Читать книгу Tagasi minevikku - Бен Элтон - Страница 13

STANTON ÕPPIS saksa keelt kogu jõulunädala, uusaastal ja suurema osa jaanuarist, igal hommikul, seitse päeva nädalas. Ta veetis pärastlõunad füüsilist trenni tehes ja sõi õhtust koos McCluskeyga kas direktori korteris või mõnes pubis. Vahel liitusid nendega kahekümnenda sajandi alguse elu erinevate aspektide eksperdid, kuid tavaliselt nad sõid omapead. Nende õhtusöökide ajal keskendus McCluskey vestlus peaaegu eranditult planeedi ebakindlale moraalsele, kultuurilisele ja keskkonnaga seotud seisundile.

Veebruaris lühenes Stantoni keeletundide aeg kahele tunnile päevas ja ta hakkas keskenduma täielikumalt 1914. aasta kevade ja suve uurimisele. Mitmed eksperdid Chronose kaaslaste hulgast saabusid iga päev professori koju ja aitasid tal pähe tuupida kõike, mida ta suutis, Euroopa diplomaatilise, poliitilise, sõjalise ja kultuurilise maastiku kohta kuudel enne esimest maailmasõda. Stanton õppis ka praktilisi asju, uuris rongide ja laevade sõiduplaane, hotelle ja valuutasid, lisaks automehaanikat, ning sai isegi algteadmisi selle kohta, kuidas juhtida esimesi lennukeid, õppis asju, mille kohta tal juba olid algteadmised. Ja muidugi ta harjutas igasuguse varustusega, mille kaaslased olid talle kaasavõtmiseks välja mõelnud: salvestised arvutis, relvad ja laskemoon, esmaabivahendite komplekt, erisugused IDd, ametlikud kirjad, arved ja valuutad.

Aeg möödus kiiresti. Talvest sai üllatavalt vanamoodne kevad ja haruldaselt pehme ilm muutis kolledži territooriumi ilusaks. Noored naistudengid tundusid õitsevat kui värsked lilled iidsete kivide vahel, heljudes ringi tuules lehvivates suvekleitides.

„Naudi seda pilti,“ ütles professor McCluskey, kui ta koos Stantoniga ühel hommikul üle õue astus. „Seal, kuhu sa lähed, pole ühtki lühikest seelikut. Vähemalt kuni umbes 1926. aastani või nii. Võibolla isegi mitte siis. Lõppude lõpuks oli see esimene maailmasõda, mis tegi iseseisvad naiseks vabaks, aga seekord ju sõda ei tule.“

Nad olid läbi linna teel West Roadile, kus asus ajalooteaduskond.

„Võtsin võileibu kaasa,“ ütles McCluskey, patsutades suurt käekotti, „nii et lõunat sööme oma töökohas.“

„Olen tihti mõelnud, mida te hoiate neis käekottides. Paistab, et sinna võiks mahtuda terve köögivalamu.“

Sally McCluskey oli naine, kes ei läinud kunagi kodust välja suure käekotita. Tal oli hea ja mitmekesine kotivalik, millest mõned osutusid tõelisteks antiikesemeteks.

„Mida üks naine hoiab oma käekotis, on meie soo üks vanemaid saladusi ja kui ma sulle selle avaldaksin, peaksin su kastreerida laskma.“

„Noh, ärge siis rääkige. Kuhu me üldse läheme?“

„Juhtumite tuppa.“

„Juhtumite tuppa?“

„Noh, see on tegelikult üks juhendaja ruum ajalooteaduskonnas, kuid meie luurekutt teenis eriosakonnas enne erruminekut ja ta tahab seda nimetada Juhtumite toaks, nii et miks meie peaksime vastu vaidlema? Täna uurime mõrva. Tragöödiat Sarajevos. Tapmist, mis keeras kihva kogu kahekümnenda sajandi.“

Juhtumite toale oli hea nimi pandud, sest see oli just see, milleks see oli kujundatud. Vanamoeline politsei mõrvauurimisruum. Seinad olid kaetud Sarajevo, Belgradi ja nende vahel paikneva mägise ala kaartidega ja diagrammidega, marsruudid peal ja nooled viitamas olulistele kohtadele. Seal oli mitmeid fotosid hoonetest, tänavatest ja relvadest, kõik ühendatud eri värvi ribadega. Ja muidugi tragöödia peategelased: ertshertsog ja hertsoginna ise, jõllitamas süngelt väljapaneku keskel; Gavrilo Princip, tapja, kõige lähemal neile, nii nagu ta oli olnud nende surma hetkel. Princip oli ümbritsetud mitme teise kahvatu näoga noore mehega, kes olid olnud sel saatuslikul päeval tema kaaslased. Seejärel sõdurid, Serbia armee ohvitserid ühes seina otsas ja Austria omad teises. Esimesed need, kes plaanisid mõrva, ja teised need, kes nii suurepäraselt selle ärahoidmises läbi kukkusid.

„See kõik on arvutis, mis sulle anti,“ ütles kulli välimusega vana mees. Tal oli graniitkõva Glasgow aktsent ja suur kongus nina, mis oleks võinud rebida raibete küljest liha. „Aga mulle meeldivad asjad vana kooli moodi, seina peal, kus ma neid näen.“

„See on komandör Davies,“ selgitas McCluskey. „Endine, Šoti eriosakonnast. Praegu erus. Meie peastrateeg.“

„Häid ülestõusmispühi!“ soovis Stanton mehe kätt surudes.

„Pole neis midagi väga head, nii palju kui ma aru saan,“ nähvas Davies. „Riik on tuksis, planeet on tuksis ja mina olen tuksis. Asume kohe asja juurde, eks?“

„Igatahes.“

„Kolonel Dragutin Dimitrijević,“ ütles Davies, suunates laserpointeri valgusjoa seinale Serbiapoolse osa keskmisele pildile. „Kõige suurem värdjas, kes kunagi on hinganud. Tuntud tollal ja ka nüüd kui Apis ehk Püha Härg. Mees, kes korraldas tapmise, mis algatas suure sõja. Kas teate midagi selle mehe kohta?“

„Ta oli Serbia salateenistuse ülem,“ vastas Stanton.

„Jaa, oli, ja nagu ikka spioonide puhul, ka peamine vaenlane. Kogu Serbia kõige tulisem natsionalist, kes kunagi sündinud. Juhtis terroristlikku salaorganisatsiooni oma osakonna sees, selle nimi oli Ühendus Või Surm. Ajaloos rohkem tuntud kui Must Käsi.“ Davies ütles neid sõnu kivikõva mõnuga, nagu mõni iidne maaomanik, kes neab rivaalklanni.

„Must Käsi! Eks ole armas?“ ütles professor McCluskey ja laksatas endale vastu reit. „Kui sa organiseerid kamba mõrtsukaid, võid sellele anda ka verd tarretava nime, eh? Praegu nimetataks seda ilmselt neutraliseerimise tegevuskomiteeks.“

Stanton uuris seinale kinnitatud fotot sildiga „Apis“. Must vorm, valged kindad. Saabel. Rind täis medaleid, kuldsed pagunid õlgadel, tutiga fess peas. Uhked keisristiilis vuntsid istumas raskelt kurjade kokkusurutud huulte kohal. Ülbe, külma pilguga tapja. Stanton teadis seda tüüpi, ta oli kohtunud paljude sellistega, ja asjaolu, et mõned neist olid olnud tema poolel, ei pannud teda neist paremini mõtlema.

„Te tahate, et ma hoiaksin mõrva ära teda tappes?“ küsis Stanton. „Tähendab meie väikeses mängus „Mis siis, kui…“ on tema teie sihtmärk?“

„Noh, tema käes olid kindlalt kõik kaardid. Ja ta kindlasti teenis kuuli ära. Hirmus, hirrrrrmus mees. Mõrrrrrvarlik mees.“ Davies nagu näris iga sõna, põristas ri haiglasliku mõnuga. „Pimedal tänaval temaga kohtuda ei tahaks. Tegelikult ei tahaks ühegi Serrrrbia sõjaväe liikmega pimedal alleel kohtuda. Mitte siis ega mitte praegu. Hullunud fanaatilised värdjad. Sõber Dimitrijević oli tõeliselt metsik jõhkard. Kas teate, kuidas ta teenis oma positsiooni Serbia salaluure ülemana?“

„Mitte päris,“ vastas Stanton.

„Korraldades ja perrrsonaalselt juhtides oma kuninga jõhkrat mõrva! Kas pole hulljulge asi? See pole väljamõeldis. Sõber Apis arvas, et monarh, keda ta teenis, oli liiga leplik austerlastega, seega otsustas ta valitseja maha nottida ja panna valitsema kuninga, kes sobis tema maitsele paremini. Ma ütlesin nottida, aga elajalikult tappa sobiks paremini. Sest 1903. aastal tungisid tema ja ta sõprade bande, kõik riigiametnikud, pane tähele, need, kes olid andnud ustavustõotuse, kuningapaleesse. Nad tungisid hoonesse, sundisid valvureid paljastama, kus kuningapaar end varjas, seejärel tulistas Apis kuningas Alexandrit kolmkümmend korda ja kuninganna Dragat kaheksateist korda. Siis kiskusid nad kuuliauke täis laibad alasti, lõikasid nad saablitega puruks ja viskasid palee aknast välja.“

„Nad olid tollal ikka väga räiged,“ märkis McCluskey.

„Jaa, olid küll, professor. Kindla peale. Ei usu, et tean temast jõhkramat spiooni. Või, ja selles on iva, kapten Stanton, lahedamat. Sest juba järgmisel päeval ta pani pukki uue kuninga ja tegi endast salateenistuse ülema. Seejärel juhtis ta luuretööd Kesk-Euroopas kogu järgmise kümnendi, kulmineerudes mõrvaga Sarajevos. Arvan, et pole liialdus öelda, et juunis 1914 oli see inimene kõige ohtlikum mees maailmas. Küsimus on: kas peaksime ta tapma?“

„Noh, ilmselt,“ ütles McCluskey, kaevudes käekotti võileiva järele.

„Ma küsin sellelt mehelt siin, professor. Mitte teilt.“

Stanton jõllitas Apise fotot terve minuti, enne kui vastas.

„Mulle tundub,“ ütles ta viimaks, „et kui me püüame seda meest tappa, juhtub üks kahest. Me kas kukume läbi või saavutame edu.“

McCluskey turtsatas, nagu oleks Stantonilt midagi paremat oodanud, kuid Davies noogutas.

„Jätkake,“ ütles ta.

„Kui me asja lörri keerame, mis minu arvates on tõenäolisem tulemus, siis me hirmutame teda tõsiselt.“

„Miks meil kehvasti peaks minema?“ protestis McCluskey, närides tuunikala võileiba majoneesiga. „Sa vist ei mõtle endast piisavalt hästi. Sa oled Guts Stanton, mäletad ikka?“

„Prof, see mees tungis lossi aastal 1903 ja tappis isiklikult kuninga ja kuninganna. Kuid ta on veel elus ja tõmbab samas lossis nööre rohkem kui kümme aastat hiljem. Mõelge, kui hea ellujääja ta pidi olema, et seda kõike saavutada! Kolonel Apis pidi olema kõige ahvatlevam luure sihtmärk kogu kontinendil. Iga teine spioon oleks unistanud tema kõrvaldamisest. Aga keegi ei teinud seda. Kolonel Dragutin Dimitrijević aimas juba enne hommikusööki ette palgamõrtsukate käike. Nii et ärme teeme viga, mõeldes, et lihtsalt sellepärast, et me lähme Apise juurde tulevikust, varustatud veidi paremate relvadega, on ta järsku kerge sihtmärk.“

„Aga selles on iva, Hugh! Meil on eelteadmised,“ sekkus McCluskey. „Me teame paljusid tema liikumisi ajaloolistest dokumentidest; see annab meile tohutu eelise.“

„Täpselt. Nii et ma saan talle piisavalt lähedale, et pauk ära teha, kuid mingil põhjusel ei kustuta ma tema eluküünalt? Mida ta järeldab? Et ajas rändav palgamõrvar on kasutanud ajalooraamatuid, et teda jälgida? Ei. Ta eeldab, et tema võrku on sisse tungitud ja seetõttu on ohus kõik tema plaanid. Ta paneb Musta Käe luku taha ja puhastab selle juurteni. Ilma igasuguse kahtluseta ta tühistab Sarajevo salaplaani, paneb Principi ja kogu meeskonna ootele ning jääb juhust passima, et otsast alustada.“

Davies mõmises heakskiitvalt. „Stantonil on täiesti õigus,“ ütles ta. „Ebaõnnestunud katse oleks katastroof.“

„Noh, miski pole muidugi lollikindel,“ pomises professor McCluskey. „Aga kui meil see õnnestuks?“

„Jah. Oletagem hetkeks, et meie killeril läheb õnneks,“ jätkas Stanton. „Ta läheb ajas tagasi ja saab tulistada kuuli Euroopa kõige kogenuma ja meisterlikuma spiooni südamesse. Mis tagajärjed on?See muidugi ei tähenda Musta Käe grupeeringu lõppu, see on kindel. Märtrina surnud juhid heidavad pikki varje. Apisel olid seltsimehed, verevennad, mehed, kes olid karmid ja fanaatiliselt pühendunud Serbia eesmärgile, nii nagu tema ise. Vaata neid: Antić… Dulić… Marinković ja Popović.“

Stanton pöördus teraliste fotode poole, mis ümbritsesid Apist seinal, kõik omavahel ühendatud rohelise teibi ribadega. Kurjasilmsed mehed tardunud pilkudega. Igaüks neist võis olla politseinik või mõrvar, ja seda nad muidugi olidki.

„Mida need mehed teevad, kui nende juht on tapetud? Üks asi on kindel: nad ei loobu. Tegelikult igatsevad nad kättemaksu. Nii et keda nad süüdistavad? Jällegi, mitte palgamõrtsukat tulevikust. Nad süüdistavad oma surmavaenlasi, Austria-Ungari salateenistust, ning nad reageerivad, rünnates austriaungarlasi sealt, kus neil kõige rohkem valus on. Tappes ühe nende kuninglikust soost mehe, näiteks ertshertsog Franz Ferdinandi.

Nii et Apist likvideerides me ei kaota üldsegi ohtu ertshertsogile. Me lihtsalt anname mõrva planeerimise teiste inimeste kätte. Nende, kelle plaane me ei tea. Apise tapmine on tegelikult sama halb kui suutmatus teda tappa, sest me jääme ilma oma ainsast ässast. Me teame, mida Apis tegi. Teame, et ta laskis ertshertsogi tappa 28. juunil 1914 ja teame, kuidas ta tegi seda. Kui see päev muutub, oleme samasuguses pimeduses, kui austerlased tollal olid. Ainus kindel viis ära hoida Franz Ferdinandi mõrv on takistada meest, kes tegelikult päästikule vajutades ta tappis, ja teha seda võimalikult viimasel hetkel.“

Esimest korda näis, et Daviese karm, kaljukindel nägu peaaegu naeratas: tema õhukesed huuled tegid grimassi – nagu nuga oleks lõiganud hallitanud sidrunit.

„Te olete mehe osas hea valiku teinud, professor,“ ütles ta.

„Jah, noh, ma ütlesin ju, et ta on hea,“ ütles McCluskey veidi pahuralt. „Te ei uskunud mind esiti.“

Kerge naeratuse vari kadus, kui Davies pööras oma kullinina tagasi Stantoni poole.

„Väga tõsi. Kui pärrrris aus olla, kapten Stanton…“

„Ekskapten,“ parandas Stanton. „Rügement loobus minust.“

„Täpselt. Ja kui Chronose luurekomisjon eelmisel kevadel kokku tuli, ei meeldinud mulle mõte usaldada Euroopa tsivilisatsiooni tulevik mehe kätte, kes on ohverdanud paljutõotava armeekarjääri meediakuulsuse kasuks.“

„Noh, see ei ole päris see, kuidas…“

„Aga loll on see, kes ei taha tunnistada, et ta eksib. Ja mulle meeldib teie stiil, poja, tõesti meeldib. McCluskeyl oli õigus, te olete õige mees selle töö jaoks. Esimene asi on jõuda kahe kuu pärast Sarajevosse ja neutraliseerida mees, kes tappis ertshertsogi…“

„Gavrilo Princip,“ ütles Stanton.

„Just. Princip. Mees, kes tegi esimese maailmasõja esimese lasu.“

„Nõme, loll värdjas,“ pomises McCluskey mõrult.

Kõik kolm pöördusid seinal rippuvat fotot vaatama. Absurdselt poisilik 19-aastane noormees, tema kurb, veidi segaduses ilme ja sügaval asetsevad, peaaegu romantilised silmad vahtisid neile vastu pildilt, mida oli eelmisel sajandil miljoneid kordi reprodutseeritud.

Kas see on tõesti võimalik, et Stanton vaatab kaheksa nädala pärast neisse päris silmadesse? Ta oli juba peaaegu hakanud uskuma, et ta saab seda teha.