Читать книгу Tagasi minevikku - Бен Элтон - Страница 14

2025. AASTA 31. MAI varahommikul lahkus Hugh Stanton Cambridge’i Trinity kolledžist väikses autokolonnis, mis tema üllatuseks sõitis politseieskordi saatel. Chronose liikmed ei pruukinud küll olla enam oma parimates aastates, ent nende hulgas oli veel üsna mõjukaid inimesi.

„Tähtsaim on turvalisus,“ ütles professor McCluskey. „Kujutage ette, Isaac Newton korraldab ajaliselt täpse randevuu ajalooga kolmesaja aasta taguses kauguses ja me jääme sellest ilma, sest oleme liiklusummikus. Meil on ka Türgis politseinikke. Jumal teab, kuidas see on korraldatud, kuid tean, et mõni meie inimene on veel päris tihedalt seotud välisministeeriumiga.“

Kui väike autode ja mootorrataste kolonn sõitis kolledži väravast välja, märkas Stanton autoaknast mootorrattast, mille ta oli parkinud väravavahi putka juurde. Sellest ajast alates, kui ta viis kuud tagasi Cambridge’i jõudis, oli ta sellega sõitnud harva. Alarm oli nüüdseks ilmselt aku kuivaks tõmmanud.

Stanton ei teadnud, kas mootorratas on veel kindlustatud. Meeldetuletused olid kahtlemata selle mitu kuud vana posti hulgas, mis oli kuhjunud esikusse välisukse ette majas, kuhu ta polnud tagasi läinud.

Nüüd ei teadnud ta, kas ta kunagi üldse sinna enam läheb.

Nad jätsid Cambridge’i seljataha ja suundusid kiirtee poole. Professor Sally McCluskey oli ainus Chronose liige, kes Stantoniga kaasa sõitis. Teised olid hüvasti jätnud eelmise päeva õhtusöögil, mille ajal peeti Stantoni auks palju emotsionaalseid ja järjest rohkem purjus sõnavõtte. Ta ise oli mõõdukalt joonud, kuid keeldus neile reageerimast. See kõik oli liiga imelik. Nad kohtlesid teda kui mingit messia kuju, kangelast, kes on valmis puhastama ja lunastama planeedi Maa üleannetust inimkonnast. Stanton ei tundnud üldse midagi sellist, mitte kõige vähimatki, sest ta lihtsalt ei suutnud uskuda, et see kõik leiab aset sel õhtul Istanbulis.

„Tean, et sisimas sa tegelikult ei usu seda kõike, Hugh,“ märkis McCluskey.

„Teate, ma olen juba valmis tunnistama, et midagi võib juhtuda,“ möönis Stanton. „Newton ilmselt uskus seda ja ta oli päris kindlasti kõige targem mees, kes on kunagi elanud. Võibolla ma aurustun piksenooles. Või rebib gravitatsioon mu pooleks, või imetakse mind musta auku.“

„Aga sa ei usu, et sa oled alustamas teekonda minevikku?“

„No teate, kas teie siis usute? Esimene maailmasõda algas sada üksteist aastat tagasi augustis. Kas te tõesti arvate, et me ei suudame seda nüüd peatada?“

„Kõik, mida ma tean, on see, et ma palvetan, et saaksime.“

Nad mõlemad vaikisid, kuid Stanton nägi, et entusiasm ja innukus särasid ikka veel McCluskey silmis. Professor tõepoolest uskus. Nad kõik uskusid, need hullud vanad mehed ja naised, kes nimetasid end Chronoseks; kujutasid ette, et nad kõik monteeritakse geneetiliselt ümber, et nad saavad veel korra nooreks ja tugevaks uuesti sündinud Britannia päikselistel kõrgustikel.