Читать книгу Detektiiv Luuker Leebesurm 6: Surmatooja - Derek Landy - Страница 19

Roarhaven seisis nagu räpane tindiplekk ilusal, puhtal lehel. See väikelinn asus tumeda ja seisva järve kõrval ning seda piirasid kahelt poolt järsud, pruuni rohuga kaetud nõlvad. Sellel oli oma peatänav ja sealt siirduvad kõrvalharud, oma majad ja baarid ning süngete akendega poed. Siin linnas elasid sortsid, aga ainult tõeliselt kibestunud, siiralt nördinud. Väline maailm oli nurja läinud maailm. Üks maailm täis juhme surelikke, kes vaid omakeskis kisklesid. Roarhaveni kahes baaris sosistasid kodanikud teadaolevalt mingist ajast tulevikus, kus surelikud langeks ja sortsid tõuseks. Ja kui naps neile julgust andis, kasvasid sosinad valjemaks ning muutusid pobinal vanneteks, mida täkkisid lauaplaadile prõmmivad rusikad.

Muutus, ütlesid nad, on tulekul.

Roarhaven oli kogumik paljudest asjadest, teadis Valküüria. Üks asi, mida see polnud, mitte ühegi kujutlusvõime pingutuse kaudu, oli turistilinn. Nii et kui Bentley linna nurgapoe rolli täitva asutuse ette pargitud rendiautost möödus, kortsutas Valküüria kulmu.

„Peata siin,” andis ta käsu.

Leebesurm vaatas tema poole, kui auto aeglustas. „Siin?”

„Ma olen näinud, kuidas see paik võõraid kohtleb. Tahan lihtsalt kindel olla, et meil pole vaja Geoffrey Skrutnikut, kes tuleks siia asju siluma.”

Bentley peatus ja Valküüria astus välja. Leebesurm jätkas Pelgupaiga poole sõitmist, Valküüria kõndis aga tagasi rendiauto juurde. Kõrvalistmel istus üks naine. Taha oli pressitud kolm last. Ameerika aktsendid.

Valküüria naeratas naisele, sai vastuseks napi noogutuse ja astus siis poodi. Paar ajalehte stendil. Ei mingeid ajakirju. Natuke kuivaineid, magusat, kirjatarbed, külmik piimapakkide ning singiviiludega ja lai Ameerika mees, kes vaidles üle leti napisõnalise poepidajaga.

Valküüria naeratas lähemale astudes. „Kas on probleeme?” küsis ta.

„See mees ei jäta mind rahule,” kaebles poepidaja.

Ameeriklane kortsutas kulmu. „Ma üritan midagi osta.”

Poepidaja eiras teda. „Lihtsalt ei lähe minema.”

Ameeriklane pöördus Valküüria poole. „Me tulime siia kauplusesse…”

„See pole kauplus,” segas poepidaja vahele, „see on pood.”

„Selge,” urises ameeriklane. „Me tulime siia poodi kümme minutit tagasi. Mu lapsed valisid soovitud asjad välja ja tõid need maksmiseks leti juurde. See tropp seisis seal, samas kohas, kus praegu, ja vaatas lakke. Meie aga üritasime tema tähelepanu võita.”

„Ma eirasin neid,” rääkis poepidaja. „Olen kuulnud, et kui sa neid eirad, lähevad nad minema. See siin ei läinud.”

„Pagana õige, et ma ei lähe. Ma olen klient ja sina teenindad mind.”

Poepidaja irvitas. „Meie siin sinusuguseid ei teeninda.”

„Sa ei teeninda ameeriklasi?”

„Ma ei teeninda surelikke.”

Ameeriklane kergitas Valküüria poole kulme. „Ja siis hakkab ta selle jamaga peale.”

Valküüria vaatas poepidaja poole. „Kas selles etapis poleks lihtsam lasta tal see kraam ära osta ja lahkuda?”

Poepidaja raputas pead. „Teed seda ühe jaoks ja pead tegema kõigi jaoks.”

„Millise kõigi? Väljas pole kedagi ootamas.”

„Aga nad kuulevad sellest.”

„Kuulevad sellest?” küsis ameeriklane. „Kuulevad eikusagil asuva väikese poe kohta, et ma lausa ostsin sealt midagi? Esiteks, ma isegi ei tea, kus kurat me oleme! Nii palju, kui mina aru saan, pole seda ühelgi meie kaardil. Ma leian selle räpase järve seal väljas üles, aga selle kõrval ei peaks olema mingit haiget väikelinna.”

„Kui sa ei teadnud, et siin midagi asub,” ütles poepidaja, „kuidas sa siis meid üles leidsid?”

„Vaatame ringi.”

„Vaatate ringi või nuhite?” küsis poepidaja.

„Nuhime? Sinu järele? Miks põrgu pärast peaks me sinu järele nuhkima? Sa oled hädise väikese poega kuutõbine, kellel näib olevat patoloogiline vajadus oma klientidele mitte midagi müüa.”

„Vabandust,” pomises poepidaja, „ma ei saa sinu naeruväärsest aktsendist aru.”

„Minu aktsendist?”

„See on üsna tobe.”

„Nii et sa ei saa minust aru.”

„Mitte sõnagi.”

„Kuidas sa siis sellest aru said?”

„Ei saanudki.”

„Sa ei saanud aru sellest, mida ma just praegu ütlesin?”

„Just.”

„Aga sellest said aru.”

„Üldse mitte.”

Ameeriklane vahtis vihaselt. „Vannun jumala nimel, et ma sirutan üle leti ja põrutan sulle otse vastu hambaid.”

„Ee,” alustas Valküüria, „me peaks vist kõik natuke rahunema. Härra, nagu olete ilmselt oletanud, pole see maailma kõige sõbralikum linn. Kui võtate siin piirkonnas suuna ükskõik millisesse teise linna, võin garanteerida, et teid tervitatakse suurimate naeratustega, mida olete iial näinud. Aga siin aetakse asju teisiti.”

„Me peatusime lihtsalt selleks, et lastele pisut karastusjooke osta. Ja mina ei lahku enne, kui see vend mu raha vastu võtab ja mulle vajaliku summa tagasi annab.”

„Palun,” ütles Valküüria poepidajale, „võta ta raha.”

Poepidaja langetas silmad letil lebavale rahale. Huul põlgusest kõverdumas, asetas ta sõrme rahatähele ja lohistas selle kassani.

„Oled sina alles eriline tegelane, tead seda?” ütles ameeriklane. Poepidaja eiras võõrast ja pillas letile paar münti. Ohates tõstis ta pilgu. „Rahul?”

Ameeriklane toppis vahetusraha raskusse ja võttis joogid. „Kuulsin, et iirlased on eriti sõbralikud.”

„See oli enne, kui keegi siia tuli,” lausus poepidaja talle. „Nüüd oleme täpselt sama sõbralikud kui kõik teised.”

Ameeriklane kissitas silmi, ent suutis end tagasi hoida, et mitte sügavamale vaidlusesse vajuda. „Ma kavatsen nüüd välja kõndida. Keegi nii ebaviisakas kui sina ei vääri sekunditki mu aega.”

Poepidaja ei vastanud. Ta jätkas lae silmitsemist.

Valküüria saatis ameeriklase autoni. „Mul on tõesti väga kahju. Olen seda linna külastanud praeguseks peaaegu aasta ja neile ei meeldi ikka veel ka minuga vestelda.”

Juurde sammus Leebesurm, võltsnäol kirgas naeratus. „No terekest!” hüüdis ta. „Kõik okei?”

Ameeriklane kortsutas kahtlustavalt kulmu, kuid Valküüria noogutas talle. „Poepidaja oli lihtsalt jälle ebaviisakas, muud midagi.”

„Ahah,” kohmas Leebesurm, „jajah. Väga ebaviisakas mees see poepidaja. Kõik on aga korras, eks? Ei mingit kahju? Suurepärane.” Ta kükitas autoakna juurde ja kiikas sisse. „Küll on teil armas pere. Küll on võluv pere. Kõik on toredad. Välja arvatud see seal.” Leebesurma sõrm toksas vastu klaasi. „See seal on veidi kole.”

Ameeriklane astus tema poole. „Mida? Mida te just ütlesite?”

„Oh, ärge muretsege. Olen kindel, et tema iseloom heastab ta näo.”

Valküüria hüppas vahele ja hoidis ameeriklast tagasi. „Ta ei mõelnud seda,” sõnas ta kähku. „Mu sõbral pole peas kõik korras. Ta lihtsalt ütleb asju. Halbu asju. Mul on tõesti väga kahju. Peaksite vist minema.”

„Mitte enne, kui see pervo mu lapse ees vabandab.”

„Oh, issand küll,” pomises Valküüria.

„Kas ma solvasin teid kuidagi?” küsis Leebesurm. „Oi, heldeke. Ma väga vabandan.”

„Ära vabanda minu ees,” lõrises ameeriklane. „Vabanda mu poja ees.”

„Kumma? Selle koleda ees?”

„Kummast iganes sa rääkisid.”

„See oli see kole,” kinnitas Leebesurm.

„Ära kutsu enam mu last koledaks!”

Valküüria virutas Leebesurmale küünarnukiga ribidesse. „Palu kohe vabandust,” pressis ta läbi ristis hammaste.

„Muidugi,” ütles Leebesurm autoakna poole nõjatudes. „Ma väga vabandan,” lausus ta valjusti, et nad kuuleks. „Vahel ma ütlen mõtlematult asju ja ei ole sellest teadlik enne, kui on hilja. Minu siiraimad vabandused igasuguse tekitatud solvumise eest.” Ta ajas end sirgu.

Ameeriklane tiris lõpuks oma pilgu Leebesurmalt. „See on kõige vastikum linn, kus ma olen iial käinud.”

„Ei suudaks teiega rohkem nõustuda,” teatas Valküüria.

Mees põrnitses veel viimase korra Leebesurma, astus siis rendiautosse ja sõitis minema.

„Mis see veel oli?” küsis Valküüria.

Leebesurm kallutas pea viltu. „Mis oli mis?”

„Sa kutsusid tema last koledaks!”

„Kutsusin või?”

„See juhtus alles kakskümmend sekundit tagasi.”

„Oi. Ausalt öeldes ma ei märganud. Mu mõtted uitasid mujal. Aga olen kindel, et tegin nalja. Ja olen kindel, et tema ka teab, et ma tegin nalja. Kõik on hästi. Aga see laps oli tõesti kole. Nägid teda? Nagu oleks kaks poolikut nägu kokku litsutud. Samas, see kõik on minevik. Ma küll loodan, et nad tulevad tagasi. Tundusid olevat kenad. Tule nüüd.”

Leebesurm kõndis Pelgupaiga poole. Valküüria kiirustas talle järele.

„On sul kõik korras?” küsis ta.

„Minul?”

„Sinul.”

„Eks ma tunnen end vist pisut tohuvabohus olevat. Veidi liimist lahti. Aga mul on kõik hästi. Mul saab hästi olema. Miks me siia tulime?”

Valküüria kortsutas kulmu. „Me kohtume Vanematega Melanholia osas.”

Leebesurm nipsutas sõrmi. „Just! Suurepärane. Tore. Nii see on. Imeline.”

Bentley oli pargitud inetu, graniidist ja betoonist hoone ette. Ümar, lame ja madal Pelgupaik kükitas seisva veega järve kõrval nii, nagu oleks keegi selle sinna kusagilt kõrgustest pillanud. Sellel oli üks peasissekäik ja kolm varjatud väljapääsu. Ei mingeid aknaid. Ei mingit värvkatet. Ei mingeid ilustusi. Seest sama kasin – kiviseinad ja kaarduvad koridorid voogasid kontsentrilises mustris keskele. Raidurid seisid valvel ja sortsid ning ametnikud ajasid omi asju. Ükskõik, milline ilm väljas valitses, Pelgupaigas oli alati külm.

Administraator tuli neile uksele vastu. „Detektiivid Leebesurm ja Kain, Nõukogu ootab teid.”

Leebesurm noogutas. „Näita teed, Heerold.”

Heerold noogutas viisakalt. Nad läksid tema järel mööda hargnevat teed otse üha väiksemate koridoride ringide hoone tuumikuks olevasse Ümarsaali.

Seinu ääristasid surnud Vanemate pildid, mida päästsid hämarusest väikesed punktlambikesed. Kolm suurt tooli, justkui troonid, olid asetatud ruumi keskele ja neil istusid Vanemad. Traagel Koletu vasakul, valgus kogu tema pead katvate armide äärtel mängimas. Keskel Peamaag Erskin Ravel, nägus mees imeilusate silmade ja kõige salakavalama naeratusega, mida Valküüria oli iial näinud. Paremal maadam Mist, Ämblikulaps, kes silmitses neid läbi loori. Kõigist kolmest Vanemast tundus tema ainus, kes ei näinud panevat pahaks neid ürpe, mida nad olid sunnitud kandma.

„Luuker Leebesurm ja Valküüria Kain paluvad Nõukogu audientsi,” kuulutas Heerold nende ees kummardades. „Kas Nõukogu soostub selleks?”

Traagel ohkas. „On see tõesti vajalik?”

Heerold tõstis pilgu. „Tuleb järgida protokolli, Vanem Koletu.”

„Aga nad on meie sõbrad.”

„Võib ju nii olla, kuid reeglid on paika pandud selleks, et meid kaose eest kaitsta. See on uus Pelgupaik ja tuleb luua protokoll, mida järgitaks.”

„Ja nii istume meie nende neetud troonide peal,” ütles Ravel, „ja nemad seisavad seal all? Me ei saaks ringi kõndida või, ma ei tea, vestluse ajal kiiret kohvi rabada?”

„Kui soovite kohvi, toon teile selle suurima heameelega, Peamaag.”

„Ma ei taha kohvi,” porises Ravel. „Hea küll. Okei. Me järgime reegleid. Leebesurm, Valküüria, vabandust selle pärast.”

„Pole vaja vabandada,” jätkas Leebesurm. „Kogu see situatsioon on ülimalt lõbus, usu mind. Muuseas, mulle meeldivad teie ürbid.”

„Üritasin neid ümber kujundada,” pomises Traagel, „aga väidetavalt pole ka see lubatud.”

Heerold ei öelnud midagi.

Maadam Mist ei liikunud kõneldes tolligi. „Nüüd, kus pentsik loba on läbitud, saavad detektiivid meile vahest öelda, meile, miks nad meie jutule tulid – kahtlemata on sellel midagi pistmist Melanholia St Clairiga.”

Leebesurm kõhkles. „Nii et olete siis kuulnud.”

„Oleme,” ütles Ravel. „Mida me temast teame?”

„Ta on minust paar aastat vanem,” ütles Valküüria. „Pole suurt enamat kui madala taseme õpilane. On veetnud oma elu templis, lugedes raamatuid ja harjutades seda, kuidas rääkides eriti ülbelt kõlada. Arvatavasti ei eeldanud keegi, et ta järsku nii võimsaks saab. Pärg mitte. Tenebrius samuti.”

Traagel niheles oma istmel ja üritas end mugavamalt sisse seada. „Tõotab ta halba?”

„Ta pole muud kui Surnumanaja,” lausus Mist oma tasasel häälel. „Kogu see jutt Surmatoojast on meie aja raiskamine. Tõeline oht on Darquesse. Peaksime oma energia sellele koondama, et otsime ta üles ja tapame ära enne, kui tal avaneb võimalus rünnata.”

„Surnumanajaid ei peaks nii muretult kõrvale heitma,” ütles Leebesurm samal ajal, kui Valküüria kõrvale vaatas.

„Nõus,” noogutas Traagel. „Kui Valküüria oleks osutunud Surmatoojaks, saanuks me kõik asjadel hoolikalt silma peal hoida. See olnuks ideaalne. Aga nüüd, kus sellel positsioonil on päris Surnumanaja, kaotame selle eelise.”

Mist ohkas. „Surnumanajad on isekad argpüksid. Nad pole endast mitte kellelegi juba sadu aastaid ohtu kujutanud. Ma kahtlen selles, et nad kujutaks seda nüüd.”

“Vihkan, et pean seda tunnistama,” nentis Ravel, „aga Vanem Mistil on õigus. Neid on raske tõsiselt võtta, kui nad on nii pikka aega oma templitest vaevu pea välja pistnud. Võib-olla siis, kui teaksime rohkem selle Kulu kohta...?”

„Surnumanajad tegutsevad selle nimel, et meid teadmatuses hoida,” ütles Leebesurm. „Seni on tapetud kaks inimest, kes omasid ülitähtsat infot. Juba see ütleb mulle, et nad plaanivad midagi suurt.”

Traagel kortsutas kulmu. „Sa ütlesid mulle kord, et Kulg on midagi, mis murrab maha barjääri elu ja surma vahel.”

„Jah.”

„Nii et mida see tegelikult tähendab?”

„Kui aus olla, Traagel, pole mul halli aimugi.”

„Vanem Koletut tuleks kõnetada tema tiitliga,” sõnas Heerold.

„Muidugi,” nõustus Leebesurm. „Kui aus olla, Tema kõrgus, pole mul halli aimugi. Surnumanajad usuvad, et elu on katkematu energiavoog, mis voolab elust surma ja tagasi ellu. See on kõik väga ähmane ja mitterahuldav. Nemad tahavad maailma päästa. See on neist ju kena, aga seni pole nad meile veel öelnud, mille eest nad tahavad maailma päästa.”

„Noh,” ütles Ravel, „vahest meil veab ja kohale ilmub Lord Julm, kes lööb Surmatooja maha, nagu ta lubas. Ja hoolitseb kogu selle asja eest enne, kui see probleemiks muutub ning paneb siis loojangu poole ajama.”

„Minu arvates oleks viga loota Lord Julmast muud kui seda, et ta mõrvab terve karja inimesi,” ütles Leebesurm.

„Nõus,” teatas Traagel.

„Detektiiv Leebesurm,” ütles maadam Mist, „on teada-tuntud fakt, et teile Surnumanajate ordu eriti ei meeldi. Te peate nende tegevust erakordselt vastuvõetamatuks – eriti nüüd, kus teie kaitsealust hakkas välja õpetama Saalomon Pärg.”

„See oleks täpne kokkuvõte, tõepoolest.”

„Teile ei tundu, et teie hoiak määriks teie objektiivsust?”

„Kui asi puudutab Surnumanajaid, ei ole ma vähimalgi määral objektiivne. See ei tähenda, et ma eksin. Meie järgmiseks käiguks peaks olema külaskäik templisse. Seal saaksime küsida Saalomon Pärjalt selle tundmatu agendi kohta, kes muudkui tapab inimesi, kellega meie soovime vestelda.”

„Nii et sa palud Pelgupaigalt veel suurematele ressurssidele ligipääsu juhuks, kui seda vajad?” küsis Ravel.

Leebesurm kehitas õlgu. „Nii see on, Teie kõigevägevam pühadus. Mis mõtet on omada sõpru kõrgetel kohtadel, kui neid ei saa kasutada vanade võlgade tasumiseks?”

Traagel vaatas Raveli poole. „Peame nende sepitsused välja uurima.”

„See on puhas meie aja raiskamine,” ütles maadam Mist.

Ravel raputas pead. „Antud juhul olen mina valmis Leebesurma järgima. See võib osutuda mittemiskiks, aga me peame välja uurima, mis asi see Kulg on. Ja me peame ära lõpetama selle inimeste maha nottimise.” Ta nõjatus oma troonile ja kergitas kulmu. „Kuulsid, Leebesurm? Vanemad on rääkinud. Nii kõlab süsteem, kui see sinu heaks töötab.”

Leebesurm kergitas nende poole kaabut. „Ma ei hakka sulle valetama – ma harjuks sellise asjaga ära.”