Читать книгу Tagasi minevikku - Бен Элтон - Страница 6

KAKSSADA ÜHEKSAKÜMMEND SEITSE aastat enne seda, kui Stanton tuli tagasi oma vanasse ülikooli, et külastada Trinity kolledži direktorit, oli üks teine endine tudeng, palju silmapaistvam, seisnud selle korteri ukse taga sama eesmärgiga.

Direktori korter oli olnud tollal päris uus, vaevalt saja aasta vanuse kolledži suhteliselt värske kõrvalhoone. Tegelikult mitte palju vanem kui ekstudeng ise, kes oli 84-aastane – märkimisväärt iga tolle aja kohta. Vanamehel oli podagra ja tal kahtlustati ka neerukive, kuid ta oli siiski võtnud ette pika tee oma vennatütre mugavast kodust Londonis, kus ta veetis oma viimaseid aastaid, et tuua kohale üks pakk paberitega ja kiri.

Kiri professor McCluskeyle.

Mees lootis vaikselt kolledžisse jõuda, kuid sajad silmad jõllitasid võretatud akendest, kui ta aeglaselt üle suure õue kõmpis. Ta teadis, et sõna levib kulutulena. Lõppude lõpuks oli ta ju väga kuulus mees ja sellele kuulsusele pandi alus siin, Cambridge’is, Trinity kolledžis. Ta oli kahtlemata kolledži kõige kuulsam poeg, ja suure tõenäosusega selleks ka jäi.

See oli tema, kes oli toonud korra universumisse.

Liikumise seadused. Planeetide liikumine. Valguse olemus ja sisu. Optika, arvutused, teleskoobid ja ennekõike gravitatsioon – need kõik olid alad, mida selle vana mehe mõistus oli hämmastunud maailmale paljastanud. Polnud siis ime, et mustades rüüdes noored mehed viskasid raamatud kõrvale ja lidusid karjas tubadest ning kambritest välja, et heita pilk legendile, et olla hetkeks lähedal kaasaegse praktilise filosoofia epitsentrile, pikad ürbid tiibadena lehvimas, kui nad üle õue tormasid. Intellektuaalsete koiliblikate parv, keda tõmbas tõelise geeniuse pimestava valguse poole.

Aga see valgus oli nüüd hääbumas. Söör Isaac Newtoni silmad olid tuhmunud. Valu vaevas tema keha ja piin häiris tema väga erilist mõistust. See oli sama piin, mis oli juhtinud teda ette võtma koormavat teekonda tagasi Trinitysse. Tooma seda kirja ja märkmepakki kolledži direktori Richard Bentley hoole alla.

Olles sisenenud korterisse ja jätnud lobisevate tudengite karja välja, peatus Newton koridoris, kus teener tal mantli seljast aitas. Ta heitis nukra pilgu pika keerdtrepi poole, millest ta üles pidi ronima.

Direktor ilmus trepiotsale ja ajas käed tervituseks laiali.

„Tere, söör Isaac! Teete oma alma mater’ile ja mu majale suurt au.“

Newton mühatas ja patsutas ehitud käsipuud. „See ongi täpselt sama naeruväärne, kui jutud räägivad,“ ütles ta.

Richard Bentley võpatas. Tema otsus lasta paigaldada uus silmatorkav trepp Trinity direktori korterisse oli olnud suuri vaidlusi tekitav teema.

„Selle maksumuse kohta käivad jutud on liialdatud,“ vastas ta tõredalt.

„Loodetavasti,“ pomises Newton, pannes jala ebakindlalt esimesele astmele, „või muidu ei saa Trinity mõnda aega enam ühtegi raamatut juurde osta.“

„Haa! Siin räägib Tema Majesteedi rahapaja juhataja,“ ütles Richard Bentley, pisut liiga valjusti ja naeru teeseldes. „Loodan, et te ei tulnud siia oma ametiülesandeid täitma, söör Isaac. Kas mind tuleb auditeerida?“

„Ma ei auditeeri kedagi, härra Bentley. Ma ei ole ametnik.“

„Ma tegin nalja, söör Isaac.“

„Siis ma kadestan seda teie võimet,“ ütles Newton ähkides, kui ta vaevaliselt viimase trepiastmeni jõudis. „Ma ei tulnud ühegi ametiülesandega seoses, härra Bentley, hoopis täiesti isikliku asja pärast. Asi on tegelikult äärmiselt privaatne.“

„Te äratate minus huvi, härra.“

„Nii privaatne, et see nõuab pühalikku ja kohustuslikku saladuses hoidmise vannet.“

„Taevake, kui põnev.“

„On küll. Aga mitte meie jaoks.“

Bentley aitas kuulsa mehe elutuppa, kus veini serveeriti, mille järel Newton käskis Bentleyl kõik teenijad ära saata ja uksed lukustada.

„Nüüd tõmmake, palun, kardinad ette, härra, ja pange küünal põlema,“ ütles Newton. „Sest see, mis peab jääma varjatuks, peab algama varjatult.“

Bentley pidi tahtmatult naeratama vana mehe dramaatilisuse üle. Newton oli siiski tublisti üle kaheksakümne ja võib-olla hakkas Shakespeare’i näidendis „Nagu teile meeldib“ mainitud seitsmenda eluea seniilsus end tundma andma.

Kui tuba oli tehtud parajalt hämaraks ja salapäraseks, võttis Newton risti ja sundis Bentleyt selle kohal vanduma.

„Kas teie, Richard Bentley, oma au nimel Trinity kolledži direktorina ja Jumala ees kristliku džentelmenina vannute, et kõik, mis meie vahel siin toas aset leiab, jääb siia tuppa ja ühegi sõna ega vihjega te kunagi ei avaldada seda kellelegi, välja arvatud ühele inimesele – kirja teel teie järeltulijale?“

Bentley vandus.

„Suudelge risti ja korrake seda vannet,“ nõudis Newton. Jällegi tegi Richard Bentley, nagu Newton tal käskis, kuid seekord asendus järeleandlik naeratus väikese kannatamatusega. Newton võis olla laialt tuntud kui kõige targema mõistusega mees Inglismaal ja ilmselt kogu maailmas, kuid Bentley oli kirjutanud kuulsa teose „Väitekiri Phalarise kirjadest“, mis ei olnud samuti väike asi.

„Nüüd, härra Bentley,“ ütles Newton, „olete Chronose ordu liige. Esimene neist! Kui mind mitte lugeda, aga arvan, et peaksime seda tegema. Seega olete teine.“

Bentley laiutas käsi, nagu väljendades, et oli nõus olema number kaks. „Chronos. Aja jumal?“

„Seesama, härra Bentley.“

Newton seadis end mõnusamalt sisse uues ilusas kuninganna Anne’i tugitoolis ja võttis lonksu punast veini. „Mäletate,“ alustas ta, „et palju aastaid tagasi, ajal, kui me hakkasime pidama kirjavahetust teoloogilistes küsimustes, oli mul mõningane meeltesegadus?“

Richard Bentley noogutas murelikult. Ta tõepoolest teadis sellest. Võib-olla oli väike hulk Suurbritannia intellektuaalide kogukonna liikmeid, kes ei teadnud midagi närvivapustusest, mille all Newton kolmkümmend aastat tagasi, oma kuulsuse tipul olles, oli kannatanud. Või segastest ja paranoilistest kirjadest, mida ta oli kirjutanud tollal nii sõpradele kui rivaalidele, ning mis olid täis kohutavaid vandenõu- ja reetmissüüdistusi. Või süngetest juttudest alkeemia teemal ja peidetud sõnumite otsimisest piiblist, mille tõttu paljud järeldasid, et Newtoni mõistus oli igaveseks kadunud.

„Maailm arvab, et ma olin hull,“ jätkas vana mees. „Et ma läksin peast segi.“

„Te olite lihtsalt ületöötanud, söör Isaac,“ ütles Bentley rahustavalt.

„Nad pidasid mind hulluks, Bentley,“ kähvas Newton, „ja noh, ma ehk olingi, sest see, mida olin avastanud, võib igaühe hulluse äärele viia.“

„Avastanud, söör Isaac? Kuid kogu maailma teab, mida te avastasite ja teid austatakse õige asja eest.“

„Maailm teab ainult seda, mida ma avaldasin, härra Bentley.“

Esimest korda jättis Richard Bentley kõrk olek ta maha.

„Te tahate öelda, et on veel midagi?“ küsis ta.

Suur filosoof Newton vaikis hetke. Vaod tema kõhnal ja kortsus näol süvenesid veidi ning kingakontsad kopsisid vastu põrandaparketti. Ta kratsis hajameelselt oma kuulsat pikka ja kondist nina, seejärel pistis käe paruka alla ja kratsis pead.

„Kas mäletate aastat enne mu hulluksminekut,“ alustas Newton, „kui te pidasite oma väikese loengu… millest see nüüd oligi?“

„Ateismi kummutamisest,“ ütles Bentley. „Kuigi leian, et väike on liiga vähe öeldud. Seda peeti siiski kõige…“

„Jah, jah,“ katkestas Newton. „Mis iganes selle suurus oli, te püüdsite näidata, et minu töö tõestas Jumala olemasolu. Et minu tähtis teooria planeetide liikumisest nõudis enesestmõistetavalt intelligentse disaineri, kõigi asjade arhitekti kätt.“

„Jah, seda ma tegin, söör Isaac. Ma hindan väga neid heakskiitvaid kirju, mida te mulle tollal saatsite.“

„Noh, ma olin tänulik teie sekkumise eest. Mõned kutsusid mind siis ketseriks. Paljud teevad seda siiani.“

„Noh, ma ei nimetaks seda nii vänge sõnaga…“

„Ärge sussutage mind, härra Bentley. Ketseriks kutsutakse mind ikkagi. Aga ega see, et ma sean kolmainsuse õpetuse küsimärgi alla, tähenda seda, et ma ei oleks kristlane.“

„Söör Isaac, kas see on tõesti koht…“ Bentley taipas, et Newton hakkab kohe rääkima oma kurikuulsal ja lausa ohtlikul lemmikteemal.

„Kolmainsus on matemaatiliselt võimatu!“ haugatas Newton ja laksas käega vastu väikest lauda, millel seisis tema klaas, kus vein nüüd loksuma hakkas. „Kolm eraldi üksust ei saa olla sama asi. Kolm hernest ei saa olla üks hernes! Samamoodi ei saa olla isa, poeg ja püha vaim. Selline asi ignoreerib loogikat. Lisaks on see ebajumalateenistus, sest kui Isa ja Poeg on sama asi, siis selle surija mehe kuju, mida me kasutame krutsifiksina, on ka tema isa kuju, seega Jumala kuju. See on ebajumalateenistus, härra! Ja nad kutsuvad mind pühaduse teotajaks.“

Bentley niheles ebamugavalt oma toolil. See ei olnud vestlus, mida arendada, isegi mitte privaatselt. Eriti inimene nagu tema, kes võlgnes oma positsiooni monarhi eestkostele. Ei olnud just palju aastaid mööda läinud sellest ajast, kui Inglismaal inimesi põletati, kui nad kolmainsust eitasid.

„Khm… kas kolmainsuse teema on seotud sellega, mida te tulite siia arutama, söör Isaac?“ küsis Bentley ettevaatlikult.

„Et te küsite, siis ei, tegelikult ei ole,“ tunnistas Newton tõredalt.

„Hmm. Noh, võib-olla me peaksime tagasi minema selle Chronose teema juurde, mida te alustasite. Te mainisite oma seni avaldamata avastusi, söör Isaac? See oleks tõesti erakordne ja põnev asi.“

Newton võttis vastu järgmise klaasi veini, et asendada see veiniga, mis välja oli loksunud. Tundus, et see rahustas teda, sest kui ta uuesti rääkima hakkas, sai ta oma meelerahu tagasi.

„Te teate, et mul on olnud rohkem aega mõelda kui enamikul inimestel, härra Bentley,“ ütles ta. „Olen vanapoiss. Olen olnud vähe naiste seltskonnas, kui välja arvata õetütred, ja ma ei ole seltskonnas eriline suhtleja. Kogu selle vaeva, mida inimesed tavaliselt näevad, et arendada armastust ja sõprust, olen mina saanud pühendada Jumala universumi tegevuse jälgimiseks.“

„Muidugi, muidugi, söör Isaac.“

„Kui ma esimest korda teile ateismist kirjutasin,“ jätkas Newton, „andsin teile teada, et olin õnnelik, et maailm sai hakata mõistma gravitatsiooni mõju planeetide liikumisele. Ma taipasin, et mu suurepärane idee, mis selgitas liikumist ja kosmose kuju, oli ilus ja sobilik kindla ja korrapärasele universumi jaoks, mis on Jumala seatud.“

„Jajah.“

„Aga mu mõtted olid rännanud edasi sel teemal, kust kõik alguse sai. Mis siis, kui oli avastus, mida ma ei avalikustanud? Sest jumalikult seatud planeetide tantsu igavese korra asemel tuli inimtegevusest tingitud kaose võimalus?“

„Kaose, söör Isaac?“

„Mis siis, kui need polnud ainult asjad, mida gravitatsioon mõjutab? Mitte ainult õunad ja planeedid?“

„Ma ei taipa, söör. Te olete näidanud maailmale nii eredalt, et gravitatsioon on jõud, mis seob kõik asjad kokku ning fikseerib nende asukoha ja arengu taevastes. Millele veel võiks gravitatsioon mõjuda?“

„Noh, võib-olla valgusele,“ ütles vana mees, heites pilgu päikesekiirte vihule, mis oli tunginud tuppa kardinate vahelt, justkui tellitult. „Ehk see kõverdab valgust.“

„Kas me saaksime siis nurga taha vaadata?“ küsis Bentley, kes ei suutnud varjata naeratust.

„Saaksime, härra, saaksime. Ja siis on veel midagi.“

„Mis veel?“

„Chronos.“

„Aeg?“

„Jah, aeg, direktor Bentley. Mis siis, kui gravitatsioon saab kõverdada aega?“ Newton ei võinud teada, et see erakorraline mõte, mis tabas teda 1691. aastal ja mis põhjustas järgmisel aastal tema vaimse kokkukukkumise, viis otsejoones Hugh Stantonini, meheni, kes sündis 1989. aastal ja kes päästis moslemist ema ja laste elu 1914. aastal. Aga mida ta taipas, ja seda väga selgesti, oli see, et tuleviku kohta polnud midagi kindlat ega paika pandut.

„Öelge mulle, härra Bentley,“ ütles Isaac Newton, vahtides veiniklaasi, mis oli uuesti tühjaks saanud, „kui Jumal annaks teile võimaluse muuta üht asja ajaloos, kas te teeksite seda? Ja kui teeksite, mida te muudaksite?“