Читать книгу Detektiiv Luuker Leebesurm 6: Surmatooja - Derek Landy - Страница 12

Valküüria Kain hoidis oma väikest õde kätel ja lootis jumala nimel, et lõpetab päeva välja oksendatud beebipiima pritsmeteta. Ta jõudis vaevu politseijaoskonnast koju riideid vahetama ja üks topp muutus kandmiskõlbmatuks juba enne, kui nad üldse majast lahkusid. See oli veel kena topp ka. Sobis tema teksadega eriti hästi.

„Palun,” sosistas ta väikesele Alice’ile, „ära oksenda mu peale.”

Alice vaatas teda suurte siniste silmadega, kuid ei lubanud midagi.

Päikese käes veidike silmi kissitades heitis Valküüria pilgu kiriku poole. Alice polnud täna ainus ristitav, niisiis täitus see koht vadistavate, naervate peredega, kes videokaameratega iga kurinat ja ulgumist salvestasid. Ta võis olla erapoolik, kuid Valküüria siiras arvamus oli see, et ükski ülejäänud kolmest imikust polnud pooltki nii armas kui tema kolmekuune õde. Nad lihtsalt ei küündinud mõõdupuul tema lähedalegi. Kurb tegelikult. Need imikud olid juba kaotanud nunnusõja ja nad ei teaks seda veel mitu aastatki. Tõeline tragöödia.

Ta vaatas alla oma õe poole. „Sa ei tee kuigi palju, mis? Oled üsna piiratud selle koha pealt, mida enamik asju teeb. Emme ütleb, et pean muudkui sinuga rääkima. Et sa harjuks minu häälega. Nii et eks ma siis jätkan rääkimist. Mind on kaks, kas tead? On olemas mina, tegelik mina, ja siis minu peegelpilt. Peegelpilt näeb minu moodi välja ja räägib nagu mina ja käitub nagu mina, aga pole mina. See astub peeglist välja ja käib koolis ja teeb minu kodutöid ja, tõsi, vahel hoiab ka sind. Ja see mulle ei meeldi. Mulle ei meeldi jätta sind millegi hoolde, millel puuduvad emotsioonid, aga ma olen üks tegus tüdruk. Olen jah.”

„Kui saad veidi vanemaks, hakkame lugema sulle jutte printsessidest ja võluritest ja maagiast ja laseme sul mõned aastad uskuda, et osa maagiast on päriselt olemas. Ja siis, see on nüüd see nõme osa, ütleme sulle, et enamik maagiast ei ole päris. Me räägime sulle, et inimesed ei suuda lennata ja nad ei saa üksteist kärnkonnadeks muuta ja pole olemas maagilisi, müstilisi koletisi. Aga kui see jääb meie vahele, siis hoopis see on üks suur vale. On olemas maagia, inimesed suudavad lennata, on olemas koletisi... Ainult et selle kärnkonnadeks muutmise koha pealt pole ma kindel. Aga kes üldse seda tahaks. See oleks rõve.”

Valküüria hakkas ringiratast kõndides oma ülakeha veidike kõigutama. „Kes on nunnu? Kes on nunnu? Sina oled, vot nii. Sina oled nunnu. Ja kes kõlab just praegu päris lollakalt? Mina, eks? Just.”

Ta vaatas alla, nägi imikut vastu vahtimas ja naeris. „Oh, issand, küll sa oled armas. Ma paluksin, et jääksid igavesti selliseks, aga see oleks veidi ebamugav, tead. Eriti siis, kui oled kohtingutel käimiseks piisavalt vana.”

„Meil on veider pere, sa tead seda? Ilmselt oled juba märganud. Emme on piisavalt normaalne, omal moel. Kui ta hakkab aga issiga rääkima, ilmub temas välja teistsugune külg – meeletult totu külg. Issi on talle halvaks mõjuks, nii on. Sest meie issi on veidrik. Mhmh. Nii veider, kui saab üldse olla. Onu Fergus on ka veider, aga mitte kenal moel. Tema on lihtsalt kogu aeg õel. Kahju, et sa Gordoniga ei kohtunud. Sulle oleks Gordon meeldinud. Ta oli lahe onu.” Tüdruk suudles imiku põske ja hoidis pead all. „Tahad saladust kuulda?” sosistas ta. „Meie suguvõsas voolab maagia. Sul võib olla maagiat. Ühel päeval suudad ehk teha kõike seda, mida minagi. Ühel päeval pead ehk võtma uue nime nagu minagi. Või siis mitte. Aga ma ei tea, kas ma tahaks, et sinuga nii läheks. Normaalne olla polegi nii halb, kui oled näinud teist poolt. Pole kuigi aus seda sinu eest varjata, aga ma ei taha, et sa viga saaks. Kas mõistad mind? Midagi sellist tapaks mu.”

Imik sirutas käe välja ja võttis kinni väikesest pahmakast Valküüria juustest.

„Tore, et üksteist mõistame. Kellegi jaoks, kellel on nii väike aju, oled väga tark, kas tead seda?”

Alice kurises.

Valküüria viis oma väikse õe tagasi kirikusse ja suundus suguvõsa poole. Rahvahulgast ilmus välja tädi. Tema juuksed olid näolt tagasi tõmmatud ja kiskusid seda pingule. Ei olnud hea välimus.

„Tere, Stephanie,” ütles Beryl. „Sa hoiad teda valesti.”

„Tal näib päris mugav,” vastas Valküüria ja hoolitses selle eest, et seda viisakalt öelda.

Beryl sirutas kõhnad käed välja. „Ei, ei, ei, las ma näitan sulle.” Ent nagu tavaliselt, tabas Alice’it ebainimlik vaist saabuva ohu ees. Titt pööras pead, nägi Beryli ootamatult naeratavat nägu ja kisas. Beryl tõmbus järsult tagasi, sõrmed tõmblemas. Kui tädi vastuvõetavasse kaugusesse taganes, lõpetas Alice kisa ja vajutas igemed Valküüria topi nööbile.

„Ta on terve päeva pahurdanud,” valetas Valküüria. Talle valmistas sündmuste käik heameelt. Beryl häälitses kurgust ja tuliuus nõbu ei avaldanud talle ilmselgelt muljet. Valküüria nõksutas pea veidi kuklasse. „Emme ja issi on seal. Nad tahtsidki sinuga rääkida. Emme kiitis ennist su imekena kleiti.”

Beryli kulmud vingerdasid nagu kaks tillukest paelussi. „See?” imestas ta. „Aga mul on see juba aastaid olnud.”

See beež kleit oleks näinud parem välja kaheksakümneaastase seljas. Ükskõik, millise kaheksakümneaastase seljas. Olgu ta siis mees või naine.

„Minu arust on see sulle hästi sobima hakanud,” luiskas Valküüria.

„Olen alati arvanud, et see on veidi vormitu.”

Valküüria võitles tungiga öelda, et täpselt seda ta mõtleski.

Beryl katkestas vestluse tavapäraselt ilma mingi hoiatuseta, abikaasa sabas jõlkumas. Hirmnaljakal kombel noogutas Fergus möödudes imikule, justkui pidanuks Alice samaga vastama. Valküüriale reserveeris onu aga pahaselt mõjuva pilgu. Tal polnud aimugi, mis see praegu oli.

Valküüria vaatas tema poole sammuvaid Carolit ja Crystalit ning valmistus saabuvaks rünnakuks. Minevikus oleks ta sellisel ajal nõbudelt eeldanud halvasti läbimõeldud õrritusi ja ilmetult sooritatud torkeid. Neil päevil näis asi kahjuks palju hullem.

„Hei, Valküüria,” sosistas Carol.

Crystal virutas Carolile küünarnukiga. „Ära kutsu teda nii!”

Carol põrnitses pahaselt. „Ma sosistasin seda. Keegi teine ei kuulnud.”

„Ikkagi ei peaks teda nii kutsuma! Kutsu teda Stephanieks!”

Veel paar väärtuslikku eluhetke imeti Valküüria haardest, enam ei näinud ta neid kunagi.

„Hea küll,” nõustus Carol, kes ei näinud erilist heameelt tundvat. „Tere, Stephanie. Kuidas läheb?”

„Mul läheb hästi,” vuristas Valküüria kiiresti. Ta üritas vestlust kaaperdada ning seda tüünete ja harilike vete poole suunata. „Kuidas teil läheb, kutid? Kuidas kolledž on? Ootate suvevaheaega? Crystal, ma lausa armastan su kingi. Su jalad sobivad neisse nagu valatult. Alice näeb ikka nunnu välja, eks ole?”

Valküüria pöördus pisut, et nad saaks imikut näha. Nad mõlemad pomisesid midagi nunnulikkuse kohta ja siis tundus, nagu poleks Alice’it olemaski.

„Meie siin mõtlesime,” alustas Carol ja kaksikud astusid ühiselt lähemale, et keegi neid pealt ei kuuleks. „Tead, kuidas sa ütlesidki, et me oleme maagia õppimiseks liiga lühikesed? Noh, meie pole kindlad, et oleme. Sina hakkasid maagiat õppima siis, kui olid lühem kui meie praegu. Kas polnud nii? Ja pealegi – haldjad.”

Valküüria pilgutas silmi. „Kuidas palun?”

„Haldjad,” sõnas Crystal. „Tead küll, need terava­tipuliste kõrvadega? Nemad on päris pisikesed, eks? Kuigi paljudes filmides sebivad nad normaalsuuruses ringi, aga enamasti on haldjad väikesed, ja nemad oskavad maagiat.”

„Ee, haldjaid pole päriselt olemas,” lausus Valküüria.

Carol ohkas oma õe poole. „Ütlesin ju sulle.”

Crystal põrnitses vastu ja vaatas siis uuesti Valküüria poole. „Miks neid päriselt olemas pole?”

„Ma pole kindel, et, ee, oskan sellele vastata.”

Crystal paistis segaduses. „Aga goblinid?”

„Oi,” ütles Valküüria. „Jaa, okei, goblinid on olemas. Kuulge, hea küll, asi pole pikkuses. Asi peitub ohus. On fakt, et see pole ohutu. Mind on vaeseomaks pekstud rohkem kordi, kui oskan kokku lugeda. Mul on luid murtud ja hambaid kurku löödud. Viis kuud tagasi olin tehniliselt pool päeva surnud. Mind on isegi lahatud.”

„Kuidas oli?”

„Mitte kuigi üllatavalt kõhedust tekitav.”

Caroli silmad kiiskasid. „Aga sina saad maagiaga tegeleda, maailma päästa ja lahedate inimeste seltsis viibida.”

„Ja sõpru omada,” lisas Crystal.

„Ja mis meil on? Peame kolledžis tuiama, eksameid tegema ja vinne saama. Meil pole isegi oma poisse.”

Valküüria üritas naeratada. „Mul tulevad ka vinnid, teate. Kõigil tulevad. Ja teil kummalgi on olnud ohtralt poisse.”

Crystal raputas pead. „Mitte selliseid nagu Fletcher. Tema on tore.”

„Ja ma ei kutsuks neid ka poisteks,” pobises Carol. „Stephanie, me lihtsalt tahame seda, mida sinulgi. Tahame lõbutseda ja tahame võimeid ja teha põnevaid asju. Oleme sellest rääkinud ja otsustanud. Me tahame, et sa õpetaks meile maagiat.”

„Ma tõesti ei arva, et see on hea mõte.”

„Aga meie tõesti arvame.”

„Isegi kui ma seda sooviks, ma ei saa. Mul lihtsalt ei jagu selleks aega. Tanita luusib endiselt ringi ja tema sees elutseb Jäänus. Ta on koos Billy-Ray Sanguiniga ning teab liiga palju minu elust ja perest. Ma pean ta üles otsima ja talle mingit abi leidma. Lisaks pean peatama maailmalõpu ja... Poleks lihtsalt ohutu hakata teile nüüd neid asju näitama.”

„Ainult paar trikki,” nõudis Crystal.

„Neid ei kutsuta trikkideks,” sõnas Valküüria.

„Paar illusiooni siis.”

„Need ei ole illusioonid.”

„Loitsud?”

Valküüria kõhkles. „Okei, võite neid trikkideks kutsuda.”

„Näita ainult mõnda väiksemat,” palus Carol, „nagu lendamist.”

„Lendamine ei ole üks väiksematest.”

„Oskad sa juba lennata?”

„Ei, mina ei oska. Leebesurm on ainus, kes oskab.”

„Äkki õpetaks tema meid.”

Valküüria ei suutnud vastu panna, ta lihtsalt pidi muigama. „Kahtlen selles väga.”

Kaksikud hakkasid järsku oma soenguid sättima ja Valküüria tunnetas Fletcheri saabumist.

„Tervist, daamid,” ütles Fletcher neile, vasak käsi ümber Valküüria piha mässitud.

„Hei, Fletcher,” hõikasid kaksikud üheskoos.

„Ristimine läheb hästi?” küsis Fletcher. „Ma pole kunagi ühelgi käinud. Pean tunnistama, et see paistab olevat natuke nagu... noh, igav. Aga heas mõttes.”

„Minu arust oli ka väga igav,” ütles Carol enne, kui Crystalil selleks võimalus avanes. „Ja ma ei saanud suuremast osast preestri jutust arugi.”

„Ma isegi ei kuulanud,” tunnistas Crystal. „Midagi imikutest vist. Mulle meeldib su tänane soeng väga. Oled selle tõesti ilusti püsti saanud.”

„Ära julgusta teda,” ägas Valküüria. Fletcher naeris ja andis talle kähku musi.

„Kahjuks,” teatas Fletcher, „peame ainult korraks ära käima.”

„Peame või?” küsis Valküüria. Fletcher noogutas talle väga tõsiselt. „Aa,” venitas Valküüria. „Okei. Jaa. Kutid, peame minema.”

Caroli silmad läksid suureks. „Kas jama on lahti? Oleme ohus?”

„Kas maailm on lõppemas?” küsis Crystal. Kaksikud vaatasid üles kiriku lae poole, justkui eeldaks nad selle pragunemist ja kaela varisemist.

„Ärge selle pärast küll muretsege,” kõkutas Valküüria. Ta suundus oma vanemate poole, Fletcher truult kõrval. „Nad ei pea selle pärast muretsema, ega ju?”

Fletcher kehitas õlgu. „Usun, et neil on veel paar päeva kõik okei.”

„Sa leidsid Bernadette Maguire’i maja?”

„Leebesurm on just praegu seal ja ootab, et ma koos sinuga naaseks.”

Valküüria irvitas. „Oli tore sõit?”

„Kestis kaks tundi,” porises Fletcher. „Ja ta ei lubanud mul sõnagi lausuda. Sa tead, mis tunne on sõita kaks tundi nii, et ei saa rääkida?”

„Ei. Mis tunne on?”

„Igav.”

Valküüria noogutas. „Oleksin ilmselt sedasama arvanud.”

Nad jõudsid tüdruku vanemateni. Emme nägu lõi särama, kui Valküüria talle Alice’i ulatas.

„Seal ta mul ongi,” sõnas emme imikule kõõrutades, „minu eriline tüdruk.”

„Oh, tore,” ütles Valküüria silmi pööritades.

Emme naeris. „Tervist, Fletcher, millal sina siia said?”

„Just jõudsin. Vabandust. Pühapäevane bussiteenus on kohutav,” valetas ta.

„Võinuksid meile helistada – Desmond oleks võinud su peale korjata.”

„Ei, ei oleks,” sekkus issi kuuldekaugusesse astudes. „Vabandust, Fletcher, aga ma pidin tegelema tähtsate isalike asjatoimetustega, mille hulka kuulusid hommikusöök, duši all käimine ja oma pükste üles otsimine. Nendest kolmest ülesandest sain hakkama vaid kahega. Kas oskad alla vaatamata öelda, milline mul vahele jäi?”

Valküüria ema ohkas. „Des, kellaaeg on sinu lollusteks liiga varajane. Fletcher, kas liitud meiega ka ristimisjärgsel lõunal?”

„Jah,” naeratas Fletcher vastu. „Pean vaid korraks teie tütart laenama.”

„Võta ta siis,” sõnas Valküüria isa muretult viibates. „Meil on nüüd üks veel.”

Valküüria naeris ja juhtis Fletcheri läbi rahvahulga. Nad lahkusid kirikust ja kõndisid ümber nurga. Olles veendunud, et keegi neid ei jälgi, pöördus Fletcher tema poole ja suudles teda. Samal hetkel, kui nende huuled kokku puutusid, teleportisid nad minema. Kirik, muru ja sillerdav päikesepaiste kadusid ja selle asendas vihmast piitsutatud maamaja.

Valküüria katkestas kohe suudluse ja viskus, külg ees, puu alla pargitud Bentley juurde. Fletcher liitus temaga.

„Haggardis lõhestab päike kive,” ütles tüdruk vihaselt põrnitsedes. „Sa ei arva, et kuivaks jäämine võib olla natuke nagu oluline, kui tagasi telepordime?”

„Sul on hea tähelepanek,” möönis Fletcher. „Vaata, on põhjus, miks sina oled tüdruk ja mina olen poiss. Sina mõtled asjade peale, mina...”

„Ei mõtle?”

„Just,” õhkas Fletcher õnnelikult.

Leebesurm sammus maamajast nende poole, kinnastatud käsi vihma endast mööda juhtimiseks üles tõstetud. Seljas laitmatu ülikond ja kaabu täpselt õige nurga all. Tema nägu oli kollaka jumega, kuid lähenedes toksas ta rangluudele graveeritud kahte sümbolit. Nüüd ujusid näojooned minema ja paljastasid kolju. „Vabandust, et su peolt eemale tirisin,” lausus ta Valküüriale.

Tüdruk kehitas õlgu. „Mina läksin ristimise enda pärast. Kui see läbi saab, on tegemist lihtsalt suguvõsa kokkutulekuga, ja jõuludest piisab mulle täiesti. On vanaproua kodus?”

„Koputasin akendele-ustele, kuid vastust ei järgnenud,” sõnas Leebesurm. „Peame end ise sisse laskma.” Fletcher sirutas käed välja, ent Leebesurm raputas pead. „Teleportatsioonile toetumine on meid laisaks muutmas, niisiis teeme seda vanamoodsalt. Valküüria, kas saad vihma eemal hoida?”

Leebesurm keeras ümber ja hakkas tagasi maja poole astuma. Valküüria kiirustas talle järele ja tõstis käed, liigutades õhu kilbiks kokku.

„Sa peaksid tõesti hakkama veega manipuleerima selle asemel, et kogu aeg õhule loota,” ütles Leebesurm talle. „Ühel päeval sa veel soovid, et oleksid rohkem harjutanud. Väga vähe mõtet on olla Elemental-sorts, kui kasutad ainult kaht elementi.”

„Aga õhk ja tuli on kõige kasulikumad,” teeskles Valküüria vingumist. „Niiskusega manipuleerimine lihtsalt ei haara mind niimoodi. Ja mis puudutab mulda...” Tüdruku hääl vaibus.

Nad jõudsid välisukseni. Leebesurm põlvitas ja asus muukrauaga tegutsema. Fletcher seisis Valküüria taga ja üritas vältida vihmatilku, mis neiu kaitsest läbi pääsesid.

„Ja ometi jätkuvad sinu surnumanamise tunnid katkestuseta või kuidas?” jätkas Leebesurm.

„Noh, jah, aga ma vajan surnumanamises rohkem tunde, sest Saalomon pole nii hea õpetaja kui sina.” Leebesurm vaatas tema poole ja Valküüria irvitas vastuseks õlakehitusega. „Pealegi, sinuga õpin ma viimasel ajal peamiselt võitlust. Saan Elementali-värgiga kunagi ühele joonele, ma luban.”

Leebesurm mühatas. Pärast seda, kui Tanita Tasane Jäänusele kaotati, muutis Leebesurm taktikat. Polnud mingit võimalust, kuidas Valküüria oleks jõudnud Tanita kiiruse ja nõtkuseni, seetõttu lõpeks puhtalt võitluskunstide abiga talle vastu astumine katastroofiga. Uus värk, mida Valküüria õppis, oli inetu, jõhker ja efektiivne – enesekaitse, mitte võitluskunst. Valküürial kulus kohanemiseks küll veidike aega, ent Tanita ähvardava tagasituleku oht kannustas teda tagant. Uus kohtumine oli vältimatu, ja ta teadis seda. Nii et kui ta pidi taas vanale sõbrale vastu astuma, kavatses ta olla pagana kindel, et seda ei tulnud teha Tanita taktikepi all.

Lukk klõpsatas ja Leebesurm ajas end püsti. Ta avas ukse ja pistis pea sisse. „Halloo? Proua Maguire? On keegi kodus?” Leebesurm ootas. Ei mingit vastust. Ta astus sisse, Valküüria tema järel. Fletcher, kelle soengut ähvardas järsku oht märjaks saada, kargas Valküüria sabas sisse. Kui jätta kõrvale vihma korrapärane rütm, oli maja vaikne. See oli korras ja lõhnas vanainimese järele. Valküüria tegi veel ühe sammu ja sõrmus tema paremal käel tõmbus külmemaks.

„Keegi on siin surnud,” sosistas ta.

Aeglaselt ja ettevaatlikult astudes sisenesid nad elutuppa, kus igat pinda katsid väikesed portselankujukesed. Tugitoolis istus üks vana naine, kes oli vägagi surnud.

Leebesurm võttis revolvri välja.

„Oota üks hetk,” ütles Fletcher silmi pärani ajades. „Vaata teda. See oli loomulik surm. Ta oli vana. Vanainimesed surevad. Seda vanainimesed teevadki.”

Leebesurm raputas pead. „Siin oli veel keegi.”

Ta andis käega märku, et nad paigal püsiks ja lahkus toast. Fletcher vaatas küsivalt Valküüria poole, kuid too ei osanud teha muud kui mõistmatusest õlgu kehitada. Paari hetke pärast tuli Leebesurm tagasi ja pani relva ära.

„Kust sa tead, et siin keegi veel oli?” küsis Valküüria.

Leebesurm osutas peaga enda taha ja võttis samal ajal taskust väikese koti vikerkaarepulbriga. „Pane tähele kujukesi. Jubedad väikesed esemed, eks ole? Pisikesed keerubid, odavad ja maitsetud. Vaata, kuidas neid on armastuse ja hoolega paika sätitud, ühtlaste vahedega – kõik vaatavad väljapoole? Nüüd vaata neid enda kõrval.”

Valküüria vaatas alla. Kapi äärele oli asetatud huupi pisikesi pakse kujukesi, kes hoidsid käes harfe, väikseid vibusid ja nooli. „Need kukkusid maha ja keegi pani need ruttu tagasi. Keegi, kes ei hoolinud piisavalt sellest, et keerata need kõik näoga samasse suunda,” selgitas Leebesurm.

Ta mudis pulbris olevad klombid lahti. Seejärel võttis ta näpuotsatäie ja viskas selle õhku. See langes õrnalt väikse pilvena alla ja muutis samal ajal värvi. „Kasutatud on Adepti maagiat,” pomises Leebesurm. „Raske öelda, millist tüüpi. Aga see juhtus hiljuti.”

„Kui hiljuti?” küsis Valküüria.

Leebesurm pani koti ära. „Viimase kümne minuti jooksul.”

Fletcher kiikas üle õla. „Nii et ründaja võib endiselt lähedal luusida?”

Leebesurm tõmbas taas revolvri välja. „See võimalus püsib alati.”

Valküüria patsutas Fletcheri käsivart. „Ära muretse. Kui paha mees tuleb, kaitsen ma sind.”

„Kui paha mees tuleb,” vastas Fletcher, „kriiskan mina suures vapruses kiledalt, et tema tähelepanu kõrvale juhtida. Võin temas võltsi ohutusetunde tekitamiseks isegi vapralt minestada. See on sulle ründamise märguandeks.”

„Me oleme ikka suurepärane meeskond.”

„Ära ainult unusta kogu aeg mul ees seista,” lausus Fletcher ja karjatas siis. Valküüria võpatas ja Leebesurm keeras kannapealt ringi. Fletcher osutas aknale. „Õues!” pahvatas ta. „Paha mees! Õues!”

Leebesurm tormas edasi, tõukas käega õhku ja aken lõhkes õue poole. Ta kargas läbi ava, Valküüria ja Fletcher kohe kannul. Vihm vemmeldas neid ja muutis maapinna mudaseks. Üks musta riietatud kiilakas mees libises metsa viival rajal ja kukkus käpuli. Ta heitis kärmelt pilgu üle õla. Vennikesel oli pikk nina ja naeruväärne kitsehabe, mis lõppes hõredate viirgudena lõua all. Mees kohmitses millegi kallal, mida nad ei näinud, ja kargas siis püsti. Ta libises ja liugles, kuid jätkas jooksmist ning jättis enda järel maha ühe puust karbi.

„Tagasi,” kamandas Leebesurm. „Tagasi majja. Eluga!”

Valküüria jooksis esimesena ja kargas läbi katkise akna majja. Tüdruk maandus samal hetkel, kui Fletcher sisse teleportis. Leebesurm jõudis viimasena ja surus end vastu seina.

„Peituge,” sosistas ta.

Nad kükitasid.

Vihmajoad peksid maja. Valküüria söandas üles Leebesurma poole vaadata.

„Mis see on?” sosistas ta.

„See on karp,” sosistas Leebesurm vastu.

„Milline karp?”

„Puust.”

Valküüria põrnitses teda. „Okei, ma proovin siis niipidi. Miks me end karbi eest peidame?”

„Me ei peidagi. Me peidame end selle eest, mis on karbi sees.”

„Ja mis on karbi sees?”

„Kas mingi pea või?” küsis Fletcher.

„Seal on Katkeplikad.”

Ta piilus välja. Valküüria kergitas end pisut, et näha üle aknalaua. Puukarp istus teerajal muda ja vihma sees.

„Kes on Katkeplikad?” küsis ta.

„Kolmikud,” avas Leebesurm tausta. „Sündisid 1931. aastal. Kui nad said kuueaastaseks, üritas miski läbi nende siia maailma murda.”

„Läbi nende?”

„See istutas nende ajudesse seemne, muutis neid nii vaimselt kui ka füüsiliselt. Tiris nad vaid sammukese võrra meie reaalsusest välja, üritas muuta neid kanaliks, mille läbi end ilmutada.”

„Millest me siin praegu räägime?” küsis Fletcher. „Näota Jumalast?”

„Ei,” ütles Leebesurm. „Ma ei usu. See oli midagi muud. Nende vanemad paanitsesid. Arstid ei suutnud aidata. Ärge unustage, tegemist oli 1930ndate Iirimaaga – see oli selle ümber arenevast maailmast ära lõigatud ja isoleeritud. Kõik arvasid, et kurat on lapsed üle võtnud. Nad proovisid üht vaimude väljaajamist teise järel, aga tüdrukute olukord läks ainult hullemaks. Siis kutsuti mind.”

„Suutsid sa aidata?” küsis Valküüria. Ta piilus uuesti. Karp oli endiselt lihtsalt karp.

„Nad jõudsid liiga kaugele kaduda,” vastas Leebesurm. „Kulutasid aasta aega agoonias, väänlesid ja kiljusid hullumajas, rihmadega voodite külge kinnitatud.”

„Issand jumal.”

„Nende vanemad käisid neid iga päev vaatamas. Laulsid neile lasteviise ja vanu iiri laule. Ma ei saanud midagi teha. Mis iganes olend neid kasutas, taipas vist, et plaan ei toimi. Niisiis see taandus. Läks minema, jättis nad üksi. Tüdrukud surid varsti pärast seda.”

„See on hirmus.”

„On küll.”

„Ja kuidas nad siis sinna karpi said?”

Leebesurm kehitas õlgu. „Nad tulid tagasi, eks? Ükski sel moel piinatud vaene hingeke ei saa rahus puhata. Neis pulbitseb liiga palju valu, millega ise toime tulla – niisiis peavad nad seda levitama. Vähemalt nii arvan mina. Tõde on selline, et keegi ei tea, miks nad naasid. Või miks nad inimesi tapma hakkasid. Aga nii juhtus.”

„Ja nad on karbis sellepärast, et ...?”

„Kõik vajavad kodu.”

„Või nii. Ainult et ma pole päris kindel, miks me end nende eest peidame. Kui nad suudavad end sellesse väiksesse karpi mahutada, kui ohtlikud nad siis olla saavad?”

„Tundub, et saad vist seda kohe oma silmaga kogeda,” ütles Leebesurm ja tema hääl laskus taas sosinaks.

Valküüria piilus aknast välja.

Võimatul kombel ilmus karbist kaame käsi. See värises pikenedes veidi ja muutus nüüd kaarduvaks käsivarreks. Käelaba haaras karbi äärest kinni.

Tüdruk kükitas alla.

„Mis toimub?” küsis Fletcher.

„Nad ronivad välja,” ütles Valküüria pahviks lööduna.

„Kui nad on sinu kirjelduse põhjal nii ohtlikud, siis lähme. Kaome siit,” käsutas Fletcher Leebesurma.

„Neid tuleb vaos hoida,” sõnas Leebesurm. „Sellepärast tapja Katkeplikad siia tõigi, et nad kataks tema põgenemist. Me ei saa lahkuda. Mul pole õrna aimugi, mida nad teeksid, kui neil lastakse vabalt ringi luusida.”

Valküüria heitis veel ühe pilgu õue. Esmalt tundus tüdrukule, et tema silmadega on midagi valesti. Karbist ronis välja üks tüdrukuke. Väike, blond kuueaastane. Laps kandis valget lehviga kleiti ja liikus nagu kehv multikas. Ta oli kange, jõnkslev ja kõndimise juures puudus sujuv liikumine jala tõstmise ning maha asetamise vahel. Selleks polnudki muud sõna – ta oli katkendlik.

Tema taga ilmus veel üks kahvatu käsi. „Kuidas me nendega võitleme?” küsis Valküüria tasaselt. „Mina ei tea,” vastas Leebesurm. „Fletcher, mine ruttu Selana juurde. Tal peab oma raamatutes midagi selle kohta olema, kuidas nende olenditega võidelda.”

Fletcher raputas pead. „Mina ei lahku.”

„See polnud palve.”

„Siis tulge minuga,” jätkas Fletcher. „Vähemalt Valküüria. Mina ei jäta teda siia.”

Valküüria pöördus poisi poole. „Jätad küll. Mine. Tee ruttu.”

Fletcher haaras temast kinni. „Ma ei…”

Valküüria kiskus poisi käe endalt. „Meil pole aega vaielda. Tee seda. Mine.”

Fletcher põrnitses teda ahastuses ja kissitas siis silmi. „Ma tulen kohe tagasi.”

„Jään ootele.”

Ta isegi ei suudelnud Valküüriat – haihtus niisama.

Valküüria keeras end tagasi akna poole. „Põrgu küll,” kähistas ta.

Kõik kolm Katkeplikat olid karbist väljas ja kõik kolm sammusid maamaja poole.