Читать книгу Tagasi minevikku - Бен Элтон - Страница 7

PÄEVA EDENEDES polnud taevas Trinity kolledži kohal heledamaks tõmmanud. Torm Great Courti kohal kogus hoopis jõudu. Harv soe hoovus, eksinud ja sihitu klimaatilises kaoses, mis oli selle iidselt kursilt kõrvale tõmmanud, oli toonud vihma lume ja rahe sekka. Keset õue asuva purskkaevu küljes rippuvad jääpurikad olid muutunud hõbedasteks jugadeks – hall ja grimassitav kivi, kaetud nõelteravate hammastega.

Direktori korteris oli professor McCluskey hõivanud oma lemmikkoha kamina ees, kui ta oma lugu rääkis. Nüüd kõmpis ta üle toa akna juurde ja pühkis piiluaugu udusele klaasile, et välja vaadata.

„Jessas,“ pomises naine, piiludes tormisesse ja märga pimedusse. „No on ikka paras ilmake.“

„Laske see ilm olla,“ vastas Stanton. „Kas te tõesti tahate öelda, et Isaac Newton kirjutas teile kirja?“

„Jah, seda ta tegi,“ vastas McCluskey, visates võidukalt rusika õhku. „Mitte isiklikult mulle muidugi. Kiri, mille ta jättis Richard Bentley kätte, oli adresseeritud Trinity direktorile 1. jaanuaril 2024. See oli püha vastutus: anda avamata kiri edasi ühelt direktorilt teisele, kuni määratud kuupäevani. Kujutage ette, kui üllatunud Bentley ja vana Isaac oleksid olnud, kui nad oleksid teadnud, et kolmsada aastat hiljem on kirja saaja naine! Vaat see oleks alles šokeerinud neid tusaseid vanamehi. Newton nägi palju, kui ta seisis nende hiiglaste õlgadel, kellest ta rääkis4, kuid ma ei usu, et ta nägi, et Trinity direktor on suitsu pahviv kuum beib.“

McCluskey joonistas udusele aknale paari ripnevaid rindu ja tõmbas mõlemale poole liivakellafiguuri kurvid. „Tore lugu, eh?“ küsis ta, pöördudes tagasi toa poole. „Ideaalne jõuludeks, kas sa ei arva nii?“

„Jah, ja ma arvan, et sõna „lugu“ on siin ilmselt võtmesõna. Kas te tõesti tahate mulle öelda, et Trinity direktorite valduses on kolmsada aastat olnud mingi kiri ja kast paberitega Isaac Newtonilt ja nad on suutnud seda salajas hoida?“

„Muidugi,“ ütles professor McCluskey tõelise üllatusega, „nii nagu mina tegin, kui ametisse astusin, oodates määratud aega. Me kõik oleme Trinity mehed, isegi kui me oleme naised. Meid usaldatakse.“

„Ja mitte ükski neist eelmistest direktoritest pole seda kirja isegi lugenud?“

Sally McCluskey hakkas hommikusöögi jääke kokku korjama.

„Oletan, et see on võimalik; mõni piilus ja sulges selle uuesti. Aga nad ei teinud kunagi seda, mida nad nägid, avalikuks, sest seda tehes nad oleksid avalikustanud oma reeturlikkuse. Ja et andmed, mida Newton meile jättis, on äärmiselt konkreetse aja jaoks, polnud selles tegelikult nende jaoks midagi tähtsat. Oled söömise lõpetanud?“

Stanton haaras viimane peekonitükikese oma taldrikult, enne kui selle üle andis.

„Mitte midagi tähtsat nende jaoks sellise hindamatu ajaloolise väärtusega dokumendis?“ imestas ta.

„See on Cambridge, Hugh. Hindamatu ajaloolise väärtusega dokumendid on siin üsna tavalised; me ei lähe nende pärast nii põnevile kui enamik inimesi. Newton saatis palju kirju, mõned neist olid märgatavalt pöörasemad kui see, millest ma sulle räägin, ja enamik neist kogub tolmu kolledži raamatukogus. Inimesed tahavad tavaliselt näha vaid „Principiat“. Samamoodi on, kui nad lähevad Rooma ja veedavad kogu puhkuse rahvasummas järjekorras seistes, et vahtida Sixtuse kabeli lage, samal ajal kui kogu iidne impeerium lebab igal pool nende jalge ees. Igatahes on tähtis see, et kiri on ehtne. Ma lasksin selle süsinikmeetodil tuvastada ja käekirja võrrelda tuntud allikate järgi.“

„Okei, ma usun, professor,“ ütles Stanton. „Mis siis Newton ütles oma kirjas?“

„Ma loen selle ette, kui soovid.“

Professor McCluskey sirutas käe kaminasimsi poole ning võttis kortsus ja kollaseks tõmbunud pärgamendi William Gladstone’i kujulise kannu seest. Siis kaevas ta sinelitaskust välja paari pakse, plastikust lugemisprille, puhus klaasidelt tubakapuru maha ja hoides neid näo ees nagu lornjetti, hakkas lugema.

„Isikule, kes on Trinity direktor 2024. aasta 1. jaanuaril… See olen mina!“ ütles ta, katkestades end lustlikult. „Päris lahe, eks? Tunnista seda. Newton kirjutas mulle!“

„Jah, saan aru, prof.“

„Niisama mainisin jutujätkuks,“ vastas McCluskey nipsakalt, enne kui uuesti kirja lugema asus. „Tervitused! Kolmesaja aasta tagused!“

„Vau,“ mainis Stanton.

„Vau tõesti,“ nõustus McCluskey. „Aga läheb veel vaumaks. Härra, kes te olete vana? Kas te olete seotud väheste maiste sidemetega? Kui jah, siis selle kasti sisu kuulub teile. Muidu ma teen teile ülesandeks leida keegi teine, kellel pole ülalpeetavaid, ja anda see kast talle, sest siis see on tema asi, mitte teie…“ McCluskey katkestas lugemise, et värskendada end tee ja konjakiga. „Õnneseen, et sobisin, eh? Kui mul oleks vanamees ja kolmteist lapselast, arvan, et oleksin pidanud selle edasi andma.“

„Ja kas oleksite seda teinud?“

„Ma ei tea. Õnneks mind ei pandud proovile. Arvan, et Newton ei pabistanud eriti. Enamik meie Oxfordi ja Cambridge’i puhtaverelistest on abielus oma tööga… Igatahes läheb kiri edasi. Seejärel teie või teie asendaja, otsige terves ülikoolis professoreid ja mehi, kellel on samuti vähe sidemeid. Otsige patrioote ja aumehi. Otsige humanitaarteadlasi ja neid, kes on uurinud ajalugu, ka matemaatikuid ja loodusfilosoofe. Mehi, kes on veetnud oma elu, mõeldes universumist ja selle toimimisest. Ja las nad olla vanad, nende aeg las jääda maiste murede jaoks lühikeseks. Leidke nad, isegi kui peate selleks Oxfordi mehi kaasama. Oxfordi, Hugh! Kujutad ette? Ise Trinity mees! Näed, kui tõsiselt ta seda võttis.“

Hugh Stanton kehitas õlgu. Ta oli alati suhtunud oletatavasse rivaliteeti kahe „eliitülikooli“ vahel kui tüütusse ja mitteveenvasse teesklusse. Mis temasse puutus, siis need olid lihtsalt kõvasti enesega rahuloleva asutuse kaks poolt. See, kuidas nad teineteist vihkasid, oli tõesti vaid üks viis meelde tuletada ülejäänud maailmale, et miski muu pole tähtis.

Professor McCluskey jätkas: „Kui olete kokku tulnud, siis te, rühm auväärseid vendi, peate täie tõsiduse juures looma salajase ordu. Ja selle ordu te nimetate Chronoseks selle järgi, kes oli aja jumal. Te, liikmed, kogunege rõivastatult vastavalt oma akadeemilisele positsioonile ja sündmuse tõsidusele. Pidutsege hästi, et oleksite heas tujus. Avage seejärel paberite pakk, mille ma teile pärandan, ja selles järjekorras, kuidas ma käsin. Tegutsege seejärel vastavalt oma südametunnistusele, nii nagu kõik head mehed Trinitys on alati teinud ja ma loodan, et teevad ka edaspidi. Teie teener Isaac Newton.“

Professor McCluskey voltis pärgamendi kokku ja pani selle tagasi kannu. „Huvitav värk, eh?“

„No kui see on tõsi, on see on paganama põnev,“ vastas Stanton. „Mis siis paberites seisis?“

McCluskey naeratas. „Kas soovid liituda Chronose orduga?“

Stanton kehitas õlgu. „Eeldan, et te tahate mu liitumist, sest olete mu siia kutsunud ja nii palju rääkinud, sest et ma olen üksik mees ilma ülalpeetavateta ja seetõttu selgelt välja valitud, et vastata Isaac Newtoni nõuetele.“

Välja valitud, et vastata Isaac Newton nõuetele?

Stanton ei suutnud uskuda, et ta seda ütles.

„Nii,“ ütles professor McCluskey, „las ma räägin edasi. Jaanuaris tegin, nagu Isaac Newton käskis ja valisin liikmed välja. Kõik kuivikud, tolmuga kaetud õnnetud tegijad nagu ma ise, kellel ei ole muud elu kui kolledž. Ja ma korraldasin õhtusöögi. Tegin just nii, nagu Newton ütles – „täie tõsidusega“: küünlad ja palved, kena muusika ja suurepärane toit, ja kui olime lõpetanud söömise, avasime tema paberid.“

„Pidulik hetk,“ ütles Stanton.

„Jah. Pidulik hetk.“

McCluskey pani klaasi käest ja tiris toanurgast lagedale puust kasti, umbes sama suure kui käsipagasi, tumedast tammepuust, ümber terasribad. Ta tõstis selle jalajärile enda ja Stantoni vahele.

„Paberipakk oli selle sees?“

„Jah. Newtoni kast, mida oli hoitud varjul selle korteri pööningul kolmsada aastat.“

„Palju pabereid siis?“

„Kui kuuled, mis seal kirjas on, arvan, et nõustud, et see kõik on hämmastavalt sisutihe.“

Professor McCluskey pistis piibu uuesti endale hammaste vahele ja kummardus üle oma suure rinnapartii, tõstis kaane ja tõmbas välja veel ühe kollase pärgamendi.

„Esimene asi, mille me leidsime, oli küsimus,“ ütles naine, ulatades pärgamendi Stantonile. „Ajalooline küsimus, kaasas kuri hoiatus pabereid mitte edasi vaadata, enne kui oleme sellele vastanud.“

Stanton heitis pilgu pärgamendile. „Sama küsimus, mille te mulle esitasite.“

„Täpselt. Kui saaksime minna tagasi ühte mineviku hetke ja midagi muuta, siis mis see oleks? Just minu moodi, eh? See vanapoiss oleks nagu teadnud, et just mina saan selle kirja avada.“

„Ja kas te pakkusite vastuse?“

„Jah. Tegelikult päris kähku.“

„Ja edasi?“

McCluskey lutsis mõnda aega keelega oma hambaid. Stanton nägi, et professor lausa nautis seda hetke.

„Noh, see peab olema euroopalise tähtsusega asi, eks?“ ütles ta lõpuks. „Või siis Ameerikale tähtis. Olgem ausad, on see hea või halb, aga viimast poolt tosinat sajandit maamuna peal on kujundanud see, mida meile meeldib nimetada lääne tsivilisatsiooniks. Kas oled nõus?“

„Jah, arvan sama.“

„Muidugi arvad. Ma andsin sulle kõige kõrgema hinde kiitusega, eks?“

„2:1, miinimum, et magistriõppesse saada.“

„Igal juhul sa ei ole täielik idioot.“ McCluskey pistis käe sineli hõlma alla ja hõõrus oma tohutuid tuharaid, mis kahtlemata läksid väga kuumaks, kuna paiknesid otse kaminatule ees. „Ütle mulle, Hugh. Millal see kõik valesti läks? Millal Euroopa kaotas oma tee? Millal tema halvimad ideaalid võidutsesid parimate üle? Millal tema tahtlik edevus ja rumalus koos tegutsema hakkasid ning hävitasid tema ilu ja armu? Millal ta vahetas oma mõju ja võimu dekadentsi ja hävingu vastu? Millal, kokkuvõtvalt, kõige mõjukam manner planeedil tahtlikult ja ilma sunnita läks segi oma teel, mis oli võrreldamatu kogu ajaloos, ning ühe hullumeelse hetkega langes nulli, sai ülemisest alumiseks? Muutus vaieldamatust raskekaalu maailmameistrist nõdraks, vaeseks varjuks, kukkus verisena ja ajusurmas ringi keskel kokku, olles ise enda surnuks kolkinud?“

Külm vihm õues pööras taas raheks. See laksas vastu aknaid suurte lehvivate sahmakatena, üks hoog teise järel. Lõi ka välku, mis ajuti tumedaid ja süngeid pilvi valgustas. Ilma kellata oleks olnud võimatu teada, mis päeva osa käes on. Või mis aastaaeg. Polnudki enam mingeid aastaaegu.

„Te räägite ju täpselt 1914. aastast,“ ütles Stanton vaikselt.

„Ma ei kuule sind, Hugh, torm on liiga vali.“

Hugh tõstis häält, jõllitas professor McCluskeyile otsa ja tõi kuuldavale oma vastuse, nagu see oleks väljakutse.

„1914 on aasta, kui Euroopas kõik segi pööras.“

„Täpselt,“ hüüatas Sally McCluskey. „Ajaloo suurim ühekordne viga ja see, mida oleks kõige lihtsam olnud vältida, oli suur sõda, esimene maailmasõda.“

Hugh Stanton võttis oma teetassi mustade nõude hunnikust, kuhu McCluskey oli selle pannud, ja olles loputanud seda veega sifoonpudelist, valas endale veel törtsu konjakit. Olid ju jõulud.

„Nooniii,“ venitas Stanton mõtlikult. „Selge see, et sõda oli enneolematu katastroof kogu maailmale, ei vaidle vastu. Aga ma ei ole kindel, et sellele saab anda eksklusiivse number üks staatuse. Pärast seda on olnud veel hullemaid veresaunu.“

„Täpselt!“ hüüatas McCluskey, tehes vaibal paar tantsusammu. „Ja kõik neist eranditult olid paratamatud selle tõttu, mis juhtus 1914. aastal. See oli veelahe, teede hargnemine. Esimene maailmasõda pärandas meile kohutava kahekümnenda sajandi. Enne seda oli maailm üha rahulikumaks muutuv koht, kus teadus ja ühiskond arenesid ühise hüve poole.“

„Räägiksite sellest teisiti, kui oleksite Ameerika põliselanik,“ ütles Stanton, „või Austraalia aborigeen. Või aafriklane Belgia-Kongos…“

Professor McCluskey hakkas suurest pettumusest jalgu trampima.

„Oh, ole nüüd ikka, Hugh! Ma ei ütle, et miski oli või üldse saab kunagi olla kaugeltki täiuslik. Ma ei usu ka, et ajalooline ümberkorraldus võiks kunagi muuta inimloomust. Inimesed võtavad alati seda, mis ei ole nende oma, tugevad ekspluateerivad alati nõrku – ükski ajalooline vigade parandus ei suuda sellele kunagi lõppu teha. Tahan öelda, et 1914. aasta suvel üldine inimkonna loomalikkuse tase oli mõõnaseisus ning algas rahu ja rahvusvahelise koostöö ajastu. Jumala pärast, tollal oli ju nii palju rahvusvahelisi näitusi, et nende korraldamiseks tuli linnadest puudu! 1913. aastal oli üks Gentis, taevake! Linnas, mis 1915. aastal tehti pulbriks. See oli aeg, kui Euroopa tsivilisatsioon, mis oli põhjustanud nii palju vaesust endale ja teistele, oli just hakanud asju õigeks seadma. Sotsiaaldemokraatia hakkas koitma; isegi tsaaril oli duuma. Hääletama hakati. Haridus, tervishoid ja elatustase – need kõik paranesid hüppeliselt ja jõudsasti. Suurte impeeriumide alamad rassid tegid kongresse ja valmistusid enesemääramiseks. Kunsti ja teaduse õitseng Euroopa pealinnades oli elavam kui kunagi varem pärast renessanssi. See oli… ilus.“

„Noh, ma ei tea, kas…“

Aga McCluskey ei sallinud ühtki argumenti.

„Ilus!“ kordas ta. „Ja siis järsku – enesetapp. Hullumeelne, perversne, tahtlik enesehävitus purustas lõplikult peaaegu üleöö neli tuhat aastat arenenud kollektiivse kultuuri. Et see enam kunagi ei taastuks, ja selle asemel andis teed globaalsele absurdse fanatismi genotsiidsele segapudrule nii vasakult kui paremalt. Nõukogude Liit moondas Marxi suure idee nakkavaks globaalseks õudusunenäoks, milles terved rahvad mõrvarlikult orjastati. Ja Ameerika Ühendriigid otsustasid viia konkurentsi jumaldamise, tarbimise ja toodangu ülejäägi planeedi väljasuremise praegusesse punkti.“

Stanton tõusis püsti. Tundus, et see oli ainus võimalus sõna sekka öelda.

„Oodake veidi!“ ütles ta. „Te ei saa süüdistada ainult ameeriklasi keskkonna kokkuvarisemises.”

„Enam ei saa, kuid nad alustasid seda. Kes õpetas maailma rahvastele tarbima üle oma vajaduste? Isegi üle oma soovide? Tarbima lihtsalt tarbimise pärast. Maailma suurim demokraatia, vaat kes! Ja vaata, kuhu see meid on viinud. Ma ütlen sulle: esimene maailmasõda hävitas kõik. Valgus kustus ja pidurid lasti lahti. Lihtsalt katsu ette kujutada, milline maailm praegu oleks, kui seda poleks kunagi juhtunud – kui suured rahvad Euroopas oleksid jätkanud oma teekonda rahu, heaolu ja valgustatuse poole; kui need miljonid Euroopa parimad ja ilusaimad noored mehed, kõige kõrgemalt haritud ja tsiviliseerituim põlvkond, keda maailm on kunagi teadnud, ei oleks surnud mudas, vaid selle asemel säilinud, et kujundada kahekümnendat sajandit.“

Stanton mõistis, mida professor tahtis öelda. Kõik need nimed kabeliseinal vaid mõne meetri kaugusel kohast, kus nad istusid, ning iga linna memoriaalil ja iga küla mälestusristil. Mis kasu oleks võinud neist noortest meestest olla, kui nad oleksid elama jäänud? Mis kurja nad oleksid eemal hoidnud? Ja Saksamaa? Ja Venemaa? Kui nende riikide kadunud põlvkonnad oleksid ellu jäänud, oleksid nad kindlasti takistanud neid moraalselt pankrotistunud keskpäraseid tegelasi, kes ronisid välja rotiaukudest ja viisid oma rahva absoluutse kurjuse poole. Kuhu need riigid oleksid läinud ilma tööstussõja demoraliseeriva katalüsaatorita?

„Teil on õigus,“ ütles Stanton. „Ei saa teie väidet ümber lükata. 1914 oli tõelise katastroofi aasta. Nii et te vastasite Newtoni küsimusele. Seejärel saite sukelduda sügavamale tema paberitesse. Mida te veel leidsite?“

„Mida me järgmisena leidsime, oli neli numbrit.“

„Numbrid?“

„Jah, numbrid, mis oli pika ja keerulise võrrandi tulemus. Newton oli kirjutanud need kolm sajandit tagasi sedelile ja pitseerinud ühte ümbrikusse. Ja nende numbrite järjestus oli üks, üheksa, üks, neli.“

„1914.“

„Tõepoolest, 1914.“

„Isaac Newton ennustas ette esimest maailmasõda?“

„Ära ole naeruväärne! Kuidas ta seda oleks teha saanud? Ta polnud mingi posija! Ta oli matemaatik, teadusemees. Ta tegutses empiiriliste tõendite varal. Ta ei jõudnud nende numbriteni mingi müstilise Nostradamusestiilis abrakadabra abil. Ta kasutas matemaatikat.“

„Ma ei saa aru, prof. Olen nõus, 1914 oli suure ajaloolise tähtsusega aasta, aga mis sellel matemaatikaga on pistmist?“

„Kõik omal ajal, Hugh,“ ütles professor McCluskey, rüüpas tassist ja sirutas end laialt välja. „Praeguseks aitab. Ma pean veidi tukastama. Ei kannata enam neid laksuga hommikusööke, nagu vanasti.“

„Oodake veidi, te ei saa lihtsalt…“

„Olen rääkinud kõik ära, mida ma võin, Hugh. Nüüd peavad minust suurema ajuga inimesed asja üle võtma. Ära muretse, kõik saab selgeks pärast teenistust.“

Professor tatsas juba magamistoa poole.

„Oodake,“ hõikas Stanton talle järele. „Mis teenistus?“

„On ju jõuluõhtu, Hugh. Jõuluteenistus King’si kabelis. Isegi selline neetud ateist nagu sina ei saa sinna minemata jätta.“