Читать книгу Tagasi minevikku - Бен Элтон - Страница 9

HOMMIKUNE VIHM ja rahe olid juba ammu muutunud lumeks, kui Hugh Stanton ja Sally McCluskey astusid üle Cami jõe King’si kolledži kabeli poole, mis kerkis nende ette külma valgesse udusse mähkununa.

„Kas sa oled kunagi näinud midagi nii ilusat?“ küsis McCluskey, kui nad peatusid hetkeks Kingsi sillal. „Kas see ei tõsta veidigi su tuju?“

„Palun vabandust,“ vastas Stanton. „See paneb mind mõtlema, kuidas see oleks Cassie’le meeldinud.“

„Ah, muidugi,“ ohkas McCluskey. „See on leina kohutav iroonia: iga tuttav rõõm muutub kurbuseks. Iga naeratus on nagu südames keerav nuga. Iga ilus asi nagu valu lisakoorem.“

„Aitäh.“

Jõuluteenistus oli tõepoolest piinavalt ilus. Nagu teine matus. Palju hubisevaid küünlaid. Koorilauljate paisuvad hääled. Kuningas Jamesi piiblist ette loetud võimsad värsid, mis kummalisel kombel liigutasid isegi uskmatut. Talumatult ülev rituaal, mis oli jäänud peaaegu muutumatuks kolmesaja jõuluõhtu jooksul.

Pärast teenistust ei viinud professor McCluskey Stantonit otse Trinity korterisse tagasi, nagu too oli lootnud, vaid võttis tal käe alt kinni ja viis ta külma tuule käes üle hoovi suurde halli. Stanton märkas, et päris mitu teist King’si koguduse liiget liikus samas suunas, kõik auväärsed kolledži tegelased, vanast east kühmus, hoidmas narmaste ja tuttidega ehitud erinevate kujudega mütse peas paigal, samas kui nende rüüd lehvisid tuules, mis ähvardas nõrgemad mehed minema pühkida.

Kaks portjeed seisid halli sissepääsu juures ja mõned ümber Great Courti. Nad kandsid traditsioonilisi kõvakübaraid (mõnevõrra naeruväärsed kohustuslike helkurvestide tõttu), kuid miski meeste hoiakus ütles Stantonile, et nad ei olnudki portjeed. Liiga keskendunud, liiga sarnased. Stanton oli omal ajal juhendanud piisavalt julgeolekurühmi, et neid ära tunda.

Kuid viissada aastat vanas hoones oli säilinud vana kopitanud kolledži rahu ja selgus. Tegelikult tundus Stantonile, et ta tuli nagu teisele teenistusele. Keelpillikvartett mängis jõulumuusikat ja hallis oli samasugune härda aukartuse atmosfäär. Kõnepuldi ette olid paigutatud tooliread nagu kirikupingid altari ette. Hallis oli samuti palju küünlaid, kuigi need tundusid ainult suurendavat süngust ega valgustanud täielikult kõrge lae talasid sügaval varjude sees.

Kui professor McCluskey, kes oli kirjutusalusega ringi askeldanud, oli rahul, et kõik olid kohal, juhtis ta Stantoni reserveeritud istmele esimese rea keskel kohe poodiumi ees. Siis astus ta väikesele lavale ja pöördus publiku poole.

„Tere õhtust kõigile ja rahulikke jõule teile,“ kõmistas ta. „Igaüks teist teab meie kogunemise põhjust, välja arvatud meie uusim ja viimane liige, hiljutine kapten Hugh „Guts“ Stanton spetsõhuteenistuse rügemendist ja tuntud netivideote kuulsus. Kapten, su vennad chronoslased ütlevad sulle tere tulemast.“

Kostis viisakas aplaus, millele Stanton ei reageerinud. Ta ei tundnud mingil moel, et oleks astunud mingisse ordusse või et oli mõne kohal oleva inimese kaaslane.

„Kapten Stanton on olnud minuga väga kannatlik,“ jätkas professor McCluskey. „Olen rääkinud talle vaevalt pool lugu, just nii palju, kui mind on tegema volitatud. Kutsun siia nüüd Amit Sengupta, Lucase matemaatikaprofessori siin Cambridge’is ja Newtoni otsese järeltulija, et selgitada kõike lähemalt.“

Stanton tundis tüsedat angloindia akadeemikut, kes nüüd tõusis, et laval koht sisse võtta. Kõik Suurbritannias teadsid Senguptat, sest peale selle, et ta oli väljapaistev füüsik, oli ta, nagu paljud väljapaistvad füüsikud, kohutav meedia lemmik. Mees, keda näidati regulaarselt uudistes ja dokumentaalfilmides, kus ta kommenteeris kõiki teemasid, mis olid kas või kaudselt seotud teaduse ja kosmosega. Teda tutvustati alati hämmastavate ja eepiliste väljenditega, nagu „mees, kes on vaadanud Jumalale silma“ või „mees, kes on reisinud oma meeltes kosmoses ja aegade alguses“. Sengupta reageeris muidugi alati lõbusa tagasihoidlikkusega selliste hüperboolide peale, näitas kohmetust ja väitis, et oli tegelikult reisinud ajas tagasi vaid viisteist sekundit pärast aegade algust, ja tegi väga selgeks, et universumi elu esimese minuti veerand jäi talle sama salapäraseks kui tema autojuhile või kokale. Professor Sengupta oli ka väga edukas kirjanik, kes oli koostanud „üldmõistetava“ füüsika teose, mille nimi oli „Aeg, ruum ja teised tüütud sugulased“, mille eesmärk oli selgitada relatiivsusteooriat ja kvantmehaanikat „mehele metsast“, kuid muidugi ta ei teinud seda. Teadusringkondades öeldi Sengupta raamatu kohta, et lihtsam oli leida Higgsi bosonit5 ilma suure hadronite põrguti6 abita, kui leida keegi, kes oli jõudnud kaugemale kolmandast leheküljest.

Professor kakerdas lavale nagu hüljes kivi otsa. Ta kandis rüü all peenetriibulist ülikonda ja kollasetäpilist kikilipsu, millesarnane oli soosik professorite hulgas, kellele meeldis, et neist mõeldakse kui veidike hulludest. Peas oli tal tema kaubamärk Nehrumüts, mille külge oli kinnitatud märk kirjaga „Teadus rokib“. Sengupta avas portfelli ja tegi suure etenduse, sättides teatud paberid väikesele lauale, enne kui võttis meelega pika, aeglase lonksu vett. Viimaks ta alustas.

„Newtoni suur mõttekujutuse vili,“ ütles ta oma pedantse laulva häälega, mis kuulus pooleldi Calcutta loengusaali ja pooleldi Londoni härrasmeeste klubisse, „oli mõista sadu aastaid enne Einsteini, et aeg on suhteline.“

Siin ta peatus teatraalseks efektiks ja samuti selleks, et peenutsevalt pühkida vett oma huultelt tohutu suure erksavärvilise siidtaskurätikuga, mida ta hoidis toretsevalt ülikonna rinnataskusse topituna. „Aeg ei ole sirge või lineaarne. See ei arene regulaarsel ja määratud viisil ning selle põhjuseks on, et seda mõjutab külgetõmbejõud. Jah! Nii nagu liikumist ja massi ja valgust ning tegelikult kõiki füüsikalise universumi omadusi. Üldiselt muidugi arvatakse, et Einstein tuli esimesena välja ideega universaalsest relatiivsusest, kuid meie selles saalis ja meie üksi teame nüüd, et tegelikult esimene inimene maailmas, kes tegi selle mõttehüppe, oli meie endi söör Isaac Newton.

Ja teame ka seda, et Newton hüppas kaugemale ja kindlama jalaga, kui Einstein kunagi tegi. Sest nii nagu Newton näitas maailmale, et gravitatsioon selgitab planeetide liikumist ringikujulisel ja elliptilisel orbiidil, sai ta ka aru, et aeg liigub samamoodi tiireldes ja pidevalt pööreldes, saates universumi avardumist, olles seotud iga selles sisalduva aatomi gravitatsioonilise tõmbega. Lihtsamalt öeldes: Newton nägi, et aeg kulgeb spiraalis, ning nagu arusaam gravitatsioonist võimaldas tal jälgida ja kaardistada planeetide liikumist, võimaldas see ka jälgida aja liikumist. Ja nii ennustada selle kulgu.“

Siinkohal Sengupta vaikis hetke, et võtta veel lonks vett. Ta teadis, et tema lugu on sensatsiooniline ja selgelt ei kavatsenud ta sellega kiirusta.

„Ja mis siis? Nii te kindlasti küsite endamisi,“ jätkas ta. „Spiraalis või lineaarne, aeg läheb edasi ja me ei saa midagi teha. Miks vana Isaac hakkas järsku pabistama? Ma ütlen teile, miks! Sest gravitatsiooniline tõmbejõud ei ole ühtlane! Just nagu planeedid kalduvad oma iidsel kursil veidi ideaalsest sümmeetriast kõrvale, juhtub sama ajaga. Me peame mõtlema sellest mitte kui täiuslikust spiraalist, vaid rohkem kui sõnakuulmatust Slinkyvedrust7, millel aeg-ajalt keerud sassi lähevad. Aeg, kuigi harvadel juhtudel, läbib sama dimensiooni kaks korda. Slinky keerud puutuvad kokku ainult hetkeks, väga piiratud parameetrites, mille järel aja spiraal jätkab oma lõbusal viisil. Ei mingit muutust… Aga mis siis, küsis Newton endalt oma hirmutavate kujutluste piinaval teekonnal, kui keegi oleks kohal sel hetkel aegruumis, kui Slinky keerud kokku puutuvad? See inimene oleks siis nii ajasilmuse alguses kui lõpus. Ja nüüd spiraal ei jätka oma lõbusat teed. Ta pöördub tagasi. Meie kartmatu kaksiratsa seisev ajarändur lihtsalt taaskäivitab ringi. Kõik, mis oli minevikus, tuleb nüüd teist korda uuesti. Ajalugu on veel tegemata. Ring on uuesti alanud.“

Sengupta pühkis taskurätiga otsmikku ja võttis veel ühe lonksu vett. Hubisevad küünlad saatsid üle tema näo kummitusliku varju. Kogunenud Chronose ordu liikmed naaldusid ette oma käimiskepile või – raamile, rippudes suure füüsiku iga sõna küljes.

„Ja Newton tõesti tegi oma arvutused ära,“ jätkas Sengupta „Seda on praktiliselt võimatu uskuda, kuid see jumalik geenius, kes töötas üksi ja ilma moodsa tehnikata, suutis meile öelda, millal ja kus aeg uuesti ristub oma teega. Pole ime, et ta läks natuke segi. Ma arvan, et otsiksin ka ise piiblist salakoode, kui oleksin äsja kirjutanud aja kaardi, samal ajal kui kõik teised olid hakanud mõtlema Austraalia kaardistamisele. Söör Isaaci järeldus oli väga konkreetne. Ta arvutas, et järgmine suletud silmus aegruumis oleks 111 aastat pikk ja et see punkt, millal algus ja lõpp ristuvad, on kolmekümne esimese mai keskööl 2025. aastal ja esimesel juunil väga varasel hommikutunnil 1914. aastal: 15 minutit pärast keskööd. Olen kindel, et kõik te taipate, millest tuleb veerandtunnine ajanihe.“

Stanton ei taibanud ega osanud ka ette kujutada, et paljud teised inimesed saalis taipasid. Professor Senguptal oli ennastimetlev harjumus, nii tavaline paljude teadlaste juures, teeselda intellektuaalset võrdsust oma publikuga, et saaks rahulolevalt oma üleolekut näidata.

„See on muidugi selle pärast, et nagu ma olen selgitanud, raskusjõud ei ole ühtlane ega sümmeetriline. Kui ruumi ja aja silmus kasvab, tekib ruumi ja aega juurde, nagu liigaasta puhul. Ja kuigi lahkumise ja saabumise hetked on samaaegsed, jõuab meie ajarändur tegelikult kohale viisteist minutit pärast oma lahkumist. Ja muidugi 111 aastat varem. Hahaa.“

Sengupta irvitas laialt, nagu oleks teinud head nalja. Vastuseks kostis sunnitult lõbus pomin, milles Sengupta lubas endale hetke peesitamist, enne kui jätkas.

„Nende kahe eraldi ajahetke kontakt on minimaalne ja põgus. See kestab ajas vähem kui sekundi, ja ruum, kui kasutada Newtoni enda meeldivalt värvikat fraasi, „ei ole suurem kui tunnimehe putka St Jamesi palee juures“. Iga isik, kes seisab selles kujuteldavas vahiputkas 2025. aastal, seisab selles ka 1914. aastal, pühib otsekohe välja eelmise reaalsuse ja alustab täiesti uue loomist. Kogu 111-aastane silmus algab uuesti. Ja koht, kus see mõtteline vahiputka seisab, ruumilised koordinaadid, kus see sassis aegruumi Slinkyspiraal endaga ristub, on Istanbulis.“

„Konstantinoopolis!“ karjatas McCluskey, kes lihtsalt pidi üles hüppama. „Euroopas! Kuulge, mõelge veidi! Kas see on saatus või mis? See linn on vaevalt 1200 kilomeetrit Sarajevost! 2400 kilomeetrit Berliinist! Newtoni koordinaadid oleks võinud meie mehe kuhu tahes visata: Everesti tippu, keset Lõuna-Hiina merd…“

„Põlevasse superkuuma planeedi tuuma sisse,“ sekkus Sengupta. „Aegruum ei tee vahet füüsilisel massil.“

„Täpselt,“ jätkas McCluskey elevil olles. „Selle asemel on see „Kellele tass Türgi kohvi ja natuke kõhutantsu?“ See on jumalik sekkumine, ma ütlen teile, lihtsalt peab olema. Jumal annab meile ühe võimaluse muuta ajalugu ja paneb selle täpselt sinna, kuhu kõige rohkem vaja.“

„Tehkem asi selgeks, professor McCluskey,“ ütles Sengupta rangelt, „ükskõik, mis usulised tõekspidamised teil ka on, see kõik puudutab teadust. Newton, nagu ma ütlesin, tegi matemaatikat. Ta asetab oma aja ja ruumi ristumise Istanbuli ning tema koordinaadid on fantastiliselt konkreetsed. See tähtis koht on ühe vana palee kelder linna sadama piirkonnas. Newton ostis salaja selle hoone ära, tegi nii, et sellesse ehitati haigla, ja käskis keldri edaspidi igavesti lukus hoida.“

„Võin kihla vedada, et see maksis talle kenakese summa,“ tähendas professor McCluskey õhinal. „Nüüd teame, mida see kaval vana pede tegi kuninglikus mündikojas kõik need aastad.“

„Jah, noh, las see olla, nagu on,“ ütles Sengupta kindlalt, selgelt ärritunud McCluskey pidevast vahelesegamisest. „Suure mehe lootus oli, et see kelder on ikka veel lukus ka 2025. aastal, nii et ajareisija saab takistamata vahiputkasse astuda. See oli tal üsna riskantne ettevõtmine, arvestades tormilist ajalugu, kuid tegelikult see tal õnnestus. Alles esimesele maailmasõjale järgnenud kaoses pandi Newtoni haigla viimaks kinni. Seega 1914. aastal oli kelder veel lukus, vastavalt Newtoni nõudmistele.“

„Aga kelder on ikka veel olemas!“ hüüdis McCluskey.

„Jah, jah, professor McCluskey,“ lõrises Sengupta elevil olles. „Ma tahtsin sellest kohe rääkima hakata. Palee selle kohal lagunes ja seda on ümber projekteeritud mitu korda, kuid vundament on jää…“

„Ja me ostsime selle ära!“ hüüdis McCluskey, kes kargas nüüd püsti ja astus Sengupta kõrvale lavale. „See kuulub meile. See ootab meid järgmise aasta 31. mail. Ootab sind, Hugh. Ootab kapten Guts Stantonit.“

Ta näitas oma töntsi, nikotiinist värvunud sõrmega mehe poole. Kogu jutu ajal 1914. aastast leidis Stanton end mõtlemas lord Kitcheneri, tollase Briti sõjaministri kuulsale värbamisplakatile. Ehk McCluskey mõtles sama asja.

„Sinu riik vajab sind, Hugh. Maailm vajab sind!“