Читать книгу Detektiiv Luuker Leebesurm 6: Surmatooja - Derek Landy - Страница 24

11

Viimaks ometi üksi

Melanholia kuulas kannatlikult, kuni naine kõigi nende graafikute tähendust selgitas. Kaks ülejäänud Surnumanajat seisid ukse juures ja kleerik Rauge hõljus lähedal – see oli tal uus komme. Pealtnäha tekitas talle vastumeelt Melanholiat silmist lasta korraga rohkem kui mõneks minutiks.

„Hea uudis on see,” ütles naine, „et oleme tabanud mustri. Kui meie arvutused paika peavad, peaksid end taas tundma tugevana kusagil kahekümne minuti pärast – ja see tugevus peaks jääma sinuga umbes kolme-nelja tunni jooksul.”

Naisel oli ärritav komme oodata mingitki märki sellest, et Melanholia kuulis ja sai aru. Niisiis noogutas Melanholia talle. „Neli tundi,” kordas ta.

„Sa võid nende nelja tunni jooksul kogeda mõningast peapööritust ja väsimust. Sellisel juhul ära muretse. See peaks mööduma mõne hetkega.” Naise nimi oli Adrienna Vari. Võimas ja intelligentne naine tõusis Surnumanajate ridades kiiresti kõrgele. Käisid kuulujutud, et temast tehakse kleerik, see oli sedavõrd noore inimese jaoks peaaegu ennekuulmatu ametikõrgendus. Melanholia imetles teda varem. Aga see oli enne Rauge eksperimenti, enne Tulva. Nüüd ei tähendanud Adrienna Vari tema jaoks midagi. Melanholia kiikas ruumis ringi. Ükski nendest inimestest ei tähendanud talle vähimatki.

„Aga nelja tunni pärast,” jätkas Vari, „muutud jälle nõrgaks. Väga nõrgaks. Meil on toitelahus ja hapnik juhuks, kui vajud ohtlikele tasemetele. Mis iganes juhtub, oleme selleks valmis.”

Melanholia kahtles selles väga, ent naeratas ja tänas teda ikkagi. Vari pani oma graafikud ja instrumendid ära ning lahkus kambrist.

„Kleerik Rauge, kas sobiks, kui oleksin järgmised paar tundi üksi?” küsis Melanholia.

Mees kortsutas kulmu. „Me peame veel katseid tegema, Melanholia.”

„Seda kõike on paraku nii palju. Arvan, et mul oleks sellest tõesti abi, kui saaksin öö üksi veeta. Hommikul allun kõigile katsetele, ma luban.”

Rauge ohkas ärritunult. Tal oli kalduvus väga kergesti ärrituda. „Jajah, hea küll. Sellisel juhul öö. Homme: katsed.”

„Tänan teid, kleerik,” ütles Melanholia kummardades. Ta teadis, et Rauge reageerib sellistele asjadele hästi.

Kleerik sammus ruumist välja ja utsitas valvureid enda ees. Uks sulgus ja Melanholia lubas endale naeratuse. Kakskümmend minutit ja ta tunnetaks taas seda väge. Kakskümmend minutit ja ta võis natuke lõbutseda.