Читать книгу Detektiiv Luuker Leebesurm 6: Surmatooja - Derek Landy - Страница 17

7

Surmatooja

Pärg silmitses plikat samal ajal, kui teised lipitsesid. Ta istus seal, nagu oleks üdini habras, nagu võiks järsk liigutus ta pooleks murda. Ta oli kaame, haiglane. Blondid juuksed rippusid sorakil, nägu kattis väikeste, korpas armide võrgustik. Plika oli endiselt pikk ja kõhetu, kuid midagi oli tema juures teisiti. Isegi Pärg pidi seda tunnistama. Midagi oli selles, kuidas ta inimesi enda ümber vaatas. Enam polnud ta õpilane, enam polnud ta tüdruk, kes uksi avas ja peapreestrile tema eineid ette tassis. Ta oli eriline. Ta oli tähtis. Ta oli kõige tähtsam isik, kes võis iial elada.

Rauge muidugi nautis seda täiega. Viimastel kuudel oli ta Melanholia õpingud oma isikliku hoole alla võtnud. See näis selgelt ebatavaline mehe puhul, kes jälestas kellegi teise aitamist peale iseenda. Aga seal ta nüüd passis, vangutas pead ja üritas tagasihoidlikuna mõjuda. See mees, kes tundis ära potentsiaali ja põetas Surmatoojat tema Tulva ajal. Pärg lootis salamisi, et temast saab see, kes seda teeb. Kes juhib Valküüriat siis, kui too juhendamist kõige enam vajas. Nii ei pidanud aga minema. Seda au polnud iial temale ette nähtud. Aga miks, miks läks see küll sellisele nagu Rauge?

„Siin istubki meie päästja,” ütles kleerik Vabin Pärja küünarnuki juures. Pärg isegi ei kuulnud tema lähenemist.

„Ju siis,” tõdes Pärg. „Aga ma pean Rauget tunnustama – tema nägi Melanholias midagi, mis mul täiesti kahe silma vahele jäi. Vaatlesin teda alati mõnevõrra... silmatorkamatuna.”

„Nagu minagi,” vastas Vabin. „Eeldasin täielikult, et selleks saab Valküüria.”

Pärg kergitas kulmu. „Mulle ei öelnud sa seda kunagi.”

„Pole minu töö sulle asju ette kanda, kleerik Pärg.”

„Kas keegi on sulle kunagi öelnud, et sind on raske meeldivaks pidada?”

„Mu ema võis mulle midagi selles stiilis öelda.”

„See ei üllata mind kõige vähimatki.”

„Ei sooviks sündmusele varju heita, aga kas Surmatooja ei paista sulle... nõrgana?”

„Ta mõjub väsinuna,” noogutas Pärg. „Ta mõjub tühjaks imetuna. Nii palju, kui ma kuulsin, oli Tulv ebatavaliselt pikk. Mis sa arvad, mis armid need on?”

„Kleerik Rauge ütleb, et kaitseruunid. Need hoiavad teda tema enda väe eest.”

„Sa usud teda?”

Õlakehituse varjund oli ainus, mida Vabin selle peale pakkus. „Meie katsed on tema väe tasemes näidanud äärmuslikke tõuse ja langusi,” lausus ta. „On üpris mõeldav, et ta võib end hoolimatusest vigastada. Saan aru, et sina siis teda ei usu?”

„Ma ei tea, kui aus olla. Ma isegi ei tea, kas seal on vahet. Kui ta töö ära teeb, miks ma siis peaks virisema? On sinu katsed sulle paljastanud, millal ta Kulu algatamiseks piisavalt tugevaks muutub?”

„Iga tõus on eelmisest tugevam. Kui ta sellel moel jätkab, paar päeva. Vahest nädal.”

„Meie kallis sõber, kleerik Rauge hoiab igal sammul tema kätt,” sõnas Pärg, lubades põlgusel oma häälde imbuda. „Oled valmis maailmaks, millest saab parem paik?”

„Mulle pole see maailm tegelikult juba algusest peale eriti meeldinud, niisiis oleks igasugune muutus olukorra paranemine. Ja sina? Tundub, et sulle meeldivad alati asjad sellisena, nagu need on.”

„Harjusin sellega,” möönis Pärg. „Aga ma olen kogu elu elanud Kulgu oodates – ma ei hakka vinguma fakti üle, et lõpuks saame selle kätte. Tead, minu arust on see pikim vestlus, mis meil kahe peale on olnud – sinul ja minul. Mis sa arvad, miks?”

Vabin kehitas õlgu. „Pean tunnistama, et kuni selle hetkeni polnud ma kunagi kindel, kas sa mulle meeldid. Nüüd ma lihtsalt ei hooli sellest.”

Pärg muigas.