Читать книгу Tagasi minevikku - Бен Элтон - Страница 5

„MUL OLI väga kahju, kui kuulsin su kohutavast kaotusest, Hugh,“ ütles professor McCluskey, valades teed samast portselankannust, mida ta oli kasutanud Stantoni tudengipäevil, „ja ma arvasin, et kuna kummalgi meist pole kedagi, kellega koos jõululaupäeva pidada, võiksime seda koos teha.“

Stanton võttis pakutud aurava tassi vastu, kuid ei vastanud sooja naeratusega, mis sellega kaasnes.

„Mind tegelikult ei huvita jõulud, professor,“ vastas ta. „Jõulud ei tähenda mulle enam midagi.“

„Jõulud tähendavad meie Päästja sündi,“ märkis McCluskey. „See kindlasti tähendab midagi.“

„See värdjas mind ei päästnud.“

„Võib-olla ta ei ole sinuga veel lõpetanud.“

Stanton vaatas oma endist professorit pika ja tõsise pilguga. Oli vähe inimesi, keda ta rohkem austas, kuid olid ka piirid.

„Ma tõesti loodan, et te ei kutsunud mind siia, et mind usu abil lohutada,“ urises ta.

„Loomulikult mitte,“ vastas professor McCluskey. „Ma ei usu,et religioon peab olema lohutav. Just sellepärast läkski kõik valesti anglikaanide jaoks: nad püüdsid saada lohutust. Sisimas tahavad inimesed tuld ja väävlit. Nad tahavad vägivaldset kättemaksuhimulist Jumalat, kes ütleb neile, mida teha, ja annab peksa, kui nad ei tee seda. Sellepärast prohvet Muhamedil läheb praegu nii hästi. Olen isegi mõnikord mõelnud usu vahetamisele. Vähemalt on Allahil veidi tuld kõhus. Aga tead, ma ei suuda kunagi napsist loobuda. Kui juba selle teema juurde jõudsime – kas soovid tilga brändit? Oled külmas pika maa maha sõitnud.“

Kell oli vaevalt pool üheksa hommikul ja Stanton oli valmis keelduma, kuid McCluskey ei oodanudki temalt vastust ning sirutas juba käe konjakipudeli järele, mis seisis põrandal tema tursunud pahkluude vahel. Ta turtsatas suure pildi poole haigest maksast, mida valitsuse seadus käskis pudelil näidata, seejärel solksatas paraja törtsu mõlemasse teetassi. „Ausalt öeldes, kui on vaja lohutust, eelistan ma iga kell märjukest usu asemel.“

„Mul pole alkoholi vaja. Olen piisavalt palju joonud. See ei aita.“

„Aga et on jõulud, siis terviseks!“ Professor kõlksas tassi vastu Stantoni oma ning, olles puhunud valjusti selle sisu pinnale, jõi kõik ära ja ohkas rahulolevalt.

„Nii, prof,“ küsis Stanton, „milleks see kõik? Teie e-kiri ütles, et peate mind kiiresti nägema. Miks?“

„Sa käisid Šotimaal, eks?“ küsis professor McCluskey, ignoreerides Stantoni küsimust. „Rääkisin su koloneliga.“

„Kust kurat tema teab, kus ma olin? Ta lõi mu minema.“

„Nad hoiavad sul silma peal. Arvavad ikka veel, et sa võid pläägutada kõikidest oma põnevatest salajastest missioonidest. Sa võid sellega palju raha teenida.“

„Ma ei taha palju raha teenida. Pole seda kunagi tahtnud. Nad peaksid seda teadma. Ja ikkagi, isegi kui see lontrus teab, kus ma olen, miks ta seda teile räägib? Arvasin, et rügement peab olema diskreetne.“

„Su kolonel oli Trinity kolledži mees. Sellised asjad loevad ka praegu veel midagi.“

Hugh noogutas. Muidugi lugesid. Ka praegu. Kuigi riik oli lõhestatud igasuguste jaotustega, mida ühiskond oskas toota – ilmalike, usuliste, rassiliste, seksuaalsete ja rahalistega –, need vanad sidemed püsisid edasi. Sa pidid olema sündinud selleks, et seda saada, ja Stantoni ema oli selleks kõik teinud. Armee oli spondeerinud tema õppimist Cambridge’is ja see oli esimene kord, kui Stanton oli saanud teadlikuks vilistlaste võrgustiku hämaratest tegemistest ja see üllatas teda ikka veel.

„No hüva, mida te tahate?“ küsis ta. „Miks te mind üles otsisite?“

„Jõuan ka selleni, Hugh, jõuan,“ vastas McCluskey, mahedas toonis veidi terast, mis oli hirmutanud väga palju üliõpilaste põlv-kondi. „Aga ma eelistan teha seda omal moel ja omal ajal.“

Stanton hammustas huulde. Mõni asi ei muutunud kunagi. McCluskey oli veel professor ja tema oli veel tudeng. Sa ei kasva kunagi välja sellest suhtest, ükskõik mis ka ei juhtuks hilisemas elus. McCluskey oli õpetanud neid, kes said ministriks, suursaadikuks ja Stantoni puhul autasustatud sõduriks ning kuulsaks seiklejaks. Aga nad kõik olid uuesti 18-aastased, kui istusid sellel antiiksel kuninganna Anne’i toolil ja metsikud, verd täis valgunud silmad puurisid neid tihedate sassis kulmude alt. Neid kutsuti McCluskey hekkideks ja praegu olid need värvitud naeruväärselt süsimustaks. Stanton mõtles, et kui naine viitsis neid värvida, miks ta siis ühtaegu ei trimminud neid veidike.

Ta võttis lonksu teed. Isegi läbi konjaki maitse tundis ta ära teesordi, mida McCluskey alati kasutas: maasikamaitseline English Breakfast. Stanton ei olnud maitsnud seda viisteist aastat.

„Olin jah mägismaal,“ nentis ta. „Üleval, kauges loodeosas. Telgis, mägedes Loch Maree kohal.“

„Jahedavõitu.“

„Veidike.“

„Nuhtlesid end ja puhastusid, eh?“

„Lihtsalt mõtlesin, et elu tõeliselt füüsiliselt ebamugavates tingimustes aitab hästi mõtetel kõrvale kalduda.“

„Mis muidugi ei aidanud.“

„Ei.“

„Kuradima loll mõte.“

„Arvan sama.“

„Kui tahad norutada, võiksid seda vähemalt teha, küte sisse lülitatud.“

„Ma vist lootsin, et suren nälja või külma kätte.“

„Armas taevas! Kas tõesti? Miks sa ennast lihtsalt maha ei lase?“

„Ma ei usu enesetappu.“

„Ahh. Juhuks, kui on elu pärast surma? Mõistan. Nii et arvasid, et kui võitled kehvade ilmaoludega, teeb emake loodus selle töö su eest ära ja lähetab su unustusse, ilma et su südametunnistusele jääks plekki?“

„Jah, seda ma vist silmas pidasin.“

„Aga kahjuks sa oled Guts Stanton. Mees, keda miski ei tapa. Liiga palju söödavaid samblikke kividel. Jää all just sinu jaoks mõni meriforell, keda torgata teravaks ihutud pastakaga. Piisavalt oksi ja kanarbikku, et ehitada ellujäämiseks tuulevari. Me kõik armastasime su show’sid siin kolledžis, Hugh. Olime kohutavalt uhked. Tudengid alati küsivad su kohta. Siis ütlen neile, et sa püüdsid loengute ajal paljaste kätega rotte ja sõid neid toorelt.“

„Sain ühe roti kätte,“ vastas Stanton, „ja ma kindlasti ei söönud seda ära. See ilmselt oleks mu ära tapnud.“

„Noh, pole midagi parata, legend sinust kasvab. „Guts versus Guts“3. Oivaline show. Olen kõik salvestanud. Isegi maksnud selle eest. Noh, see läks heategevuseks.“

Stanton võpatas. „Guts versus Guts“ oli olnud pealkirjaks väga heaidee. Mitte see inimene-looduse-vastu-värk, see oli lihtsalt jama. Stantoni kogemuse järgi polnud inimene kunagi looduse vastu, sest loodusel oli suva, kas sa elasid või surid. Aga Stanton pani end proovile looduse vastu, just seda ta tegi: testis iseend. Just sellepärast oli ta pannud oma väikesele videohobile sellise pealkirja. Tegelikult oli olnud nõme kasutada oma vana armee-aegset hüüdnime. See oli okei, kui su semud ütlesid sulle, et sa oled üks peast segi ja hulljulge jobu ning panid sulle nimeks Guts, kuid kasutada seda nime veebiülekande pealkirjas tähendas eputada.

„Igatahes,“ jätkas professor McCluskey veidi vaiksemal kui tavalisel, kõmiseval hääletoonil, „tahan lihtsalt öelda, kui kahju mul on ja kõik see muu. Selle õnnetuse pärast. Minu kaastunne… mõtlesin sulle kirjutada, kui sellest kuulsin. Kohutav.“

McCluskey segas veel suhkrut tee sisse ja näis end väga ebamugavalt tundvat.

„Õnnetus? Ma ei näe seda kui õnnetust,“ vastas Stanton. „See oli mõrv.“

McCluskey tõstis pilgu tassilt. „Mõrv, Hugh? Kas tõesti?“

„Noh, milleks muuks nimetada seda, kui ema ja kaks last sõidetakse ülekäigurajal surnuks ja seejärel põgenetakse?“

„Nojah, kui nii võtta…“

„Mina igatahes näen seda kui mõrva ja kui saaksin, määraksin igaühele neist surmanuhtluse ja viiksin selle ise täide.“

„Ja mina vaataksin pealt,“ ütles McCluskey. „Aga neid ei leitudki üles? Kõik neli pääsesid minema?“

„Jah. Tagasi sinna kokaiiniurgu või metalaborisse, kust nad tulid.“

Stanton sirutas kruusi ette. McCluskey valas sellesse veel törtsu brändit.

„Nii et sa oled end ära lõiganud,“ küsis McCluskey, „oma endisest elust?“

„Ilmselt küll.“

„Aga sõbrad?“

„Mul pole kunagi eriti palju sõpru olnud. Minu töös oli nii lihtsam.“

„Siis perest?“

Stanton silmitses McCluskeyt veidi kahtlustavalt.

„Milles jutu iva on?“

„Lihtsalt arendan vestlust, Hugh.“

„Seda ma ei usu. Arvan, et te tahate teada.“

„Sellisel juhul,“ vastas McCluskey tõsiselt, „võiksid olla viisakas ja mulle vastata.“

Veider, kohad vahetusid ja professor oli ajanud Stantoni ummikusse poole sekundiga. Mees oli silmitsi seisnud metsikute karudega, kuid ei suutnud eemale peletada McCluskeyt tassi tee juures. Sa ei saanudki olla esimene naissoost Trinity kolledži direktor, kui ei teadnud, kuidas juhtida vestlust.

„Tean, et su ema on surnud,“ jätkas professor. „Suitsud, jah?“

„Kopsuvähk, jah.“

„Vedas tal. Kui surra, siis ikka millegi pärast, mida armastad. Ja sa oled muidugi ainus laps. Isa veel elab?“

„Ei tea. Ei huvita. Pole teda kunagi tundnud. Kuulge, professor, mis on…“

„Ja naise pere?“ jätkas McCluskey, keeldudes tagasi tõmbumast. „Kindlasti on nad nüüd ka sinu pere. Ühinenud leinas ja kõik see muu värk.“

Stanton kehitas õlgu, polnud mõtet vastu hakata.

„Taktitunne pole kunagi teie tugev külg olnud, ega ju, professor? Hea küll. Kuna te nii väga käite peale. Ei, ma ei ole lähedane Cassie ema ja isaga. Nad tegelevad new age’iga, hipid tegelikult. Nad ei tahtnud leppida, et nende tütar abiellub sõduriga, eriti veel kellegagi spetsjõududest, mille liikmed on nende arvates vaid vormis terroristid. Ja veebiülekannete asi vihastas neid isegi rohkem; nad arvasid, et õhutan gangstereid ohustatud liike tapma. Ma pole kunagi neile meeldinud ja Cassie surm ei muutnud seda. Ma ei ole näinud neid matustest saadik.“

„Suurepärane.“

„Suurepärane? Miks? Kuhu te tüürite, prof?“

„Kõik omal ajal, Hugh,“ vastas McCluskey. „Ilm on kohutav ja meil on aega päev otsa. Kus sa oled üldse elanud? Tean, et sa ei ole kodus olnud ja sa ei saanud veeta kolm kuud Loch Maree ääres. Isegi sina poleks üle elanud seda krõbedat külma, mis meil novembris oli.“

„Ah, olen olnud siin ja seal,“ vastas Stanton. „Külalistemajad, hostelid. Natuke väljas maganud. Ringi rännates möödub aeg kiiremini.“

„Aeg möödub, milleni?“

„Kuni ükskord suren, ma arvan.“

„Nii et sa lihtsalt alistud?“

„Millele siin alistuda on? Maailm on kihva keeratud, mul pole selle vastu mingit huvi ja mul ei ole mingit huvi ka enda vastu.“

„Ja mida Cassie sellest arvaks?“

„Cassie ei mõtle millestki. Ta on surnud.“

„Sa oled sõdur, Hugh. Isegi, kui sind minema löödi. Head sõdurid ei anna alla.“

Stanton naeratas. See ei olnud mõtteavaldus, mida neil päevil tihti kuulda võis. Isegi sõjaväes vaadati sellistele vanamoodsatele mõistetele nagu julgus ja au väga kahtlevalt. Ei olnud piisavalt „sisukas“.

Uksele koputati. Hommikusöök oli saabunud.

„Siin see on, Sally,“ ütles üks toidutoojatest, kui professor paberitele alla kirjutas. „Head isu, Sal.“

Stanton polnud kunagi kuulnud, et keegi pöördub McCluskey poole eesnimega, rääkimata sellest, et Sallyst sai lühike Sal.

„Ah jah,“ märkis McCluskey, kui toitlustajad olid lahkunud. „Olen tõesti Sal. Uues kultuurilises egalitarismis puuduvad erandid. Aga naljakas on see, et ükskõik kui palju kordi ka keegi kasutab teise inimese eesnime, rikkad lähevad üha rikkamaks ja vaesed veel vaesemaks ning kedagi tegelikult teised ei huvita. Eks ole tore elu?“

„Kuulge, prof,“ ütles Stanton, võttes vastu vaagna praetud hommikusöögiga, „kas te ütlete mulle juba, miks te palusite mul siia tulla?“

„Püüan, Hugh, aga kui oled mu ära kuulanud, arvan, et nõustud, et see pole selgitamiseks just lihtne asi.“

„Laske aga tulla!“

McCluskey tõstis endale ette veidi peekonit ja muna, mille peale Stantoni jälestuseks mett tilgutas. „Ma teadsin, et algus on keeruline,“ ütles professor, suu toitu täis. „Alustame sellest: kui sa saaksid muuta üht asja ajaloos, kui sul oleks võimalus minna tagasi minevikku, ühte kohta ja ühte aega ning muuta üht asja, kuhu sa läheksid? Mida sa teeksid?“

„Prof, te teate kuradima hästi, et ma…“

„Hugh, ära mõtle nii isiklikult. Sa ei saa minna tagasi sellele Camdeni tänavale ja takistada oma naist ja lapsi teele astumast. Ma tahan objektiivset, mitte subjektiivset vastust. See ei puuduta sind ega su isiklikku tragöödiat, vaid meid kõiki ja meie globaalset tragöödiat. Inimkonda.“

„Kuradile see inimkond. Ma ei anna kogu sellele meie haisvale kambale rohkem kui paar põlvkonda ja head teed tal minna. Universum on ilma meieta parem.“

„Aga kindlasti pole me lootusetud,“ arvas McCluskey.

„Tõesti?“

„Muidugi mitte. Ükski rass, mis suutis luua Shakespeare’i ja Mozarti, pole lootusetu. Oleme lihtsalt kaotanud oma tee, see on kõik. Aga mis siis, kui sa saaksid anda meile võimaluse paremini teha? Ainult ühe võimaluse. Üheainsa käigu selles suures ajaloo mängus. Milline on sinu parim pakkumine? Mis oli sinu arvates suurim viga maailma ajaloos, ja asjale lähemale minnes, millise ühe asja sa teeksid, et seda ära hoida?“

„Kogu inimkonna ajalugu on olnud katastroof,“ oli Stanton järeleandmatu. „Kui tahta seda parandada, tuleks minna tagasi sadu tuhandeid aastat ja lasta maha esimene ahv, kes üritab püsti tõusta ja kahel jalal kõndida.“

„See pole piisavalt hea. Ma ei nõustu laiskade apokalüptiliste põgenemisteedega. Tahan korralikku vastust, mis on faktidega põhjendatud.“

„Tunnete oma tudengitest puudust, prof?“ küsis Stanton. „Ei oska puhata ilma oma mis-siis-kuideta?“

„Kas soovid mängida?“

„Mitte eriti. Mul pole mängutuju.“

„Sul pole üldse mingit tuju. Ütlesid, et sa lihtsalt otsid ajaviidet, kuni sured, nii et sul pole kindla peale midagi paremat teha. Veelgi enam, on jõulud ja väljas miinus kümme kraadi. Miks mitte mulle heameelt teha? Söö kõht täis. Võta veel konjakit ja tee teene üksildasele vanamoorile, kes otsis seltsi ja teadis, et sa oled vaba, sest oled veel üksildasem kui tema.“

Stanton vaatas veel korra aknast välja. Suur torm kogus tuure ja isegi mehele, kes ei hoolinud, kas ta elab või sureb, oli jõuluõhtu kusagil hostelis ebameeldiv väljavaade. McCluskey elutuba oli soe ja täis troosti pakkuvaid asju, mis pärinesid ajast, kui tema või Cassie või lapsed polnud veel sündinudki. Raamatud, pildid, antiikesemed. Ta sulges silmad ning rüüpas tee ja konjaki segu. Ta oli vist juba veidi purjus. Aga see oli omamoodi mõnus olek, esimene alkoholiuim, mida ta nautis pärast seda, kui…

Ta ajas selle mõtte peast minema ja keskendus McCluskeyle.

„Hea küll, prof,“ ütles ta, „jõulude pärast.“

„Siis mängime!“ ütles professor McCluskey ja hakkas kokku lööma oma kollaseid nikotiinist peitsitud käsi. „Tule lagedale. Parim pakkumine. Mis oli inimkonna suurim viga? Selle kõige hullem katastroof?“

Nagu tellimise peale kostis akna tagant murettekitavat krabinat ja raskete raheterade iil plaksatas vastu klaasi, ähvardades selle purustada. Mõlemad pöörasid pead ja vaatasid, kuidas klaaskuulide suurused jäised terad põrkasid üles aknalaualt, mis õnneks oli tugevdatud selle vastu, mis oli saanud juba tavaliseks nähtuseks.

„Noh, siin ongi vastus, ma arvan,“ ütles Stanton. „Kliimamuutus. Päris suur, eks ole? Maavärinad, tsunamid, põuad, üleujutused, tornaadod, neetud mini-jääajad. Golfi hoovus keeratakse kinni ja äkki saab Ida-Sussexist Põhja-Kanada. Veel paar aastat ikaldust ja kogu maailm sureb peaaegu kindlasti nälga.“

„Kliimamuutus on tagajärg, Hugh,“ vastas professor McCluskey tõsiselt. „Ülemaailmse soojenemise tagajärg, mis on ise samuti tagajärg. Süsiniku põlemise tagajärg, mis muu hulgas käivitab meie autosid. Kas sa ei leiutaks enam autosid?“

„Kindlasti teeksin seda, prof, ma olen bensiiniautode hull, te teate seda. Arvan, et ideaalselt häälestatud V8 mootor on iga kell väärt paari jäämäge.“

„Siis keskkütet? Külmutatud toitu? Inkubaatoreid enneaegsetele? Trepitõstukeid invaliididele? Me tavaliselt ei mõtle neile asjadele kui katastroofidele, ega? Aga need kõik aitavad kaasa globaalsele soojenemisele. Kas peaksime neist loobuma?“

Stantonil tekkis tuttav tunne, mida ta polnud tundnud sellest ajast saadik, kui ta oli 21-aastane: tunne, et professor McCluskey on temast üle.

„Noh, see on küsimus mõõtmest, jah?“ ütles ta, üritades enesekindlaks jääda. „Loomulikult on kõigest palju kasu, kuid fakt on see, et alates tööstusrevolutsioonist…“

„Kas sa nimetad seda katastroofiks?“ katkestas McCluskey, lustlikult end kehitades. „Kas sa hoiaksid selle ära? Selle, mis tõi tervist ja küllust mustmiljonile inimesele? Odav toit, odavad riided, odav elekter. Selline mugavus kogu elanikkonnale, mida varem ei olnud isegi kuningad tunda saanud? Lisaks sellele, sa ei saanuks seda vältida, isegi kui tahaksid. Tööstusrevolutsioon ei olnud üks sündmus, see oli paljud teaduslikud ja tehnoloogilised läbimurded kokku. Mitte mingi üks asi ei alustanud seda, isegi mitte ketrusmasin, hoolimata sellest, mida kunagi koolides õpetati, aga mina lasen sul muuta ainult üht asja. Väga kahju, Hugh, ja ole hea, proovi uuesti.“

Stanton hakkas naerma. Ta ei olnud naernud juba rohkem kui pool aastat. Tundus imelik. Aga ka vabastav.

„Olgu, professor, tulge lagedale.“

„Millega?“

„On ilmselge, et olete rahul vaid oma vastusega. Te lihtsalt venitate ning teete mu paar korda pihuks ja põrmuks, enne kui ütlete, mis see on. Just nagu siis, kui ma tudeng olin. Võiksin öelda mida tahes. Püssirohu leiutamine. Aatomi lõhustamine. Rõugete Uude Maailma viimine ja süüfilise vastu toomine. Roomlased korraliku torustikuga, siis rikkusid selle ära pliitorudega. Ja te ütlete mulle, et need kõik on valed, sest teate, kuhu see viib.“

McCluskey jõi teetassi tühjaks ja valas sinna uue törtsu konjakit.

„Noh, sul on õigus ja samas sa eksid, Hugh,“ tunnistas ta. „Mul on küll vastus, aga ma tõesti ei tea, kuhu see viib, keegi terve maamuna peal ei tea seda. Aga ma tean, kus see algas. Selles samas ruumis tegelikult. Võimalik, et samadel toolidel. Kakssada üheksakümmend seitse aastat tagasi.“

Stanton tegi väikse peastarvutamistehte.

„1727?“

„Tõepoolest 1727.“

McCluskey lükkas eemale pooleldi söömata toidu ja tõstis oma Nike’i tossudesse kängitsetud jalad väiksele polsterdatud järile. Siis täitis ta töntside pruuniplekiliste sõrmedega iidvana tõrvase piibu tubakaga, mida ta nähtavasti hoidis lahtiselt sineli taskus.

„Ega sa pahanda, kui ma suitsetan, kui sa alles sööd? Ebaseaduslik muidugi, ma pole ju viiskümmend meetrit eemal isikust või hoonest, kuid mis mõtet on olla Trinity kolledži direktor, kui sa ei saa oma elutoas peremehetseda?“

„Pole probleemi,“ vastas Stanton. „Tegin kaks reisi Kesk-Itta; kõik suitsetasid, sealhulgas mina.“

„Minu meelest on hea loo rääkimiseks piipu vaja.“

„Te hakkate mulle lugu rääkima?“

„Ma räägin sulle ühe loo esimese poole, Hugh. Teist poolt pole veel kirjutatud.“