam ei ravimeid ega eriti ka ravi.

Ent vestlus temaga viis millegi märksa suuremani. Hakkasin mõtlema, mida ma tegelikult olin oma biokeemia doktoriõppes omandanud. Naise lugu ei klappinud sugugi minule seal jagatud teadmistega.

Esimene mõistatus oli see, kuidas saab rasvane toit aidata kellelgi saleneda. Too naine sõi nii suure rasvasisaldusega rõõska koort kui ka hapukoort. Ikkagi oli ta kaalust väga palju maha võtnud. Rasv on kalorirohke. Grammi kohta arvestatult on rasvas kaks korda rohkem kaloreid kui süsivesikutes. Kuidas on võimalik palju rasva süües kõhnemaks jääda?

Teine mõistatus oli see, et temal kui diabeetikul oli palutud taldrik täita peamiselt riisi, pasta, kartuli ja muude süsivesikuterikaste toiduainetega. Ma ei suutnud seda uskuda. See ei ole ju ometi võimalik?

Aga oli. Riisis, pastas ja kartulis on tärklist, mis koosneb pikkadesse ahelatesse ühendatud suhkrumolekulidest (glükoosist). Kui organism tärklist lagundab, liigub verre suhkur. Sellel naisel oli olnud probleeme vere suure suhkrusisaldusega. Varem oli ta süstinud endale võrdlemisi suuri insuliinidoose, et taset alla saada ja veresuhkrut kuidagigi kontrolli all hoida.

Niisiis oli tal, nagu mina asjast aru sain, soovitatud süüa sellist toitu, mis nõuab veresuhkrutaset alandavat ravimit. Umbes nagu soovitaks gluteenitalumatust põdejal süüa gluteeni ja pärssida seejärel ravimite abil organismi reaktsioone. Diabeetikutel tõuseb veresuhkrutase kergesti kõrgele, mispärast peaks siis andma neile korralduse süüa tärklise kujul sisse suuri suhkrukoguseid?

Nagu ma tagantjärele aru olen saanud, peitub küsimuse vastus hirmus, et diabeetikud muutuksid rasvu süües veelgi ülekaalulisemateks. Ka on diabeetikutel 2–3 korda suurem oht saada südamelihase infarkt. Rootsi riiklikud ametkonnad nagu toiduamet ja sotsiaalamet on juba ammu hoiatanud, et küllastunud rasv tõstab halva kolesterooli taset. See omakorda võib nende sõnul põhjustada südameinfarkti. Seetõttu peaksid diabeetikud sööma vähe rasva ja valima toidulauale ennekõike süsivesikuterikkaid toiduaineid.

Imelik oli see, et minu vestluskaaslase vererasvade näidud olid normaalsed, kuigi ta sõi palju rasva. Nii et ametkondade soovitused ei paistnud pidavat vett. Kas oli tegu õnneliku juhusega? Olid sellel naisel erilised geenid? Või on siin peidus midagi huvipakkuvat?