Читать книгу Detektiiv Luuker Leebesurm 6: Surmatooja - Derek Landy - Страница 23

Leebesurm põrutas Arbujale pihta just siis, kui lõhkes kollane valgus. Juga möödus Valküüriast ja ta kukkus kohmakalt. Tüdruk oli teadlik asjaolust, et Leebesurm ja Arbuja rüselesid temast eemale. Esmalt sai püsti Leebesurm, kes üritas Arbujast kinni rabada. Ent Arbuja muudkui põikles ja hüples ning jättis endale ruumi ega lasknud Leebesurmal endast haarata. Ja siis avanes uuesti ta käsi ja valgus paiskus välja ning tabas Leebesurma otse rindu. Leebesurm varises maha.

Arbuja ajas end püsti ja sirutas käe Valküüria poole. Tüdruk vehkis käsivarrega. Ootamatu tuulehoog paiskas ta jalgelt, kui kollane valgus lahvatas ja puuris seda kohta, kus ta just seisis. Valküüria keerles läbi õhu, tabas maapinda ja kukerpallitas, kuni rullis end viimaks jalgele. Arbuja ei paistnud enam nii rahulikuna. Ta hoidis viga saanud kätt hellalt rinnal ja painutas sõrmi. Mees oli kaame ja tema lõug kiskus krampi. Sellist tüüpi maagia kasutamine nõudis ilmselt oma lõivu.

Valküüria vasak käsi surises nüüd taastuma hakates. Talle avanes ilmselt ainult üks võimalus see võitlus lõpetada ja ta pidi sellest haarama. Ta kukkus jooksma ja kihutas otse Arbuja poole. Liiga hilja silmas ta mehe teist kätt, nägi selle nahka mullitamas. Ja kuigi Valküüria üritas eest väänelda, polnud ta piisavalt kiire. Kollane valgus täitis ta pilku ja lõi jalge alt igasuguse tasakaalu.

Enam ta ei jooksnud, nii palju ta teadis. Enam ei teinud ta midagi. Ta pilgutas silmi, nägi taevast ülal. Ta lebas selili. Tema keha oli tuim. Osavõtmatu.

Valküüria kuulis samme. Arbuja. Mees kõndis aeglaselt. Lohistas jalgu. Jõudis lähemale. Ilmus tema vaatevälja. Tüübi juuksed liibusid tema pea külge. Ta higistas. Ta hoidis käsi kehast eemal, sõrmed valulikult kõverdunud. Ta näis nõrgana. Ta näis kurnatuna. Ta näis näljasena.

Ohtra pingutusega istus Arbuja Valküüriale kaksiratsi kõhule, põlved kummalegi poolele kõverdatud. Haavad tema kätel üritasid sulguda, kuid need olid liiga suured. Arbuja ei liigutanud end väga pikka aega. Ta kogus oma jõudu. Valküüria üritas liikuda, ent ei suutnud. Ta üritas kõnelda, kuid ei suutnud ka seda.

Arbuja limpsis kuivavaid huuli ja tõmbas need üle hammaste. Mees tegi seda veel paar korda ja iga kord venis ta suu suuremaks. Tema lõug klõpsus ja raksus. Hambad tumenesid. Ta valmistus söömaajaks.

Oma peas Valküüria lõugas ja raevutses. Ta peksis jalgade ja kätega, ta võitles. Oma peas küünitas ta üles ja kratsis Arbuja silmi, koukis need tal peast välja. Ta küünistas Arbuja nägu ja rebis nahka veriseid vermeid.

Aga tüdruku keha ei teinud midagi sellist. Tema keha lebas seal, kus see oli. Arbuja kavatses õgida läbi tema ihu ta hingeni ja tundus, et kogu selle aja pidi Valküüria olema elus.

Valküüria tundis midagi. Surin paremas saapas. Suur varvas. Ta suutis tunnetada oma suurt varvast. Tüdruk siputas seda, üritas seda tunnet edasi levitada.

Nüüd sõrm. Keskmine sõrm vasakul käel. Surises ja kipitas. Nagu nõelatorked. Imearmsa nõela imearmsad torked.

Nüüd tundis ta Arbuja kaalu endal. Valküüria puus surises ja see rändas aeglaselt üle tema piha. Arbuja ei teadnud sellest midagi. Arbuja lihtsalt istus seal, limpsis huuli ja suurendas suud. Tema hambad tundusid suuremad, tumedamad, tugevamad. Tundusid selliste hammastena, mis suutsid end vaevata luust ja kõhrest läbi rebida.

Valküüria huuled aga lõõmasid, kui tunnetus neisse tagasi tulvas. Tema nina sügeles.

Arbuja suu lõpetas laienemise. Protsess oli sooritatud. Arbuja valmistus sööma enne, kui tunnetus Valküüria kätesse-jalgadesse naasis. Mees kummardas alla, hiiglaslik suu pärani lahti. Valküüria ajas end istukile ja raksatas peaga tüübile vastu nina. Mees läkastas ja tõmbus veidi tagasi. Siis raputas Arbuja pead, silmad suletud – ta oli korralikult reageerimiseks liiga rabatud. Valküüria tegi seda uuesti, valu lõhkes läbi ta kolba ja seekord kukkus Arbuja selg ees tahapoole. Valküüria nihutas end puusale, suutis põlvili tõusta, üritas joosta, kuid varises maha. Arbuja möirgas valust ja vihast. Tema käsi sulgus Valküüria pahkluu ümber ja tõmbas tüdruku enda juurde.

Leebesurm haaras nüüd Arbuja selja tagant, hoidis teda kägistushaardes ning tiris ta jalgele. Arbuja tohutu suu lõrises ja laksus.

Valküüria kohmitses vööl rippuvate käeraudade kallal. Ebakindlalt liikudes vajus ta Arbujale peale. Too üritas teda hammustada, kuid Valküüria tuikus temast eemale, haaras käsivarrest ja klõpsas käeraua talle randmele.

Arbuja ahmis õhku, kui tema maagiat summutati. Ta suu kahanes. Leebesurm lennutas tüübi vastu seina ja trampis ta põlvel. Arbuja ulgus valust ning Leebesurm klõpsas samal ajal ka teise käe raudu.

Valküüria jalad andsid järele, ent Leebesurm rabas temast kinni ega lasknud tüdrukul kukkuda.

„Ma surisen üleni,” teatas Valküüria.

„Mul on sama tunne,” ütles Leebesurm.

„Te ei peata meid,” urises Arbuja maast. „Minu vennad ja õed otsivad teid üles.”

„Paljud inimesed otsivad meid alatasa kõikjalt üles,” ütles Leebesurm talle. „Oleme teatud ringides väga ebapopulaarsed. Kurjades ringides, kas tead. Aga sinu vennad ja õed viibivad praegu väga kaugel. Kulub veel aega, enne kui nad sellest üldse kuulevad, nii et praegusel hetkel nad eriti meile korda ei lähe. Ainus, millest meie hoolime, on Draakoniküüne leidmine. Kui aitad meil seda teha, oleme valmis kokkulepet pakkuma.”

„Te ei saa tingida,” ütles Arbuja. „Selleks on liiga hilja. Teie jaoks liiga hilja. Minu eest makstakse kätte.”

Valküüria kergitas kulmu. „Me tümitasime sind paar korda. Kas paari laksu eest on vaja tõesti kätte maksta?”

Arbuja suutis üksnes muiata. „Oodake meid. Me tuleme.”

Tüüp tõmbus valust kokku, silmad kõvasti kinni surutud. Kui ta need avas, valgus välja kollast valgus.

„Oi-oi,” vangutas Leebesurm pead. Ta korjas Valküüria kärmelt sülle ja nad lendasid minema, tuul Valküüria juukseid sasimas. Sõbras maandusid koos Hyundai taga samal ajal, kui Arbuja kriiskavast suust paiskus veel valgust. Leebesurm tõmbas Valküüria varju ja siis plahvatas kollane valgus – ja nüüd polnud enam midagi järel.

Valküüria pilgutas kiirelt silmi ja proovis nägemist tagasi saada. Ta tundis Leebesurma end jalgele ajamas ja tegi sama. „Mis juhtus?” küsis ta.

„Ta on surnud,” vastas Leebesurm. „Mingi Arbujate enesehävituslik värk. Ilmselt päästeti see valla samal hetkel, kui tema võimeid summutati.”

Valküüria silmad taastusid ja ta vaatas sinna, kus Arbuja äsja lebas. Nüüd vedelesid seal vaid mehe tühjad riided.

Leebesurm helistas Pelgupaika ja tuulas abiväge oodates Arbuja rõivaid läbi.

„Ei midagi. Ei mingeid retsepte, piletikontse, vihjeid.”

„Arbujad, mis?” küsis Valküüria teda jälgides.

„Arbujad on tumedad sortsid, kes kõnnivad tumedal rajal. Nad söövad vaenlaste hingi, et omandada nende väge. Ma pole nendega võidelnud... väga pikka aega. Ma ei osanud arvatagi, et neid veel alles on.” Ta korjas kaabu üles ja pani selle pähe tagasi. „Sõja ajal üritas Mevolent nendega liitu luua. Saatis salga oma parimaid inimesi läbirääkimisi avama ja neist ei kuuldud enam kunagi.”

„Ja ometi panime just ühe sellise pikali,” tõdes Valküüria. „Ei paista kuigi karmid. Välja arvatud selle koha pealt, et tüüp nottis meid peaaegu mättasse. Mis sa arvad, kas neid tuleb veel?”

„Viimaks. Mitte mõnda aega. Kui meil veab. Aga see on juba teine kord, kui Draakoniküüs meil käest libiseb. Esmalt Katkeplikad, nüüd Arbuja. Ta ikka tõesti rikub kõiki reegleid.” Leebesurm tõstis pea. „Samas, äkki veenab see Vanemaid, et Surnumanajate ohtu tuleb tõsiselt võtta.”

Valküüria kortsutas kulmu. „Sa ei arva ometi, et nad juba teevad seda?”

„Mitte eriti, ei. Ega ka keegi teine. Kõik Pelgupaigad üle maailma on ametis oma probleemidega või valmistuvad võitlema selle oh-kui-salapärase Darquesse’iga. Kui Surma-toojat ohuks peetaks, vallutaks kahekümne erineva Pelgu- paiga meeskonnad just praegu templit tormijooksuga.”

„Vahest tähendab see, et Kulg polegi siis nii hull. Äkki see päästabki maailma.”

Leebesurm raputas pead. „Paul Lynchil oli nägemus millestki, mis tõi kaasa ta surma. See totter Draakoniküüne-tegelane ei varja seda ainult lõbu pärast.”

„Siis äkki loodavad teised Pelgupaigad lihtsalt, et Lord Julm viib oma ähvarduse ellu ja lööb Surmatooja maha.”

„Väga tõenäoline,” nõustus Leebesurm.

Valküüria kõhkles. „Mis sa arvad, kas ta tuleks minu järele, nagu ta sulle ütles?”

„See oli enne,” vastas Leebesurm. „See oli siis, kui kõik arvasid, et sinust saab Surmatooja. Nüüd, kus meil on tegelikult kinnitatud ära keegi teine, keskendub kogu Lord Julma tähelepanu temale.”

„Küll Melanholial ikka veab. Aga oled sa selle koha pealt kindel?”

„Kindel. Sinu tapmine ei aita Lord Julmal oma sihti saavutada.”

„On sul õrna aimugi, miks ta üritab nii usinalt Kulgu peatada?”

„Ei,” pomises Leebesurm. „Aga see peab olema tähtis, kui ta niimoodi tagasi tuuakse. Arvasin, et ta on heaga kadunud.”

„Eks ta vist ei taha täiuslikus maailmas elada.”

Üks kaubik peatus tänavasuudmes. Välja astusid Pelgupaiga sortsid, noogutasid neile ja alustasid ala piiramist.

„Sa ei arva, et probleemiks oleme siinkohal meie, ega ju?” küsis Valküüria. „Selles mõttes, et äkki oleme me nii harjunud olema need, kes maailma päästavad ega märka, kui keegi teine hakkab sama tegema. Saalomon muudkui jahvatab, et Kulu mõte on inimesi aidata.”

„Tõsi,” nõustus Leebesurm. „Aga kui sa oleks Serpinilt küsinud, miks ta soovis Nägudeta Jumalaid tagasi tuua, öelnuks ta sulle sama. Kõik sõltub sellest, kelle aitamisest me räägime. See ongi see imeline asi iga selle planeedi usundi juures – nad on kõik nii uskumatult isekad.”

„Te olete üks küüniline mees, härra Leebesurm.”

„Me elame küünilistel aegadel, preili Kain.”

Leebesurm viis Valküüria kai juurde. Tüdruk vaatas, kuidas Leebesurm minema sõitis ja pöördus alles siis varjude poole. „Ma tean, et sa oled siin,” ütles Valküüria.

Ta tuli välja, sammud hääletud. Pikk ja sihvakas, juuksed mustad, nahk kaame. Ta suri üheksateistkümneselt ja sellesse vormi oli ta tardunud. Ta ei vananeks iial. Ta ei hääbuks kunagi. Tema nägu ei kaotaks eales oma ilu.

„Olen sind oodanud,” ütles Caelan, hääl üle lainete leebe loksumise vaevu kuuldav.

„Kas sa ei oleks ootamiseks ohutumat kohta leidnud?” küsis Valküüria pöidlaid taskutesse lükates. „Sinusugused ei peaks üldse veepiiril jõlkuma, kas tead. Kui sa natukenegi soolaseid merepiisku neelad, sulgub su kõri ja sa sured.”

„Ja sa oleks kurb?”

„Muidugi. Kaotasin kord liivahiire. Kujutan ette, et valu oleks võrreldav.”

Caelan liikus talle vargsi lähemale. „Nii et ma olen su lemmikloom, mis?”

„Muidugi. Sa oled minu vampiir.”

Caelan seisis nüüd otse tema ees ja nõjatus lähemale. Nad suudlesid. „Ja sina oled minu inimene?” sosistas ta.

„Kuni sulle sobib see, et mind jagad, muidugi,” ütles Valküüria ja nad suudlesid jälle.

Caelani käsi liikus tüdruku näo juurde. „Mulle ei meeldi asju jagada.”

„Ja mulle ei meeldi, kui mind hüütakse asjaks, aga elu polegi õiglane.”

„Sa peaks olema üksnes minu päralt.”

Valküüria muigas. „Oled sa täna oma seerumit võtnud? Sa kõlad hirmus territoriaalselt.”

Caelan astus sammu tagasi. „Seerum ei ole naljaasi. Selleta rebiks ma oma naha maha ja kugistaks su alla.”

„Kõlab ahvatlevalt, eks? Aga täna ma ei saa, kallis. Pean last hoidma ja ma lausa ootan seda. Ja seejärel on voodisse minek.”

„Siis jään sinu kõrvale, kuni sa magad.”

„Mu vanadele see muidugi meeldiks,” lausus Valküüria naeru pugistades. Caelan ei naeratanud. „Sa ei kavatse vaadata, kuidas ma magan.”

„Ma olen otsustanud.”

Valküüria vaatas teda. „Ee, mida?”

„Ma ei tea, mida ma teeks, kui sinuga midagi juhtuks, Valküüria. Aga sa ei pea muretsema. Sellest hetkest peale oled sa minu kaitse all.”

„Mul on praegu natuke raske sõnu leida,” ütles Valküüria. „Üritan lihtsalt seda oma pähe mahutada, üritan leida õiget viisi... okei, jaa, sain kätte. Caelan, võta aru pähe.”

Caelan pilgutas oma imeilusaid silmi. „Ma... ma teen seda ainult seepärast, et hoolin nii väga. Olen siin selleks, et sind kaitsta.”

„Vaata, sealt see probleem pärinebki. Ma ei vaja sind enda kaitsmiseks. Ma ei ütle, et vajan turvatunnet. Issand küll, arvestades kogu seda jama, kuhu ma satun, kulub mulle ära igasugune abi. Aga minu julgeolek tuleb sellistelt nagu Leebesurm ja Traagel ja Selana – tead küll, neilt, kes on piisavalt võimsad, et kaitsta mind asjade eest, mille ees mina hätta jään.”

„Sa... arvad, et ma olen nõrk?”

„Ma arvan, et sa oled ülitore. Ja ma tunnistan fakti, et sa oled vampiir – see on väga muljetavaldav. Aga, olgem ausad, sinu tõeline vägi läheb käiku siis, kui sa muutud. Paraku kipud sa kahjuks muutudes unustama, kes on sõber ja kes vaenlane ning seega ei sünni meile kummalegi sellest suurt tulu.”

„Ma ei teeks sulle iial viga.”

„Oi, kui armas, aga… tõesti, sul ei avane selleks iial võimalustki. Caelan, sa pole minu kaitsja, sa pole minu kaitseingel ja sa pole minu poiss.”

Caelani täiuslik lõug tõmbus pingesse. „Aga ma armastan sind.”

„Hakkab pihta.”

„Millal sa tunnistad, et armastad ka mind?”

„Ausõna, sinuga rääkimine on nagu rääkida tõeliselt hea välimuse ja kergelt rumala telliskiviseinaga. Kuule, sa meeldid mulle, okei? Ma tean, et ei tohiks. Ma tean, et on klišeelik armuda pahasse poissi...”

Caelan kortsutas kulmu. „Mina olen paha poiss?”

„Aga see juhtus,” jätkas Valküüria teda eirates, „ja ongi kõik. Minu arust oled sa nunnu. Aga samas võiksid selle sünguse ja enesevihkamisega koomale tõmmata – see ei ole juba mõnda aega köitev. Aga üldiselt mõtlen seda, et sina meeldid mulle ja mina meeldin sulle…”

„Ma armastan sind.”

„Jah, noh...”

„Sina tekitad minu südames tahtmise tuksuda.”

„See on kena ja tekitab kõhedust. Aga mina olen koos Fletcheriga.”

„Sa oled temaga juba mõnda aega. See ei takista sul minu juurde tulemast.”

„Jah, ja selle tõttu tunnen end nii palju paremini. Ma petan oma poissi, kes on tõesti kena ja armas ja kuum. Ja ma petan teda seepärast, et, olgem ausad – ma ei ole üldse hea inimene. Ma olen pettev tüdruk.”

„Siis ära kohtu temaga enam kunagi ja su südametunnistus on puhas,” ütles Caelan tal käest võttes.

Valküüria kortsutas kulmu. „Aga ma tahan teda jälle näha.”

„Kui sa teda tahaks, ei oleks sa minuga.”

„On võimalik tahta ühel ajal rohkem kui üht, kas tead.”

„Mina tahan ainult sind.”

„Ja sa peaksid tõesti rohkem väljas käima.” Valküüria kiskus end poisist lahti. „Pealegi, kõik need sinu surematu armastuse kuulutused hakkavad muutuma... Seda on ausalt öeldes veidike liiga palju. Tõmba lihtsalt natuke tagasi.”

„Aga minu armastus sinu vastu on igavene.”

„See on täpselt see, millest ma räägin.”

„Ma vajan sind. Ma pean olema sinu lähedal. Ma olen surnud, Valküüria. Olen surnud, aga kui sina siin seisad, tunnen end olevat elus. Äratatakse üles mälestusi pulsist, hingeõhust mu kopsudes, elust minu südames. Mida enam olen sinuga, seda enamat ma vajan. Mu kirg lõõmab...”

Valküüria grimassitas. „Ma ei pea teadma sinu lõõmavast kirest.”

„See lõõmab sinu järele, Valküüria. Ma põlen leekides. Mu mõtted põlevad.”

„Kas me ei võiks lihtsalt olla üksteise kõrvalehüppeks?”

„Sa armastad mind. Näen seda sinu silmist.”

„Mulle tundub, et sa ajad armastuse ja hämmelduse segamini.”

„Armastan sind kõigega, mis mul on.”

„Mäletad, kui sa olid see tugev, vaikne tüüp? Kas võiksime tagasi selle juurde minna?”

„Liiga hilja on tagasi minna. Sa äratasid üles vana Caelani. Sinu tõttu mäletan ma, kes ma olin. Sinu tõttu suudan koletist alla suruda.”

„Ja ma hindan seda väga.”

„Enne sind täitis mu elu pimedus. See oli õõnes ja tühi ja külm. Aga sina läitsid pimeduses valguse. Sina juhtisid mind koju.”

„Jah, ma olen äge. Kas me võiks nüüd vestlemise lõpetada?”

„Aga ma tahan rääkida. Ma tahan igavesti rääkida.”

„Minu arust sa oled...”

„Sina, Valküüria, oled mu magus agoonia.”

Valküüria tõstis käe. „Hea küll, ma pean siin tõesti sind peatama. Lausu veel üks asi, mis kõlab nii, nagu oleks see rebitud ühe tõeliselt halva gooti romaani lehekülgedelt ja ma kaon siit. On selge? Sa tühistaksid oma jutuga kümme minutit minu seltsis. Tahad seda või?”

Caelan raputas pead.

„Tubli kutsu. Ja ära kutsu mind enam iial oma magusaks agooniaks.”