Читать книгу Magus veri. Suhkrusõltuvuse needus - Ann Fernholm - Страница 9

Teadusteoreetik Thomas Kuhn selgitab oma kirjutistes teadusmaailma paradigmasid. Paradigma on maailmapilt, millest teadlased oma katsete tulemuste tõlgendamisel lähtuvad. Paradigma hulka kuuluvad teatud tõekspidamised, mida enamik usub.

Kui selline põhimõtteline tõde osutub hoopis valeks, tekib teaduslik kriis. Teadlased avastavad anomaaliaid, uurimistulemusi, mis ei sobi mõtteviisiga kokku. Vana paradigma pooldajad leiavad sageli, et anomaaliate põhjuseks on vigased katsed. Teadlased, kes hakkavad maailma nägema uuel moel, leiavad, et varem on andmeid valesti tõlgendatud. See viib ägedate aruteludeni, kus vastasleeride esindajatel on raske üksteist mõista.

Üks teadlane, keda kolleegid rängalt karistasid, kui ta julges seada kahtluse alla ühe põhitõe, on materjaliuurija Dan Shechtman. Ta leidis ühe materjali, ühe metallisulami, mille aatomite struktuur ei allunud loodusseadustele. Kui ta oma avastusest rääkis, naersid kolleegid ta välja. Ülemus andis talle ühe õpiku ja palus seda lugeda. Sealt ilmnes, et ta eksib. Kui Dan Shechtman ikkagi alla ei andnud, oli ta sunnitud lausa uurimisrühmast lahkuma. Kahekordne Nobeli preemia laureaat Linus Pauling nimetas teda avalikult „kvaasiteadlaseks“.

2011. aastal sai Dan Shechtman oma teedrajava avastuse eest Nobeli keemiapreemia. Need, mida varem oli peetud loodusseadusteks, olid tühipaljad oletused. Materjaliuurijad arvasid, et nad olid mõelnud loogiliselt, aga tegelikult olid nad mõelnud valesti.

Teadlased, kes Dan Shechtmani juttu tõe pähe ei võtnud, oleksid võinud astuda koos temaga elektronmikroskoobi juurde ja uurida kummalist materjali oma silmaga. Nad oleksid võinud tunda tema tulemuste vastu huvi, enne kui talle hävitava hinnangu andsid. Ent mingil põhjusel ei kipu inimesed niimoodi käituma. Sageli kujundame oma arvamuse juba enne, kui oleme võtnud aega ärakuulamiseks. Meile ei meeldi eriti, kui keegi seab meie teadmisi kahtluse alla.