Читать книгу Tagasi minevikku - Бен Элтон - Страница 8

„BAYıM BAYıM, DURUN!“

Kui Stanton kuulis selja taga väikese tüdruku häält, pöördus ta ja nägi, et moslemist laps, kelle ta oli päästnud kiirust koguva auto eest, jooksis talle järele. Sikutas midagi. Tema kotti.

Stanton oli oma koti maha unustanud.

Oma koti!

Kuidas ta nii loll sai olla?

Ta oli jätnud enamiku rahast ja varustusest hotellituppa, kuid tal oli kaasas käsirelv ja väike arvuti, veepuhastid, antibiootikumid ja modernne esmaabikomplekt välitingimustes kasutamiseks. Esemed, mille asendamine kadumise puhul oleks võtnud vähemalt sada aastat. Ja ta oli ilma nendeta minema kõndinud.

Muidugi, ta oli endast väljas, kuid see oli ikkagi andestamatu apsakas. See, et ta laskis emotsioonidel varjutada otsustusvõimet ja kaotas kontakti tähtsa varustusega, oli väga distsiplineerimatu ja ebaprofessionaalne: viga, mida sõdur tegevteenistuses ei tohtinud teha. Tegelikult ta absoluutselt ei olekski tohtinud sekkuda ja seda perekonda päästa. Rääkimata võimalikest tagajärgedest ajaloole: päästes pere, kes oli määratud surema, ta oleks võinud üsna kergesti ise surma saada selle kihutava auto rataste all ja seega oleks tema missioon lõppenud enne, kui see alatagi jõudis.

Aga kui Stanton pöördus ja vaatas enda taga läheneva ja kotti sikutava väikese türgi tüdruku suurtesse süsimustadesse silmadesse, kelle lai naeratus välkus suurte kõrvarõngaste ja tumedate siidiste juuste kaskaadide vahel, oli tal hea meel, et oli lasknud instinktil end juhtida. Kuskil selles suures tolmuses linnas oli isa, kes jäi ilma surmast oma elus.

Kott oli väikesele tüdrukule üsna raske tirida, kuigi mitte nii raske, kui see näis: veekindlast Gore-Texi materjalist, kuid nägi välja nagu vanast nahast ja presendist tehtud. Tüdruk sirutas selle Stantoni poole, naeratades laialt, paar esimest hammast puudu. Mees võttis koti vastu ja pöördus minekule. Ta ei suutnud lapsega rääkida ega teda isegi kaua vaadata. Kuigi tüdruk oli oliivikarva naha, tumedate silmade ja mustade säravate juustega, meenutas ta liiga palju Tessat.

Stanton astus sillalt maha. Jättes laia moodsa ehitise selja taha, sattus ta otsemaid iidsete tänavate ja alleede korratusse sasipuntrasse Kuldse Sarve suudme lõunapoolsel küljel.

Hoolimata hajameelsusest ja segadusest, mida Stanton tundis, oli ta tahestahtmata joobunud oma müstilisest olukorrast. Ta oli vanas Stambulis, muinasjutulises linnas künka otsas. Türgi vana hing. Värav Aasiasse, kus ida ja lääs kohtusid ja kus kahekümne kuue sajandi jooksul oli ajaloo südamelööke kuulda olnud igas metsikus karjes ja sosistatud saladuses. Kus lummav muusika mängis läbi ajastute, kui mõõgad ristusid ja kahurid paukusid ning luuletajad rääkisid armastusest ja surmast. Armeed olid tulnud ja läinud. Esmalt kristlaste linn, siis moslemite, siis tagasi kristlastele ja uuesti moslemitele. Kuid Stambul jäi. Kirik oli andnud teed mošeele ja mošee oli andnud teed kirikule, siis see uuesti mošeele. Ja kogu selle aja olid Stambuli inimesed ajanud omi asju just nagu praegu. Teadmata, et nüüd oli saabunud nende sekka kõige kummalisem rändur kogu linna pika ajaloo vältel.

Hugh Stanton andus hetke romantikale. Lüües jalgadega eemale kuhjunud haisvat prügi. Komistades ebakindlatel, mügerikel sillutisekividel, mis olid maha pandud, kui Suleiman Suur oli sultan. Vältides koeri, kes urisesid ja vingusid, kui otsisid toitu väikeste leiva- ja puuviljakioskite juures, mis ääristasid kitsaid tänavaid. Ta eksis peaaegu kohe alleede ja läbikäikude labürinti. Tumedad ja varjulised trepiastmed kadusid väikestesse piludesse lääpas hoonete vahel, üles pooleldi peidus ukseavade juurde või alla haisvatesse ja tilkuvatesse keldritesse. Ja mõnikord lummavatesse, lõhnadesse uppunud aedadesse. Kuidas Cassie oleks tahtnud neisse aedadesse piiluda.

Üsna ootamatult avastas Stanton, et ta ei suuda meenutada naise nägu. Ta jäi tummalt keset teed seisma ja sai kohe sõimata vihase habemega mehe käest, kellel oli peas keffiyeh ja kes ajas kepiga kaht kõhna, määgivat kitse. Stanton seisis pulksirgelt, eirates meest ja tema loomi, kui püüdis meenutada kõige kallimat mälestust, mis tal oli.

See oli paanika. Stanton teadis seda. Ootamatu hirm, et naine kaob mälust, nagu mingi kuju fotol ajas reisimise filmis. Ta võitles segadusega, püüdis meeleheitlikult meenutada Cassie nägu, aga tegi vaid asja hullemaks, nagu püüdes meenutada tuttavat sõna, kuid ajades selle kaugemale, püüdes seda uuesti leida. Ta sundis oma aju panema Cassie’t tuttavasse olukorda. Seal ta oli! Stanton leidis ta üles. Piknikut pidamas Primrose’i künkal, kui lapsed olid alles väikesed. Naeratamas Stantoni telefoni kaamerasse.

Põmaki!

„Çekil yolumdan!“

Tänav oli rahvarohke ja teine mööduja põrkas kiirustades Stantonile otsa, suur mees eresinises turbanis, voogavas valges tuunikas ja laiades pidžaamapükstes. Mees kahe püstoli ja noaga, mis rihma vahele torgatud. Stanton pomises vabandusi ja liikus edasi.

Üks nurk, siis teine. Pime läbikäik, seejärel valguse lahvatus ja solisev purskkaev müüridega ääristatud väljakul. Hobusesõnnik sõõrmetes, siis õrn parfüüm. Tubakas, hašiš, apelsinid, praetud liha, roosivesi ja koerakusi. Linnas oli väga palju koeri.

Stanton kuulis hüüatusi ja klõbinat ja metalli kriuksumist kivil.

Just õigel ajal hüppas Stanton kõrvale vankrit vedava higistava hobuse eest, kui too keeras tema ees tänavat mööda alla. Stambul oli künka otsas kõrguv linn ja mõne tänava kalle oli peaaegu nagu järsak. Vahutava suuga metslane nägi vaeva, et talitseda raske koormaga vankrit, mida ta teoreetiliselt tõmbas, kuid mis tegelikult ähvardas teda nüüd hoopis järsust künkast alla lükata. Juht sõimas Stantonit ja tõmbas hobust ohjest. Mees tundis feringi’ kohe ära, kui mõnda nägi – ilmne välismaalane Norfolki jakis ja puuvillastes pükstes. Mees vales kohas valel ajal.

Stanton tundis end paljastatuna. Silmad piilusid teda sügavatest, pimedatest ja trellitatud urgastest. Teised heitsid vilksamisi pilke läbi näoloori. Noor sõdur sammus mööda, rind ees, silmad ees, kuid ka tema heitis kõõrdpilgu välismaalasest võõrale. Stantonile tundus, et need silmad justkui nägid temast läbi ja teadsid tema saladust.

Tal oli vaja end kokku võtta. Ta oleks tol hommikul juba kaks korda peaaegu surma saanud, kõigepealt auto ja hiljem hobuse all. Isegi mees, kel olid püstolid vöörihma vahel, oleks võinud ta ära tappa. Elu oli selles vanas linnas selgelt väärtusetu ja iga väärteo eest võis surma saada.

Hugh Stantonil oli vaja keskenduda. Mis isiklikud mured tal ka olid, tal oli missioon täita, ja see oli selline, millesse ta tõesti uskus. Cassie ja lapsed olid läinud, haihtunud nagu hommikune udu Bosporuse väina kohal, koos sajandiga, milles nad olid elanud. Ta ei suutnud neid päästa, kuid tema võimuses oli päästa miljoneid teisi. Noori mehi, kes väga varsti lämbuvad sinepigaasi käes, ripuvad lõdvalt okastraadil ja keda pommid õhku lennutavad. Kui tema ei muuda nende saatust.

Aga et seda teha, pidi ta oma mõistust säilitama.

Stanton otsustas, et joob veidi kanget Türgi kohvi, ning leidis kohviku väikesel ruudukujulisel platsil mošee kõrval. Kõik Stambulis oli mõne mošee kõrval. Või siis püsti pandud mõne lagunenud ja mädaneva palee külge, mis oma hiilguse ajal oli majutanud mõnd printsi või võimukandjat oma teenrite ja haaremiga. Stanton arvas, et mitte kusagil mujal maailmas ei saanud praegune allakäik edasi elada nii täielikult mineviku hiilguse kestas.

See meenutas talle 2024. aasta Londonit.

Väikeses kohvikus oli vaid kaks lauda ja lett, kuid see oli piinlikult puhas ja hästi korrastatud. Aknal oli eksponeeritud tore vesipiip ja klaaskapis leti kohal reas kenad väikesed roosad ja rohelised maiustused. Mõlemat lauda kattis korralikult harjatud, tuttidega ilustatud sametlina, millel puhas tuhatoos ja väike kauss soolamandlitega. Selline rahu ja kord keset näiliselt juhuslikku kaost väljas pakkus Stantonile esimest võimalust mõtiskluseks pärast seda, kui Crossley 20/25 oli mürinal Galata sillale kihutanud.

Ta juhatati istuma ning talle toodi kohvi ja pudelivett. Kui ta tänaval oli välismaalasena tunnetanud kohalike kahtlustamist, siis kohvikus see ei ilmnenud. Äri oli alati äri, olenemata ajastust või linnast, kus sa viibisid.

Rääkides türgi keeles, osutas kohviku omanik kookidele ja küpsistele. Stanton tegi laia žesti, nagu tahtes öelda, et on rahul, kui omanik valib ise midagi välja.

Talle toodi veidi martsipani ja mingit mannasõõrik kleepuvas siirupis – esimene toit, mida ta sõi pärast eelmise päeva õhtusööki sada üksteist aastat tagasi. See oli kummaline hommikueine, kuid Stanton oli selle eest tänulik. Ta pani kümme liiri lauale ja andis märku, et tagasi pole vaja. Omanik naeratas ja pöördus tagasi oma kohvi, ajalehe ja sigareti juurde.

Mošees hakati palveid hüüdma. Stanton nägi aknast, vesipiibu tagant, kuidas vagad moslemid hakkasid kogunema väiksele nelinurksele platsile. Ta pistis käe taskusse ja tõmbas rahakoti välja. Nüüd oli see õhem, kui ta oli harjunud, polnud plastkaarte ega pildiga IDkaarti. Ainult veidi Edwardijärgset Türgi valuutat.

Ja kaks väljatrükki.

Kirjad, mis paremini kui miski muu tuletasid talle meelde tema kohust ja seadsid fookusesse tema eesmärgi.

Cassie kaks viimast e-kirja.

Üks neist palus lahutust.

Ja siis viimane. See, mis oli pakkunud lootusekiirt. Mille naine oli kirjutanud vastuseks Stantoni anumistele ja lubadustele. See, millele ta oli valmis vastama näost näkku ja selleks koju tormanud.

Kui sa lihtsalt veidikenegi muutuksid. Ei, mitte muutuksid. Lihtsalt oleksid uuesti sina ise. Mees, kellega ma abiellusin. Meie laste isa.

See mees oli täpselt sama kirglik nagu sina. Aga mitte nii vihane. Täpselt sama sitke. Aga mitte nii karm. Täpipealt sama lahe. Aga mitte nii külm.

Stanton neelas kohvi alla ja sirutas tassi välja, et see uuesti täidetaks. Ta tahtis nii väga naisele tõestada, et ta suudab uuesti olla selline mees. Aga neli uimasteid täis huligaani ei andnud talle seda võimalust. Cassie suri, mõeldes Stantonist kui võla tasumata jätjast. Tess ja Bill surid, mõeldes, et emme jätab issi maha.

Sest issi oli loll egoistlik värdjas, kes ei väärinud nende armastust.

Mul ei olnud kunagi midagi sõjaväelasega abielus olemise vastu. Sest ma teadsin, et uskusid sellesse, mille nimel oma eluga riskisid. Millisena sa elu võtsid. Mul ei olnud kunagi midagi selle vastu, et olla abielus idioodiga, kelle arusaam laste inspireerimisest oli vaadata, kui lähedale ta võib minna surmale, ilma et surma saaks.

Isegi kui meil olid juba oma lapsed ja sa ikka jätkasid oma tegevust.

Isegi kui sa riskisid mitte ainult jätta mind ilma abikaasata, vaid meie lapsi ilma isata, ma ikka leppisin. Sest see oli mees, kellega ma lepingu sõlmisin.

Just nagu sina teadsid, et sa abiellusid tüdrukuga, kes parema meelega lebab voodis ja vaatab päevasel ajal telekat, kui matkab tormi ajal mägedes.

Tüdrukuga, kes ei tahtnud sukeldumistunnistust. Ega minna paraplaaniga lendama (ega vaadata, kuidas sina seda teed). Me mõlemad teadsime, kelle me saame, ja see sobis meile.

Aga kes on see uus kutt, Hugh? Mina ei tunne teda. Kas sina tunned?

Tõepoolest, Hugh? Tõsiselt?

Turvamees? Palgamõrvar? Ülistatud ihukaitsja? Sa jätad minu, Tessi ja Billi koju, lähed minema ja oled mingi miljardäri hoor? Kas sa tõesti hüppaksid nende inimeste kaitseks kuuli ette, Hugh? Kas meie tähendame sulle nii vähe?

Cassie’l oli õigus. See oli hullumeelsus. Miks oli ta seda teinud? Kibedusest? Igavusest? Uhkusest?

Kõigi kolme pärast. Aga uhkus oli muidugi kõige suurem põhjus. Loll meheuhkus. Kui ta visati sõjaväest välja ja veebiülekannete värk läks hapuks, ta lihtsalt ei teadnud, mida endaga teha. Kodus passimine, Cassie’ga tülitsemine, laste peale karjumine. Ta oli tundnud end… mömmina.

Ja raha. Ta polnud kunagi sellest varem hoolinud, Cassie samuti mitte. Alati oli olnud piisavalt, alati said nad hakkama. Aga siis oli „Guts versus Guts“ teinud neid lühikeseks ajaks rikkaks, vähemalt nii see näis. Piisavalt rikkaks, et teha sissemakse korraliku peremaja ostuks tõepoolest ilusas kohas. Teine laps oli sündimas, neil oli vaja rohkem ruumi ja Stanton oli seda lihtsalt teinud. Ilma naisele ütlemata. Cassie oli muidugi algul vihane, kuid Stanton teadis, et talle hakkab seal meeldima. See maja oli esimene tõeline kodu, mis neil oli. Enne seda oli vaid lühiajalised üürikad ja sõjaväelaste eluasemed.

Stanton ei suutnud lasta sel kõigel lihtsalt minna.

Ta ei saanud öelda Cassie’le ja lastele, et nad peavad kompsud kokku pakkima, sest ta ei jaksa enam majalaenu tagasi maksta. Ta oli liiga… uhke.

Nii et me ei jõua laenu tagasi maksta! Siis kolime ära. Võtame midagi odavamat või üürime või elame telgis! See tuleb sul ju hästi välja. Kui sul on igav, loe raamatut. Kui sul on vaja tööd teha, mine ja täida supermarketis riiuleid! Pese autosid, kui sa neid nii hullupööra armastad. Müü hamburgereid. Kas sa arvad, et me hoolime? Sellest, et isa ei ole enam kangelane? Kas arvad, et nüüd oled kangelane? Võibolla oled ette kujutanud, kuidas sa päästad hirmunud printsesse seksikaupmeeste küüsist või röövitud koolilapsi hullunud sõjapealike käest. Sa olid alati täiskasvanud skaut ja me armastasime sind selle eest. Tõde on aga see, et sa oled lihtsalt maailma kõige isekamate inimeste ihukaitsja.

Cassie’l oli muidugi õigus olnud. Kui Stantoni poole pöördus üks vana spetsõhujõudude semu ja tegi ettepaneku liituda rahvusvahelise „turvafirmaga“, oli olnud palju õilsat juttu sellest, kuidas kaitsta haavatavaid röövloomade eest. Sellest raskest tööst, mida võimud ei suutnud või ei tahtnud teha: võitlus piraatidega, kampaaniat läbi viivate haridusministrite turvamine fundamentalistide rünnakute eest.

Aga kui Cassie e-kirjad Stantonini jõudsid, lösutas ta parajasti Egeuse merel superjahi reelingu vastas. Ülikond, tumedad prillid, kuular. Kogu suure palgatšeki eest oli ta lihtsalt üks kõrilõikaja, bossiga kaasa reisiv palgamõrtsukas. Töötamas uute valitsejate rassi heaks nende ujuvas maailmas. Kahekümne esimese sajandi paadirahvas, see aina kasvav miljardäride ja triljonäride flotill, kes olid võtnud nõuks elada merel, kus nad võiksid olla eraldatud ja kaitstud kiire sotsiaalse kaose eest, mille põhjustas suurelt osalt nende oma tegevus. Kliimamuutuse eest põgenejad selle sõna otseses mõttes.

Olin uhke su üle, kui sa riskisid oma eluga rahuvalvemissioonidel, kaitstes lapsi, kes olid nagu su enda omad.

Olin uhke, kui sa riskisid oma eluga, kui tegid videoid, et inspireerida lapsi, kellel ei olnud vedanud nii nagu meie omadel.

Aga riskida oma eluga meediamogulite heaks? Naftamagnaatide? Kinnisvarahaide?

Et nad saaksid peesitada oma jahtidel, kui ülejäänud maailm põleb?

Unusta ära!

Bill ja Tess väärivad isa, kes hoolib rohkem neist kui tegelemisest oma nõmedate deemonitega.

Kui sa kunagi juhtud kohtama kutti, kes sa varem olid, ütle talle, et helistagu meile.

See viimane rida oligi olnud lootuskiir. Stanton ei olnud helistanud. Ta oli jooksu pistnud. Jätnud töö samal minutil. Läinud maale ja suundunud lähimasse lennujaama. Ta oli läinud otse Londonisse. Et laskuda põlvili ja lubada olla see mees, keda Cassie endale tahtis, ning isa, keda Tess ja Bill vajasid.

Aga ta ei jõudnudki anda neid lubadusi, rääkimata neist kinni hoidmisest. Pere ei saanudki kunagi teada, et ta oli koju tulemas…

Stanton tühjendas teise kohvitassi ja valas endale klaasi vett. Siis kuulis ta häält. Ingliskeelset.

„Garçon! Kohv ja konjak, ja kiiresti!“

Stantoni kogu olemus tõmbus kangeks.

Ta tundis seda häält.