Читать книгу Tagasi minevikku - Бен Элтон - Страница 10

„NOH, RUTTURUTTU. Taevake, no on ikka riik! Ma ütlesin, et kohvi ja konjakit. Ja hommikusööki. Mune on? Värskeid, ma mõtlen.“

Stanton oli varem seda häält kuulnud.

Tema pea oli olnud kummargil, silmad keskendunud Cassie e-kirjadele. Nüüd murdis ta need vaikselt kokku ja pani rahakoti vahele ning pistis selle tagasi taskusse. Siis, rohkem instinktist kui kavatsusest, libises tema parem käsi taskust mööda, jalge ees seisvasse kotti, ning sõrmed sulgusid ümber väikese polümeerist automaatpüstoli käepideme.

Kuigi Jumal teadis, et ta ei saanud seda kasutada.

Sellise relva näitamine koos suurepäraste ja praegu veel kujuteldamatute võimalustega võis suurendada linna iga luureagentuuri huvi. Ja nagu iga sõjaajaloo tudeng teadis, oli enne esimest maailmasõda Konstantinoopolis spioone rohkem kui koeri.

„Ma ütlesin: kohvi! Ja juua! Kurat võtaks, mis on neetud türgikeelne sõna napsi jaoks?“

See oli kummaline hääl, väga kärbitud, lühikeste vokaalidega, kuid selle toon viis Stantoni tagasi Sandhursti. Ohvitseri väljaõppesse ja kõigi nende erakoolide poiste juurde, kel oli selge arusaamine võimust.

„Laisk kaffir on ilmselt mõnel vaibal palvetamas,“ jätkas hääl.„Nad muudkui palvetavad kogu aeg, jah? Kui nad vähem palvetaksid ja rohkem midagi teeksid, poleks see riik selline neetud hädaorg!“

Aga see ei olnud ainult toon, mille Stanton ära tundis. Ta oli kuulnud seda konkreetset häält varem.

Kuidas see võimalik oli? Ta haaras relva kõvemini pihku.

Ja siis talle meenus. Tema sõrmed lõdvenesid relva ümber. Kui loll! Kuidas ta nii loll saab olla! Muidugi ta oli kuulnud seda häält varem. Mitte mõnes teises sajandis, vaid vaevalt tund aega tagasi.

See oli sama idioot Galata sillalt, Crossley 20/25 juht.

Stanton pöördus vaatama. Need nad olidki, mehed autost. Kõik viis. Varastes kahekümnendates eluaastates. Heledad õlgkaabud, bleiserid, riidest kotid. Lühikesed kepid ja vana kooli lipsud. Küllaltki elegantsed, kuid punaste silmade ja higiste, loppis nägudega. Ikka veel poolpurjus. Huligaanid. Rikkad, kuid huligaanid sellegipoolest. Neid on igas vanuses, igas sotsiaalses klassi. Vaheta õlgkaabud kapuutside vastu ja nad võivad pärit olla XXI sajandist.

Üsna ootamatult tundis Stanton, kuidas temas ärkas kohutav viha.

Need oleksid vabalt võinud olla need neli värdjat, kes hävitasid tema pere. Nad peaaegu oleksidki ühe pere alla ajanud.

„Ma ütlesin: kohvi ja konjakit!“ kordas noormees valjusti ja ebameeldivalt, kui tema ja ta kaaslased vajusid käratsedes ümber ühe väikese laua, tõmmates toolid laua alt välja kaugele, lamaskledes ja tehes üldiselt selgeks, et see koht kuulub neile.

Üks meestest võttis sõna linnaplaani tagant: „Olen kindel, et see on kuskil siin.“

„Hei, sina!“ haugatas ta seejärel kohvikuomanikule, kes oli varem kööki kadunud ja tuli nüüd tagasi, käes kandik tasside ja kohvikannuga.

„Mahmuti maja – kus see on? Tüdrukud? Tants? Litsid? Kus… Mahmuti… maja?“

Omanik kehitas vaid õlgu ja raputas pead.

„Kuradi idioot ju ei saa aru, millest me räägime,“ ütles esimene mees, „ja ta on unustanud brändi. Oi, saatan. Ma ütlesin, kohvi ja konjakit.“

Omanik raputas pead ja pöördus minekule, kuid see ajas raevu inglase, kes põrutas protesteerides rusikaga vastu lauda.

„Kurat, ära pööra mulle selga, sa neetud dago! Ma küsin, kus on kuradima brändi?“

Stanton tõusis püsti ja võttis oma koti. Ta teadis, et peab lahkuma, sest tahtis väga neile meestele vastu astuda, kuid see oleks olnud väga rumal tegu. Tema esimene ja ainus kohustus oli veeta aega kuni ülesandeni Sarajevos nii vaikselt ja silmatorkamatult kui võimalik. Kogu tema missioon sõltus põhisündmustest, mida talle tehti ülesandeks mõjutada ja mis pidid jääma muutumatuks võrreldes selle ajaga, kui need olid esimest korda ajas aset leidnud. Tülitsemine poolpurjus šikkide poiste kampadega Vana-Stambulis tõenäoliselt ei mõjutanud Austria kuningliku koja päevaplaane, kuid võis.

Liikumine äratas teises lauas istuva viie mehe tähelepanu.

„Teie, härra,“ ütles mees, kes oli istunud auto roolis ja oli salgas kõige lärmakam, „Te pole türklase moodi. Inglane? Prantslane? Sakslane? Me tahame brändit. Kas te räägite dago’t? “

Stanton oleks pidanud ei ütlema ja kohvikust välja astuma.

„Te olete Stambulis,“ ütles ta vaikselt, „nii et olge aupaklikumad. See on moslemite asutus. Ilmselt neil pole brändit. Alles on hommik, nii et minge tagasi Perasse ja magage end välja. Aga ärge proovigegi autoga minna või muidu ma võtan teilt võtmed ära.“

Hetkeks jäid viis noormeest teda imestunult vaatama. Liider kogus end esimesena. „Ja te olete…?“

Stanton oleks võinud veel pöörduda ja lahkuda, kuid ta ei teinud seda.

„Olen Briti armee ohvitser ja ütlen, et te ei saa siin mingit konjakit, sest alkohol on islamis keelatud, seda peaksid isegi teietaolised imbetsillid teadma. Nii et parem tehke õhk siin puhtaks ja minge koju – aga hoiatan teid, ärge püüdkegi autoga sõita.“

Viis meest vahtisid teda, suud ammuli.

See kõik oli nõme ja Stanton teadis seda. Need mehed ei tapnud Cassie’t ja ta oli hull, et endale tähelepanu tõmbas.

„Ma tean, kes ta on,“ hüüdis üks grupi liige. „Ta oli hommikul sillal. Ta on kutt, kes peaaegu oleks meile avarii põhjustanud.“

„Näe, ongi! Nüüd juba soovin, et oleksin ta alla ajanud.“

„Olen see kutt,“ vastas Stanton enesekindlalt, „kes päästis teid vahistamisest ema ja väikeste laste tapmiskatse pärast.“

Nüüd viimaks otsustas ta lahkuda ja hakkas ukse poole astuma, nagu oleks oma osa teinud. Aga ta oli juba liiga sügaval sees. Viis noort meest ei saanud millestki aru.

„Tõmmud ei saa inglasi arreteerida,“ sõnas üks noormeestest. „Või ei olnud sa sellest teadlik?“

„Naljakas armeeohvitser,“ märkis teine. „Mis rügemendist?“

Stanton hammustas huulde. Ta teadis uurimistööst, mida oli Cambridge’is teinud, et Türgi loobus suveräänsusest välisinvesteeringute tõttu. Ükski Briti ohvitser ei pidanud mädanema vangikongis paari kohaliku allaajamise pärast ja see mugav kokkulepe iseloomustas linnas elavaid britte.

„Kes sa, kurat, oled?“ nõudis kamba juht. „Ma ei ole sind varem näinud.“

„Ma ei usu, et ta üldse sõjaväest on. Ma pole teda kunagi näinud. Mõni teist on?“

Stantonil oli loll tunne. Miks ta oli öelnud, et on sõjaväelane? Välismaalaste grupid, kes olid koondunud saatkondade ja Pera linnaosa hotellide juurde, olid paratamatult väikesed ja omaette paiknevad; viis meest oletasid, et teavad linnas kõiki oma kaaslasi.

„Kes kurat sa oled?“ nõudis uuesti see, kes oli roolis istunud. „Sult küsiti, mis rügemendist sa oled.“

Noh, see ei saanud olla spetsõhuteenistus. See loodi alles aastakümneid hiljem. Või nüüd ehk enam ei loodagi.

„Olen lihtsalt reservväelane,“ vastas Hugh Stanton, üritades hilinenult tagasi pöörduda väljamõeldud taustaloo juurde, kust oli pöördumatult ja rumalalt välja hüpanud. „Ma ei olegi tegelikult armeest, olen hoopis turist.“

Aga ta teadis, et ei näe välja nagu turist või vähemalt mitte seda tüüpi Briti turist, keda oli tavaliselt näha vaiksel viisil Vana-Stambuli vaatamisväärsustega tutvumas. Stanton oli pikk, sitke ja karmiilmeline, tegevusvalmis oma paksudes sokkides ja saabastes, hallides puuvillastes pükstes ja tviidjakis. Viis meest jälgisid teda kasvava kahtlusega.

„Näita mulle oma dokumente,“ nõudis kamba juht. „Tahan täpselt teada, kes sa oled ja kust sa tuled.“

Stantonil olid isikut tõendavad dokumendid nii inglise kui saksa keeles. Inglise omad olid tema enda nimel ning näitasid teda Austraalia kullakaevandaja ja insenerina, kuid ta ei soovinud mingil juhul, et tema nimi pannakse kirja mingisse ametlikku protokolli. Ta pidi olema vari, jätma nullmõju ajalukku, millest ta läbi liikus.

„Sul pole selleks õigust,“ vastas Stanton. „Ma võiksin sama hästi küsida teilt pabereid, sest te langetate sõjaväe mainet. Aga ilm läheb palavaks ja ma ei viitsi jännata, nii et vabandage mind…“

„Valva ust, Tommy,“ käskis juht. „Arvan, et peame selle kutiga põhjalikumalt rääkima.“

Üks noormees grupist läks ja seisis ukse ette. Ülejäänud neli astusid Stantonile lähemale.

Stantonil oli vähe võimalusi ja ükski neist polnud meeldiv. Ta võis muidugi laskuda ühele põlvele, tõmmata kotist automaatpüstoli ja tappa kõik viis. Ta ei märganud, et mehed tema ees oleksid relvastatud olnud. Stanton oli veendunud, et ta suudab nad kõik teise ilma saata, enne kui ükski neist jõuab välja võtta ja vinnastada mõne raske, terasest käsirelva, kui see tal juhtub kaasas olema. Stantoni enda väike Glock oli väga usaldusväärne, kiire ja täpne tulistama, ning tema eriväljaõppe ja üllatuse lisaelemendi juures polnud tema süüdistajatel ühtki šanssi.

Aga veresaun tihedasti asustatud ümbruses oli tegevus, mis ei sobinud mehele, kes tahtis varjus püsida.

Kas anda neile altkäemaksu? Stantonil oli palju raha. Aga ta kartis, et tema ülekuulajad vaatavad sellisele pakkumisele põlgusega. Katse selles suunas oleks kahtlemata kinnitanud nende selgelt kasvavat kahtlust, et Stanton on mingi räpane välismaa spioon.

Aga kui nad peavad ta kinni ja otsivad läbi ning leiavad tema kotist kõik need imelikud asjad, on mäng niikuinii läbi. Ametiasutused hoiavad teda siis igavesti kinni, püüdes aru saada, mis ja kes ta on.

Sel ajal, kui Stanton neid mõtteid heietas, olid tema vastased talle kaks sammu lähemale jõudnud. Veel kaks sammu ja Stanton oleks neid juba puudutada saanud. Ta jõudis otsusele, et peab meestega käsitsi võitlema. Ruum oli väike ja ta seisis nurgas, seega ei pääsenud kõik korraga talle ligi. Ta lootis, et tänu heale väljaõppele suudab ta kotiga vehkides endale ukseni teha teed. Plaan ei olnud halb; teisi oli küll viis, kõik noored vormis mehed, pealegi sõdurid. Aga nad olid terve öö joonud ja oli väga ebatõenäoline, et neil oli mingeid käsitsivõitluse oskusi, mis Stantonil seevastu olid väga käpas. Nad kõik oleksid poksinud, ent vastavalt rangetele Queensberry reeglitele8. Stanton ei kavatsenud mingeid reegleid järgida. Igal juhul pakkus see talle paremaid võimalusi oma missioon lõpule viia, kui külvata rahvast täis ruum kuulidega üle.

Stanton oli just otsustanud, et tema esimene löök on karate vasakhaak salga juhi silmatorkava aadamaõuna pihta, ja tema vasak käsi hakkaski juba tõusma, kui kohviku omanik uuesti lagedale ilmus.

„Lõpetage see, palun,“ ütles ta vaikselt. „Mošees lõpeb kohe palvetamine.“

„Ohoo, tuleb välja, et sa oskad rääkida tsiviliseeritud keeles, kui see sulle sobib, kas nii jah, Abdul?“ osatas viie mehe juht üle õla, kui tegi viimase sammu Stantoni poole. „Tore küll, aga mind ei huvita teie palved ega see neetud mošee.“

Mees pöördus taas Stantoni poole. „Näita mulle oma pabereid, semu, või sa tuled koos meiega sõjaväepolitseisse selgitama, miks sa esined Briti ohvitserina.“

„Ja kohe on mu kohvik rahvast täis,“ jätkas türklasest omanik ning miski tema hääletoonis pani nii Stantoni kui tema vastased vakatama. „Täis moslemeid, härra, pühendunud moslemeid ja ka Türgi patrioote. Kas pean neile ütlema, et olete solvanud mind ja mu peret oma toorete märkuste ja alkoholi nõudmisega?“

Noored inglased olid hämmastuses.

„Kas sa ähvardad meid?“ küsis kamba juht.

„See on Stambul, mitte Pera,“ jätkas omanik. „See osa linnast ei kuulu välismaalastele. See kuulub meile. Te peaksite nüüd lahkuma.“

Noored inglased olid ilmselgelt kahevahel, nende uhkus ja ülbus puiklesid vastu sellele, et neid käsutas mingi pärismaalane, kuid nad nägid aknast, et väljas, vesipiibu taga, täitus väike vana plats juba rahvaga, kui mošee tühjenes. Ja rahvahulk ei koosnenud läänestunud türklastest, kes elasid Peras: see oli Vana-Stambul. Siin polnud linaseid ülikondi, feze-mütse, puhastatud lõugu ega naisi. Selle asemel olid laiad püksid, voogavad rüüd ja habemed. Juba oli kaks või kolm palvetajat väikese kohviku ukse taga. Tulised mehed, noad vööl. Stanton nägi ka üht püstolit, kuid see pidi olema vähemalt viiskümmend aastat vana.

Viis ohvitseri võisid olla ülbed ja poolpurjus, kuid veidi mõistust oli neil ikka veel säilinud. See oli ikkagi impeeriumi ajastu, britid polnud end kahe sajandi jooksul mujal maailmas väga tihedalt ega kindlalt end sisse seadnud ning need viis teadsid, et nad ei oleks riigi esimesed sõdurid, kes kaovad ära nördinud kohaliku rahva seas ja neid ei leita enam kunagi. Šokk kindral Gordoni saatuse pärast Hartumis oli heitnud varju kogu hilise Suurbritannia impeeriumi psüühikale, täpselt sama traumeeriva kui mõne muinasjutuprintsessi surm sada aastat hiljem.

„Hea küll, me lähme ära,“ sõnas grupi juht. „Aga sina tuled meiega,“ lisas ta Stantoni poole pöördudes. „Guy, võta tema kott.“

Stanton valmistus veel korra võitluseks. Mitte mingil juhul ei kavatsenud ta anda oma kotti meeste valdusse.

Jälle oli kohviku omanik see, kes lahendas olukorra.

„Ei,“ käskis ta. „Mu sõber ei solvanud prohvetit. Tema jääb. Teie lahkute.“

Nüüd avanes kohviku uks ja esimesed janused kliendid tulid pärast palvetamist sisse. Mõne hetkega sai väike ruum täis ja vähemalt kümme imestunud ilmega meest jäid seirama seda, mis ilmselgelt kujutas ferengi grupis vastasseisu. Omanik pöördus uustulnukate poole ja rääkis nendega türgi keeles. See, mida ta ütles, sundis uusi tulijaid heitma vihaseid pilke nüüd ümber piiratud inglaste poole.

„Sa parem ära enam mu silma alla satu,“ lõrises kamba juht Stantoni näo ees. Seejärel, kogu väärikusega, mis tal oli, viis ta oma kaaslased välja platsile, kus nad said paljude pahurate pilkude objektiks.

Stanton pöördus oma päästja poole ja tänas teda.

„Hoopis mina pean teid tänama,“ vastas kohviku peremees. „Meie linnas pole tavaline, et välismaalane kohtleb moslemit kui endaga võrdset.“

„Sa räägid väga head inglise keelt,“ tähendas Stanton.

„Ainult siis, kui seda tahan. Palun, võtke veel kohvi.“