Читать книгу Detektiiv Luuker Leebesurm 6: Surmatooja - Derek Landy - Страница 13

4

Rauge

Rauge astus peapreestri kabinetti, pea kummargil.

„Taaskord hilinedes, kleerik?” ütles Auron Tenebrius, ordu peapreester, selle templi patriarh. Mees, kelle pilk põrmustas nii, et isegi päike ei söandanud oma nägu näidata, kui ta sellises tujus oli. Vähemalt nii väitis legend. „See on sellel nädalal kolmas kord. Kui meie väikesed kohtumised sinu jaoks liigseks koormaks osutuvad, anna sellest palun teada. Me saame kindlasti ajakava sinu kõige suvalisemate juhutujude järgi ümber seada.”

Rauge kummardas taas. „Mu sügavaimad vabandused, teie eminents. Mul pole hilinemiseks muud ettekäänet kui see, et töötan lakkamatult ordu heaks.”

„Ja ma olen kindel, et me hindame seda,” ütles Tenebrius juba tülpinud häälel.

Rauge kummardas nii madalale, et selg tegi haiget. Ta vihkas peapreestrit, vihkas põlastust, mis temast iga päev välja voolas. Pidevat halvustavate märkuste voogu nende aastate jooksul, mis kogunesid Rauge mõistuse tohutusse reservuaari, mida ta ei kavatsenud iial unustada ja kohe kindlasti mitte kunagi andestada. Ükskõik, milliseid lipitsusi ta ei pakkunud, milliseid komplimente või tallalakkumist, vastutasuks sai ta alati vaid halvasti varjatud põlguse joa. Kõige hullem oli see, et Tenebrius ei vaevunudki piirduma põlgusega ainult nendel hetkedel, kui nad omavahele jäid. Peapreestri õla kõrval seisis Nathaniel Vabin, Surnumanajate ordu esimese klassi kleerik. Range Seaduse Vardja ja mees, kellel polnud pealtnäha ühtki näolihast, mis oleks lubanud tal naeratada. Igasugune selline lihas, arvas Vabin tõenäoliselt, tuli rohkem kasuks ühe tubli kulmukortsutuse juures.

„Kleerik Pärg,” ütles Tenebrius, „võid jätkata.”

Ja viimane Rauge väidetavatest kolleegidest, viimane, kes oli tunnistajaks tema pidevale alandamisele – Saalomon Pärg. Surnumanajate ordu esimese klassi kleerik, kurikuulus väliagent ja legendaarne tülitekitaja. Too seisis seal rätsepa õmmeldud mustas ülikonnas, samas kui ülejäänud kandsid korralikke Surnumanajate rõivaid.

Raugel oli sügaval oma südames reserveeritud Saalomon Pärja vihkamiseks eraldi koht.

„Usun, et Valküüria on läbimurret saavutamas,” raporteeris Pärg ja Rauge silmad läksid ärevusest suureks. „Ta muutub surnumanamises iga tunniga osavamaks. Ta teeb hiiglaslikke edusamme, areneb üha kiiremini. Olen kindel, et niimoodi jätkates valib ta Elemental-maagia asemel surnumanamise, kui aeg Tulvaks kätte jõuab.”

„Või nii,” nentis Tenebrius. „Ja kuidas reageerib sellele Luuker Leebesurm?”

Pärg lubas endale väikese muige. „Nad on selle üle piisavalt vaielnud ja niisiis ei ütle too praegu midagi. Ta usub, et tüdruk leiab oma tee ja sama leian minagi. Ainult et minu arust on tema tee ühtlasi ka meie tee.”

„Ja sina arvad, et tal on laias maailmas ohutu nüüd, kus Lord Julm on liikvel?”

Pärg kõhkles. „Usun, et plikal on Luuker Leebesurma kõrval sama ohutu kui ükskõik kus mujal. Pealegi pole Julma nähtud pärast seda, kui ta Pelgupaigas Leebesurma ründas. Ta võis ju vanduda, et tapab Surmatooja, kuid meie teada võib ta sama hästi ka mitte tagasi tulla.”

Rauge köhatas pisut ja ootas, kuni kõik tema poole vaatasid. „Andestust,” ütles ta, „kuid mul ei õnnestu näha, kuidas miski sellest oleks tähelepanuväärne areng. Mitte kõik meist ei usu, et Valküüria Kainist saab Surmatooja, kleerik Pärg. Mõned siin ruumis viibijatest usuvad, et ta on üks järjekordne silmatorkamatu tüdruk.”

„Silmatorkamatu?” kordas Pärg. „See tüdruk on vaid paari kuu kaugusel oma seitsmeteistkümnendast sünnipäevast ja on juba päästnud maailma ning tapnud jumala. Millega sina oled hakkama saanud?”

Tenebrius mugistas naerda ja Rauge läks turri. „Mida ma tahan öelda, on see – kuigi temas võib peituda tubli sortsi algeid, pole mind veel veendud selles, et tal on väge saamaks Surmatoojaks ja Kulu alustamiseks. Ja isegi kui tal on see potentsiaal, pole ta sinu sõnutsi veel seitseteist täis. Ta ei koge Tulva veel kolm või neli aastat. Sinu soovi kohaselt peaksime ootama neli aastat üksnes selleks, et näha, kas ta võiks olla piisavalt vägev?”

„Sul on ootamisele alternatiive? Kas keegi leiutas ajamasina sel ajal, kui ma mujale vaatasin?” küsis Pärg irooniliselt.

„Sinu sarkasmi mitte arvestades oleks minu arust viga uskuda liigselt tüdrukusse, kes on sedavõrd raskelt Luuker Leebesurma mõju all. Lisaks leidub meil endal piisavalt kandidaate. Võtame kas või minu hoolealuse. Usun, et Melanholia St Clair on ilmutanud märke konkreetsest...” jättis Rauge lause lõpetamata.

„Melanholia?” segas Tenebrius vahele. „Sa jahvatad ikka veel temast? Kleerik, ma pole näinud selles plikas mitte midagi erilist. Ainus teda saatev ebatavaline omadus on võime ilmutada ebatavalist ärritust iga kord, kui ma teda näen. Mida pole nüüd juhtunud juba üsna mitu kuud.”

„Andestust, peapreester, kuid olen kulutanud küllalt palju aega tema isikliku juhendajana ja mina arvan, et tema võib see olla.”

Tenebrius nõjatus oma toolileenile. „Sa juhendad teda?”

„Jah, peapreester,” vastas Rauge.

„Mina veel arvasin, et sa tahtsid talle kõige paremat,” lausus Tenebrius naerdes samal ajal, kui Pärg muigas. Rauge nägu lõõmas, kuid ta suutis siiski manada ette tänuliku naeratuse.

„Raiska oma aega, kuidas tahad,” viipas Tenebrius käega. „Aga praegu näib see Kaini-plika olevat ainus mõeldav võimalus, mis meil on. Ühelgi teisel templil üle maailma pole väärilikku kandidaati. Meie kõigi silmad on sinul. Kleerik Pärg, loodan, et ta ei vea meid alt.”

„Nagu minagi, teie eminents,” ütles Pärg kummardamise asemel noogutades. Tundus, et Tenebrius ei pane seda pahaks.

Rauge tuiskas templi sügavustesse ja mängis oma peas seda vestlust uuesti läbi. Ta asendas öeldud asju nende asjadega, mida oleks tahtnud öelda. Need olid nii palju paremad, kõik need söövitavad vaimukused, mis talle alles hiljem pähe kargasid. Nende läbi kõlas ta tugevalt ja nutikalt ja olukorda kontrollivalt. Oma vaimusilmas ei punastanud ta kunagi.

Rauge jõudis raske puitukseni ja kulutas paar hetke enda rahustamiseks. Tenebriuse päevad olid loetud, nagu ka Pärja omad. Vabina puhul polnud ta nii kindel. Vabin ei mõnitanud teda kunagi. Vabin ei mõnitanud iial kedagi.

Ta astus ruumi ja Melanholia tõstis pea.

„Ma olen väsinud,” ütles ta. Poole ajast oli ta väsinud. Ülejäänud pool kulus põrandal ringi tammumisele ja praktiliselt energiast särisemisele. Oli kas üks või teine – ülimalt võimas või ülimalt nõrk. Rauge oleks tahtnud veel paari päeva katsete tegemiseks, et leida ebastabiilsuse allikat ja seda välja uhtuda, kuid tema kannatus oli lõpukorral.

„On aeg,” ütles Rauge. „Ma esitlen sind peapreestrile. Pühi higi näolt ja järgne mulle.”

„Ma ei tunne end hästi,” ütles tüdruk peaaegu virinal.

„Mind ei huvita!” möirgas Rauge. Mees haaras Melanholia käsivarrest ja tiris ta jalgele. „Nad ei naera enam minu üle! Mitte keegi ei naera enam iial minu üle! Me pühime irved nende ülbetelt nägudelt ja nad hakkavad sind kummardama ning minule kuuletuma!”

Melanholia vaatas teda hirmunult, silmad pisarates. Mees püüdis seejärel oma viha kinni ja taltsutas seda. Ta ei saanud lubada tüdruku kaotamist. Ta ei saanud lubada, et kaotab usalduse, mille loomisele ta nii palju aega kulutas, kui uuristas tüdruku ihusse neid sümboleid ja kuulas tema karjeid.

„Ära karda,” sõnas ta vaikselt. „Mina olen sinuga. Mitte keegi ei tee sulle viga, kuni mina olen sinuga. Sa oled üks väga eriline tüdruk ja ma armastan sind nii nagu oma tütart.”

Melanholia noogutas vapralt ja Rauge naeratas talle leebelt, kui tüdruku ukse juurde talutas. See, mida ta ütles, vastas tõele – ta armastas Melanholiat tõesti nagu oma tütart. Tal oli tütar, kusagil laias maailmas, keda ta absoluutselt ja ilma ühegi kõhkluseta jälestas.