Читать книгу Detektiiv Luuker Leebesurm 6: Surmatooja - Derek Landy - Страница 7

Sulguv uks pani küünlaleegi valssi tantsima ja värelema lauale rihmadega kinnitatud tüdruku üle. Ta pööras pea mehe poole. Tema nägu, nagu iga osa temast, kaunistasid väikesed, kahvatud armid, sümbolid, mida tema ihusse viimaste kuude jooksul nii vaevarikkalt uuristati. Tema nimi oli Melanholia St Clair. Tema oli mehe saladus. Tema eksperiment. Tema viimane, meeleheitlik katse võimu haarata.

„Valus on,” kaebles tüdruk.

Vandameer Rauge, Surnumanajate ordu esimese klassi kleerik, krüptiliste keelte õpetlane ja kardetud vastane väitluste lahinguväljal noogutas ning patsutas plika kätt. Tüdruk oli astunud sellesse kokkuleppesse taolise õhinaga, mida suudavad esile manada ainult tõeliselt ahned. Ent viimasel ajal muutusid tema ärritavad enesehaletsushood üha sagedasemaks. „Ma tean, kullake. Ma tean, et on. Aga valu pole midagi. Kui meie töö tehtud saab, ei olegi enam valu. Sa oled kannatanud meie kõigi eest. Sa oled kannatanud kogu elu eest selles maailmas, selles universumis.”

„Palun,” halises tüdruk, „tehke nii, et seda enam poleks. Ma muutsin meelt. Palun. Ma ei taha seda enam.”

„Ma saan aru,” lausus Rauge kurvalt. „Saan. Sa kardad, sest sa ei arva, et oled piisavalt tugev. Aga mina tean, et sinus jagub piisavalt tugevust. Sellepärast valisingi kõigi hulgast sind. Mina usun sinusse, Melanholia. Mul on sinu tugevusse usku.”

„Ma tahan koju.”

„Sa oledki kodus.”

„Palun...”

„Kuule nüüd, kallis tüdruk, pole vaja anuda. Tulv on ilus, imeline asi ja seda peaks hindama. Oled astunud järgmise sammu. Oled saanud selleks, kelleks olid alati määratud. Me kõik läbime selle. Iga sorts läbib selle.”

Tüdruk kiristas hambaid, kui valukramp läbi ta selja kaardus. Seejärel ahmis ta õhku. „Aga see ei peaks nii kaua kestma. Te kinnitasite, et minust saab maailma võimsaim sorts. Te ei rääkinud selle kohta midagi.”

Rauge sundis end tüdrukule silma vaatama. Ta jälestas higistavaid inimesi ja higi nõrgus Melanholialt paksude ojadena. Rauge sisikond hakkas keerlema, kui pidi vaatama tüdruku märga, tilkuvat, armilist nägu. „Selle väe juures, mida mina sulle luban, oled pidanud kannatama ainult õige pisut rohkem kui meie ülejäänud,” selgitas Rauge. „Aga kogu see töö, mida oleme sind ette valmistades teinud, saab olema seda väärt. Usalda mind. Sinusse kriibitud sümbolid haaravad Tulva väest ja hoiavad seda, lasevad sel kohapeal tiirelda, kasvada, tugevneda.”

„Laske mind lahti.”

„Ainult umbes päevake veel.”

„Laske mind lahti!” kriiskas tüdruk. Varjud kähardusid tema ümber, tõusid ja rähklesid nagu kombitsad.

Rauge astus kähku lähemale ja naeratas talle. „Aga muidugi, mu kullake. Sul on absoluutselt õigus – aeg on käes.”

Tüdruku silmad läksid suuremaks ja varjud taandusid. Rauge kahtles, kas tüdruk oli neist üldse teadlik. Niimoodi kinnitatuna ja köidetuna poleks ta pidanud suutma üldse mingit väge käsitleda. Vähemalt kordki näis Rauge naeratus siiras. See oli hea märk.

„See on tehtud?” küsis Melanholia ujedal häälel. „Te lasete mu lahti?”

„Lasen su lahti?” kordas Rauge ja naeris pisut, kui rihmu lahti sõlmis. „Sa kõlad nii, nagu ma oleksin sind vangis hoidnud! Melanholia, ma olen su sõber. Sinu teejuht. Ainus inimene kogu maailmas, kelle puhul võid usaldada, et olen alati sinuga aus.”

„Ma... ma tean seda, kleerik Rauge.”

Mees tõmbas rüü vahelt käterätiku ja võttis selle abiga tüdruku märjast, libedast käest kinni ning aitas ta istuli. „Peame valima õige hetke, et sinust peapreestrile rääkida. Kui oleme talle avaldanud, mida me kogu selle aja siin all tegime, muutub kõik. Hakkab levima sõna, et sina oledki Surmatooja ja paljud inimesed hakkavad sinu soosingu poole püüdlema. Ära usalda neist ühtki.”

Melanholia noogutas kuulekalt.

„Saab olema neid, kes ei mõista,” jätkas Rauge, „isegi Surnumanajate ordu enda sees. Millal iganes tunned end ebakindlana või kardad või tahad lihtsalt rääkida – olen sinu jaoks olemas.”

„Ma kardangi praegu,” tunnistas Melanholia ja tema sõrmed sulgusid ümber Rauge randme. Mees pidi kasutama kogu oma enesekontrolli, et mitte judiseda jälestusest selle niiske puudutuse üle.

Rauge naeratas julgustavalt. „Pole vaja midagi karta, kuniks oled minuga. Rõõmusta, mu kullake. Väga varsti hakkad sa maailma päästma.”