Читать книгу Tagasi minevikku - Бен Элтон - Страница 4

2024. AASTA jõululaupäeva varahommikul Cambridgeshire’is sõitis Hugh Stanton, Briti armee erruläinud kapten ja kutseline seikleja, oma mootorrattal jäises koiduõhus.

Libedal liivatamata teel oli paks udu ja märgistus auklikult asfaldilt ammu kustunud. Kui Stanton oleks võimsal mootorrattal suurel kiirusel sõitmiseks pidanud sihilikult välja otsima kõige reeturlikumaid ja surmavamaid tingimusi, oleks ta pidanud vaeva nägema, et leida paremaid.

See sobis talle väga hästi.

Surm oli ainus väljavaade elus, mida Stanton ootas suure entusiasmiga.

See oleks olnud ka väga lihtne surm. Tee oli tühi, ükski teine esitulede valgusvihk ei valgustanud jäist pimedust. Poleks mingit riski, ei mingit kaasnevat kahju. Puhas töö. Mitte nagu neil õudsetel, higi ja vaeva täis kõrbeoperatsioonidel armeepäevil, kui plahvatanud Toyotade segamini rusudes näis alati lebavat surnud naisi ja lapsi.

Koht oli üksildane ja ohtlik. Stanton pidi ainult kokkupõrke esile kutsuma. Üks väike pööre puu poole. Veidi rohkem gaasi… ja unustus.

Kuid… Mis siis, kui põrgu on tõesti olemas?

Stanton oli nii lähedal ateismile, kui kaine mõistus lubas, kuid Cassie oli olnud katoliiklane. Stanton pidi seega arvestama õrna võimalusega, et põrgu oli olemas, ja kui oli, siis enesetapp viiks ta kindlasti sinna. Mitte et mõte tulest ja väävlist oleks teda eriti häirinud. Igavene saatanlik piin võis tegelikult olla heaks vahelduseks tema enda seltskonnale, mis oli juba peaaegu väljakannatamatuks muutunud. Ainus hirm, mis põrgul oli Stantonile varuks, oli lihtsalt see, et kui üldse oli selline koht olemas, siis kindlasti polnud seal Cassie’t ega lapsi.

Inglid ei läinud põrgusse.

Võimalus veeta igavik lahus oma kaotatud perekonnast oli lihtsalt liiga kohutav mõte, et võtta riski, olgu see kui tahes väike. Seega, vaatamata igatsusele vabaks saada, hoidis Stanton kõvasti mootorratta juhtrauast kinni ja tähelepanu kindlalt teel, mille ääres vilksatasid uduses pimeduses hõbedaselt helkides mööda puud, oksad laiali ja külalislahked. Nagu armsama käsivarred, pakkumas troosti.

Stanton vilgutas suunatuld. Cambridge’i teeots lähenes. See tee polnud talle võõras. Ta oli sõitnud sellel palju kordi üliõpilasena, kiirustades varastel hommikutundidel Londonist tagasi, pistes reite vahele pigistatud kaasaostetud toitu endale suhu kiivri avatud visiiri kaudu.

Nüüd oli Stanton tagasi, teel hommikusöögile vana tuutori, professor Sally McCluskeyga, väljapaistva sõjaajaloolasega, kes oli olnud üliõpilaspõlves tema lemmikõppejõud. Rohkem kui lihtsalt lemmikuna oli McCluskey tegelikult üks väheseid inimesi Stantoni elus, kellega ta oli kunagi end lähedasena tundnud. Suur lõbus naine punetavate põskede ja halvasti pleegitatud vuntsidega, kellele meeldis kõige enam kaminatule paistel istuda, jook käes, ning meenutada kuulsusrikast ja verist minevikku. McCluskeyle oli ajalugu elav ja ergastav: põnev kangelaste ja lurjuste, surmaga lõppevate vandenõude ja julgete unistuste kavalkaad. Oma hubases elutoas Great Courtil korraldas ta oma tudengitega iga nädal arutelusid, mida ta kutsus mis-siis-kuideks. Pikad laisad pärastlõunad, kus ta pakkus õlut, kartulikrõpse ja väljakutseid, hirmutasid, ent ka vaimustasid üliõpilasi, kes pidid ette kujutama ning põhjendama alternatiivseid ajaloolisi stsenaariume. Stsenaariumid mis, kui poleks olnud juhust ja õnne, oleksid kergesti võinud moodustada professori loengute sisu.

Stanton meenutas naist liikumatult kamina ees seismas, seljas vana sõjaväesinel, mida ta kasutas hommikumantlina, suur perse vankumatult ja häbitult leekide ja tudengite vahel. Joogiklaas käes. Haukumas välja oma mis-siis-kuisid.

„Kuulge, te unised põrsad!“ hõikas McCluskey häälel, mis oli saanud oma tooni kooli jäähokiplatsidel ja hiljem lihvitud seinuväristava täiuslikkuseni neil aastakümnetel, kui ta juhendas sõudenaiskondi Cami jõel. „Mis siis, kui kuningas George III oleks järele andnud Ameerika kolonistide nõudmistele ja andnud neile Westminsteris käputäie parlamendiliikmeid?“

Järgnenud arutelu oli alati vali ja elav ning lõppes eranditult sellega, et McCluskey ignoreeris oma õpilaste jõupingutusi järelduste tegemisel ja haukus välja oma arvamuse.

„Noh, esmalt poleks alanud verist iseseisvussõda ja USA oleks arenenud koos Kanada ja Austraaliaga. Hamburgerit poleks kunagi leiutatud, poleks olnud kõnniteedel vedelevat närimiskummi ja maailm ei oleks kunagi kuulnud tapatalgutest keskkoolides. Kas te suudate seda uskuda? Ameerika, kaotatud mõne alamkoja lisaliikme koha pärast. AMEERIKA! Suurim auhind sel neetud planeedil. Läinud, mõne näruse koha tõttu sõltumatute pinkidel. George neetud Kolmas ei olnud lihtsalt hull, ta oli täielik tonto2! Kurat küll, ütlen ma! Keda see kotib, et ta upitas natuke põllumajandust ja oli lahke laste vastu? Ta jättis meid Ameerikast ilma ja ta oli eesel!“

Kui lõbusad olid olnud need pikad, poolvintis pühapäeva pärastlõunad. Arutelud mandusid alati valjudeks, sõimu täis lahinguteks, ühel pool marksistid, kes väitsid, et suur osa ajaloost oli vältimatu, ettemääratud majanduslike ja materiaalsete jõudude tulemus, ja teisel pool romantikud, kes uskusid, et ajalugu tegid üksikisikud ja et üks kõhuvalu või kohale jõudmata armastuskiri oleks võinud kõik muuta.

Professor McCluskey oli kindlalt romantikute kambas.

„Mehed ja naised teevad ajalugu! Mitte bilansiaruanded!“ karjus ta mõnele kössitavale dialektilisele materialistile. „Head ja halvad. Kurjad ja austusväärsed. Josephine abielus Bonaparte’iga, sest tema eelmine väljavalitu ähvardas ta tänavale visata! Ta põlgas seda väikest Korsika kapralit. Kas see on siis mingi ime, et kaks päeva pärast pulmi põgenes Bonaparte Itaaliat vallutama, otsustades niiviisi Euroopa saatuse terve põlvkonna jaoks? Kui see vana krõhva oleks Boney riista teenindamiseks näinud sama palju vaeva, kui nägi oma arvukatele armukestele lõbu valmistamiseks, oleks mees jäänud paigale ja keppinud teda, selle asemel, et minema tõmmata ja kogu kontinent perse keerata!“

Stantoni arvates oli professor Sally McCluskey tõepoolest osanud ajalugu õpetada.

Ta oli pärast ülikooli lõpetamist naisprofessoriga sidet pidanud, ta olid saatnud McCluskeyle aeg-ajalt elektroonilisi kirju maailma eri osadest, kus ta oli end leidnud, ning kui saabus kutse veeta jõulud koos professoriga vanas kolledžis, oli ta selle vastu võtnud. Cassie ja laste surmast saadik oli Stanton täielikult katkestanud sidemed üksikute vanade sõpradega, aga ta ei saanud vastu panna, sest professori sõnumi toon paelus oma pakilisusega.

Palun, tule, oli McCluskey kirjutanud. Me peame arutama äärmiselt tähtsaid küsimusi.

Stanton sõitis nüüd äärelinnas. Varajased tööleminejad lõdisesid bussipeatustes, kühmus nagu palves, kummargil oma telefoni kohal, nägu nagu tuhkhallil vaimul ekraani valguses.

Stantonil oli ülikooli lõpetamisest möödas viisteist aastat ja Cambridge’ist nagu kõigist linnadest oli saanud ajatuulest räsitud endise kuju vari. Pleekinud sildid lubasid raamatuid, mänguasju, apteegi- ja värskeid turutooteid, kuid ainsad müügiartiklid nende katkiste ja laudadega kaetud akende taga olid narkootikumid ja pooleldi teadvusel tüdrukud. Poed olid ajalooks saanud just nagu hobuste joogikünad ja raudrüüd. Keegi ei ostnud enam füüsilises maailmas nende kraami.

Hakkas juba koitma, kui Stanton kolledžile lähenes. Kahvatuhallis valguses paistsid magamiskoti kujuga jäätunud aknad nagu nukkuvad kookonid vanade tuttavate seinte alkoovides. Auväärsed kivihooned, mis oli seal seisnud Tudorite ajast saadik.

Praegu grafitiga kaetud, kuid siiski sügavalt liigutavad Stantoni taolisele minevikku armastavale mehele. Need kivid säilitasid endas helikaja igast jalaastest ja igast hüüdest, mis oli kunagi häirinud ringitormavaid molekule nende sisemuses. Kui Stantonil oleks olnud piisavalt tundlik instrument, oleks ta kuulnud haamrilööke väga külmale peitlile, mis oli neid tahunud.

Suure värava juures oli valvur nagu siis, kui Stanton saabus sinna esimest korda 2006. aastal 18-aastase üliõpilasena. Seal aga sarnasus lõppes. Polnud enam onulikku, maasikaninaga härra Pickwicki kuju kõvakübaras, väljumas hubasest väravahoonest. Valvur, kes tervitas kolledži külalisi 2024. aastal, istus paksu klaasi taga ja kandis neoonkollast helkurjopet, ehkki puudus igasugune võimalus temaga kogemata kokku põrgata.

„Vaadake kaamerasse,“ käskis valvur, tõstes vaevu pilku mängult, millega ta ametis oli. „Mis kurat, vennas! Jama ju. See on neetud hullumaja.“

Stanton ei solvunud selle tiraadi peale; valvur suhtles kellegi kolmanda osapoolega telefonis, milles ta oma mängu mängis. Jagamatu tähelepanu oli jäänud minevikku; kui sa said pahaseks inimeste peale, kes rääkisid telefoniga, samal ajal kui tegelesid sinuga, võis su pea juba enne lõunat plahvatada. Ent kui sa olid veidikegi kuulus nagu Stanton, oli see omamoodi õnnistus. Kui inimene sind ei vaadanud, ei tahtnud ta sinuga ka ühele fotole jääda.

Iiriselugeja piipitas, vilgutas Stantoni nime, tõkkepuu avanes ja ta üritas kiiruga läbi minna.

Stanton ei olnud piisavalt kiire. Tema erksinised silmad, kõhetud, parkunud, kuid kenad näojooned ja lühikesed, päikese käes pleekinud juuksed olid eksimatult äratuntavad, eriti sellisele noormehele, kes jõllitas kogu päeva oma telefoni.

„Oh jeerum, see olete teie, jah?“ hüüatas valvur. „Guts.“

„Ei,“ vastas Stanton. „Enam mitte. Lihtsalt Hugh.“

„Kurat! Ongi. See on Guts,“ kordas valvur. „Kuule, mees,“ jätkas ta, rääkides nüüd jälle kolmanda isikuga oma telefonis. „Sa ei usu, kes siin praegu seisab. Guts! Guts Stanton. Jee! Ma tean! Hullumaja!“

Valvur pöördus uuesti Stantoni poole. „Mulle meeldib see, mida te teete, mees. Ma ei suuda uskuda, et see olete teie. See on hämmastav. Kas ma võin pilti teha?“

Stanton tahtis öelda, et tal on natuke kiire, aga ta teadis, et see tekitaks rohkem probleeme kui asi väärt. Noormees trügis juba oma väikesest kabiinist välja ja Stantonil oli palju kogemusi „fännidega“, kelle imetlus pöördus kohe vihaks ja häälekaks sõimuks, kui nad leidsid, et neid solvatakse.

„Jah. Hüva. Pole probleemi. Hea meelega.“

Valvur üritas käsivart ümber Stantoni õlgade panna, kuid Stanton oli tublisti üle 180 sentimeetri pikk ja helkurjope tõttu oli noormehel raske kätt tõsta. Ta pidi leppima Stantonile käe ümber talje panemisega, kuigi see valmistas mõlemale veidi ebamugavust. Siis ta sirutas teise käe välja ja tegi neist selfi.

„Ilus. Kuradi hullumaja,“ ütles valvur, vajutas juba pöidlaga telefonil ja postitas foto internetti. „Mida te siis hommikueineks sööte, Guts? Kaevate õues mõned ussid üles? See aitaks kogu päevaks, eks? Palju valku, et hoida sisetemperatuur kõrge.“

„Jah, ilmselt,“ vastas Stanton.

Ta vihkas kuulsust. Ta ei olnud tahtnud kuulsaks saada, kuigi teadis väga hästi, et see oli sellegipoolest tema enda süü. Ja mõne aja see oli lõbus olnud ning väikest viisi ka tähtis. Need väikesed ellujäämisvideod, mida ta oli hakanud netti postitama, et ergutada rahulolematutes noortes seiklusvaimu, oli midagi, mille tegemist ta nautis ja mille üle oli uhke. Miks võisid ainult rikkad lapsed kogeda põnevust end metsikus looduses proovile pannes?Ta oli tahtnud meelitada mõned gängstad getodest välja mägedesse. Aga siis ta oli organiseerinud mõne ürituse koos linna heategevusasutuse ja noortegrupiga ning asi oli väljunud kontrolli alt. Ta sai internetikuulsuseks ja visati rügemendist välja, kuna loobus oma anonüümsusest. Nagu nad kõik ise poleks kritseldanud midagi, et kirjastamislepinguid saada.

Stanton kõndis ilusa vana värava kaare alt läbi Great Courtile. See ei olnud üldse muutunud. See oli ikka veel suur mis tahes standardi järgi: kabel paremal ja purskkaev vasakul. Samad killustikuga kaetud rajad, millel üliõpilased olid sajandeid astunud. Katkematu, viissada aastat tagasi alguse saanud vool tarku ja optimistlikke noori vaime. Vaime, kellele isegi kurbus ja lein olid elavad, elusad asjad, sobivad teemad luuletusteks ja lauludeks. Põlev kirg, kannatamatu ambitsioon, õnnetu armastus. Mitte nagu need mured, mis tulevad hiljem.

Läbikukkumine. Pettumus. Kahetsus.

Stanton astus kabelisse ja mõtles nimedele suure sõja, esimese maailmasõja mälestusmärgil. Mõnikord noore üliõpilasena oli ta istunud siin üksinda pimenevatel õhtutel ja neid lugenud. Kõik need noored mehed, elu katkenud enne, kui alata sai. Tollal oli ta tundnud suurt kurbust nende pärast. Nüüd ta kadestas neid; nad olid surnud oma elu kõrghetkel. Kui päike tõusis.

Nad ei saa vanaks nagu meie, kes oleme jäänud, et vananeda.

Vanus ei väsita neid, aastad ei mõista hukka.

Vedas neil värdjatel.