Читать книгу Detektiiv Luuker Leebesurm 6: Surmatooja - Derek Landy - Страница 21

Valküüria saapad krõmpsusid vana surnuaia kruusal, kui nad hauakambri poole suundusid. Leebesurmal polnud isegi fassaadi ees – sellel kirkal õhtul polnud nagunii kedagi neid nägemas. Selleks ajaks tundis Valküüria surnuaeda juba hästi ja see oli ühe kuueteistkümneaastase jaoks kahtlemata veider asi, millega kiidelda. Valküüria oli sellest teadlik.

Leebesurm koputas kõvasti hauakambri uksele. See avanes kolmkümmend sekundit hiljem ja üks kahvatu nägu silmitses neid muretu ükskõiksusega. Valküüria tundis ta ära. Tema nimi oli Tuumus või Tuimus või midagi. Või äkki Tuhmus. Ei, ta kahtles selles, et see oleks Tuhmus. Kuigi...

„Jah?” küsis Tuhmus. „Mida?”

„Sellepärast mulle Surnumanajad meeldivadki,” nentis Leebesurm. „Olete kõik kogu aeg nii rõõmsameelsed. Tahaksime rääkida kleerik Pärjaga, palun.”

„Kleerik Pärjal on praegu tegemist,” sõnas Tuhmus laisalt ja hakkas ust sulgema.

Leebesurm pistis oma jala vahele. „Aga ma olen kindel, et tal oleks suurim heameel meid näha. Vaata, siin on tema lemmikõpilane.”

Tuhmus uuris Valküüriat ja ohkas siis. „Meil on juba Surmatooja, aitäh. Meil pole teist vaja.”

„Ta ootab meid,” teatas Valküüria. „Pärg ütles, et tuleksime kohe kohale, tal on põnevaid uudiseid. Ütles tegelikult lausa, et võime otse sisse kõndida.”

„Sind pole nimekirjas,” vastas Tuhmus.

„Noh, võib-olla mitte sinu nimekirjas,” naeris Valküüria.

„Sa vihjad, et leidub rohkem kui üks nimekiri?”

„Ma ei tea,” salapäratses Valküüria. „Kas vihjan?”

Tuhmus kortsutas kulmu. „Ma pole kindel, mida sa…”

„Super!” kuulutas Leebesurm. Tuhmus kiljatas, kui too ukse lahti tõukas ja sisse trügis. Valküüria kiirustas kitsast treppi mööda talle järele.

„Ma ei andnud sulle luba!” raevutses Tuhmus. „Valvurid! Valvurid! Meil on sissetungijad!”

Trepi alumisse otsa ilmus kaks Surnumanajat. Leebesurm lehvitas neile. „Me tegelikult ei tungi sisse,” hüüdis ta alla. „See on üks suur arusaamatus.”

„Jääge kohe seisma!” hüüdis üks.

Leebesurm tõstis käe kõrva juurde, mida tal polnud. „Mis-mis?”

„Seis!”

„Tulge edasi?”

„Seis!”

„Okei, me tuleme edasi.”

Surnumanajad taganesid, kui Leebesurm ja Valküüria trepi jalamile jõudsid.

„Kas Saalomon on kohal?” küsis Leebesurm. „Tahaksime anda talle kingi, mille Valküüria Surmatoojale tõi. See on väike kink, lihtsalt õnnitluseks. Võitis parim naine ja nii edasi ja nii edasi. Valküüria, näita kinki.”

Valküüria naeratas neile, otsis oma jaki taskud läbi ja leidis pooleldi tühja Skittlesi paki.

Tuhmus tormas trepist alla. „Teil pole õigust siin olla! Te viibite siin ilma loata!”

„Ainult õige natuke,” vastas Leebesurm. „Ootame siin Pärga, kui saaksite ta kutsuda.”

Tuhmus suskas sõrmega Leebesurmale rindu. „Ma nõuan, et te kohe lahkuksite!”

„Aga see nulliks kogu meie siiatuleku mõtte.”

„Võime seda kergemal moel lahendada,” urises Tuhmus „või karmimal moel.”

„Mis on kerge mood?”

„Te lahkute jalamaid.”

„Ja mis on karm mood?”

„Me sunnime teid lahkuma.”

Leebesurm kallutas pea viltu. „Mis see kerge mood oligi?”

„Laske nad läbi,” teatas hääl valvurite taga. Nende poole kõndis Saalomon Pärg. Mees kandis musta särki ja ülikonda ning hoidis käes keppi.

„Aga nad viibivad siin ilma loata,” protestis Tuhmus jõuetult.

Pärg viipas käega. „Ainult õige natuke.”

„Aga meie käsud pärinevad otse peapreestrilt. Nüüd, kus meil on Surmatooja, ei saa me tema ohutuse huvides templisse ühtki võõrast lubada.”

„Siis püsivad nad siin eeskambris. Nad ongi peaaegu juba õues.” Pärja hea tuju hääbus veidike. „Minge nüüd minema.”

Valvurid kadusid vaateväljast ja Tuhmus neelatas tihkelt ning taganes.

„Vabandust selle kõige pärast,” ütles Pärg nende poole pöördudes.

„Pole üldse hullu,” vastas Leebesurm.

Pärg muigas. „Ma ei rääkinud sinuga. Valküüria, ma tahtsin kõnelda sinuga enne seda. Ma tõesti tahtsin, aga asjad on läinud siin ülikiirelt ja…”

„Ära selle pärast muretse,” kehitas Valküüria õlgu. „Melanholia saab maailma päästa. See on ju tore. Siis ei pea mina seda tegema, eks?”

„Samas, mina oleksin pidanud sulle sellest esimesena rääkima. Keegi ei üllatunud minust rohkem, kui Rauge teda Surmatoojana esitles. Aga me tegime mõned esialgsed katsed tema võimete kohta ja need ületavad kõike, mida oleme seni näinud – niisiis täidab ta kahtlemata nõudeid. Ma pole kindel, kuidas see juhtus. Seda ei saa selgitada, aga... noh. Juhtus.”

„Tõesti, Saalomon, see on igati okei. Sa ei kavatse ju sõrmust tagasi küsida, ega ju?”

Pärg naeratas. „Ei. See, et sa pole Surmatooja, ei tähenda, et sinust ei saa võimas Surnumanaja.”

„Kui see Kulg siiski toimub, ja ma ei ürita mõnitada sinu usku või midagi, aga kas me ei ela siis paradiisis?”

„Saan ma sellest niimoodi aru, et sa ei usu maailma võimalikku muutumist?”

„Vabandust. Seda on lihtsalt natuke raske uskuda. Jällegi, see on sinu usk ja ma ei taha sind solvata...”

Pärg muigas. „Sa ei suudaks mind eales solvata.”

„Vean kihla, et mina suudaks,” nähvas Leebesurm. „Saalomon, me tahame rääkida sinuga ühest sinu sõbrast, kellega me eile kokku põrkasime. Absoluutselt võluv sell – kiilakas, seda ta oli, jubeda kitsehabemega. Lasi meile Katkeplikad peale ja sai seetõttu ise põgenema.”

„Hirmus küll, aga ma kardan, et midagi ei torka pähe. Midagi veel? Mingeid eristuvaid märke või konkreetseid tunnuseid?” uuris Pärg.

„Ta tappis ühe vana naise, kes teadis midagi Kulu kohta. Ja paar päeva varem saatis ta samal põhjusel teise ilma ühe kodutu,” ütles Leebesurm. „Kõlab see sinu jaoks piisavalt konkreetselt?”

„See kõik kõlab hirmsalt,” nõustus Pärg. „Ja ometi, pähe ei torka midagi.”

„Saalomon,” sekkus Valküüria, „ole nüüd. Ta oli Surnumanaja. Üks teie seast.”

„See ei tähenda, et ma teaks midagi sellest, millega ta tegeles.”

„Aga sa tunned teda, eks?”

Pärg silmitses teda. „Kiilakas, kitsehabemega? Võib-olla.”

„Need tapetud inimesed ei ohustanud kedagi. Paul Lynch oli vaimsete probleemidega Sensitiiv. Ainus, kes oleks teda kuulanud, oli vanaproua. Too löödi järgmisena mättasse.”

Pärg noogutas. „See tundub tõesti mõnevõrra... liigsena.”

„Mis selle kiilaka nimi on?” küsis Valküüria.

Pärg ohkas. „Draakoniküüs.”

Valküüria kortsutas kulmu. „Päriselt?”

„Päriselt.”

„Nii totakas nimi.”

„Me oleme sellest küllalt teadlikud, kui totakas see on. Tänan väga. Teda kasutatakse salaoperatsioonideks, aga mitte eriti sageli. Ta kipub minema... liiga kaugele. Katke­plikade kasutamine aja võitmise taktikana on täiuslik näide.”

„Ja sa ei tea sellest midagi?” küsis Leebesurm.

„Mitte vähimatki,” sõnas Pärg. „Mul on viimasel ajal tegemist olnud. Juhul, kui sa pole märganud. Ma kavatsesin Valküüria tema õpingutes järgmisele astmele viia – aga nüüd tundub, et Melanholia röövib kõigi aja ära. Rõõmude rõõm.”

Valküüria kuulis taas peaukse avanemist, keegi sisenes templisse. Tüdruk kuulis samme trepist alla tulemas.

„Millal meil avaneb siis võimalus kogeda seda ime­toredat, maailma muutvat Kulgu?”

„Piisavalt varsti,” lausus Pärg. „Ärge selle pärast muretsege.”

„Kuulsime, et meil on aega pühapäevani. Oleks see enam-vähem õige?”

Pärg tegi muljetavaldavalt tööd, et kulmukortsutust tagasi hoida. „Kust te seda kuulsite?”

„Nii et ongi pühapäeval.”

Pärg põrnitses neid pahaselt. „Võib-olla. Meie arvutuste järgi näib pühapäev parim aeg selle üritamiseks. Saab siis näha, kas asjad lähevad nii, nagu meile meeldiks või mitte.”

„Pühapäeval maailm muutub.”

„Pühapäeval maailm päästetakse.”

„Jah,” nentis Leebesurm, „noh, eks me näe.”

Nad pöördusid ja nägid Draakoniküünt trepist alla sammumas. Mees märkas neid ja tardus.

„Keegi tuli sind vaatama,” hüüdis Pärg laisalt. Draakoniküüs keeras kannapeal ringi ja punus tuldud teed tagasi.

Leebesurm sööstis talle järele, Valküüria kannul. Nad jooksid trepist üles ja paiskusid õue ning nägid meest värava poole spurtimas. Draakoniküüs hoidis käes pistoda, pistis selle siis pikenevatesse varjudesse ja lennutas neid enda taha. Leebesurm lähenes paremalt, Valküüria vasakult ja varjud möödusid ohutult nende vahelt. Draakoniküüs vibutas ringikujuliselt pistoda, ümbritses end pimedusega ja haihtus.

Leebesurm ei lõpetanud jooksmist. „Ta ei saa varjudes kaugele kõndida. Ta on endiselt lähedal.”

Üks auto kihutas surnuaia kõrval oleval teel, roolis Draakoniküüs.

Nad lippasid Bentley poole. Valküüria jõudis vaevu turvavöö kinnitada, kui Leebesurm jala gaasipedaalile suskas. Auto sööstis paigalt. Nad jõudsid tee lõppu ja liibusid nii tihedalt vastu kurvi, et tundus, nagu sõidaks Bentley rööbastel. Esiklaasi ette ilmus Draakoniküüne auto, must Hyundai. See möödus ühest kaubikust ja vingerdas ohtlikult. Bentley lähenes kiirelt.

Hyundai lahkus teelt. Sõiduk pööritas oma rattaid, kui see külje ette keeras, siis kitsale tänavale sõitis ja ühe teeäärse müüri juurest teise juurde kaldus. Leebesurm pidurdas, vahetas käiku ja lennutas auto sujuvalt tänavale järele. Müürid vihisesid mõlemalt poolt mööda. Valküüria tõmbus kössi eelduses, et küljepeeglid lüüakse maha. Leebesurm poleks aga muidugi eales lasknud millelgi sellisel juhtuda.

Draakoniküüs polnud nii osav juht. Hyundai tabas rämpsuhunnikusse heidetud katkist kaubaalust ja hüppas pisut, vasak külg müüri vastas kriiskamas. Vastane keeras liiga järsult eemale, põrutas vastu paremat müüri ja kiilus Hyundai tänavasse kinni. Samal ajal, kui Bentley järsult pidurdas, nägi Valküüria Draakoniküünt istmelt üle rabelemas ja auto kaugemalt küljelt tänavale ronimas.

Valküüria väljus ja Leebesurm liikus juba Hyundai poole. Nad kasutasid üle rikutud auto hüppamiseks õhujõudu, kuid teisele küljele maandudes oli Draakoniküüs kadunud. Valküüria hakkas jooksma, ent Leebesurm küünitas välja ja rabas tal käest.

„Ta pidi teadma, et läheme templisse,” nentis Leebesurm. Valküüria märkas tema käes revolvrit. „See tüüp pidi arvestama võimalusega, et leiame ta üles.”

Valküüria kortsutas kulmu. „Arvad, et see on lõks?”

„Ma ei tea,” vastas Leebesurm, „kuid ma üritan oma vastaseid mitte alahinnata, olgu nende habemed kui tahes totakad.”

Üks mees astus teises otsas tänavale. Valküüria tõmbus pingesse. Ta kõndis aeglaselt nende poole, leidis selleks oma aja. Tähelepanu kõrvalejuhtimist kartev Valküüria ajas vasaku käe sõrmed harali ja andis endast parima, et õhku lugeda. Kui keegi oleks nende kohal olevatelt hoonetelt alla hüpanud, märganuks ta loodetavasti õhuvoogude häireid enne talle pähe maandumist.

Mees astus lähemale. Ta kandis viledaks kulunud mantlit ja vanu, halvasti istuvaid riideid. Mehe habe oli ajamata ja ta vajas hädasti juukselõikust. Ta hoidis midagi käes – üht fotot. Kui ta kahekümne sammu kaugusele jõudis, jäi ta seisma, uuris fotot ja tõstis siis pilgu.

„Luuker Leebesurm ja Valküüria Kain,” sõnas ta. Tema idaeuroopa aktsent kõlas tülpinult. „Mulle makstakse teie tapmise eest.” Ta pani foto ära.

„Huvitav,” nentis Leebesurm. „Kas see asjaolu omab tähtsust, et ma sihin sind relvaga?”

Mees kehitas õlgu.

„Ta ei paista eriti muretsevat,” pomises Valküüria.

„See pole kunagi hea märk,” pomises Leebesurm vastu. Ta kõneles valjemini. „Meil pole sinuga tüli kiskuda. Me tahame üksnes seda meest, kes sind palkas – me tahame Draakoniküünt.”

„Pole vahet, kas teil on minuga tüli üleval või mitte,” vastas mees ja tõstis käe. „Ma tapan teid mõlemaid.”

„Valmistan sulle heameelega pettumust,” ütles Leebesurm päästikule vajutades.

Kuul tabas meest kaela ja avas haava, millest paiskus pimestavat kollast valgust. Mees surus käe haavale, kustutas hiilguse ja kui ta käe ära võttis, oli kuuliauk sulgunud.

„Sa oled Arbuja,” täheldas Leebesurm. „Arvasin, et sinusugused on välja surnud.”

Esmakordselt mees muigas. „Peaaegu. Mitte päris. Me muutume iga päevaga tugevamaks.”

„Mida sa siin teed? Sa oled nüüd palgasõdur või mis? Makstakse tapmise eest?”

„See on eriteene,” vastas Arbuja. „Kui see läbi saab ja mu teeneid enam ei vajata, lähen koju tagasi.”

„Mida sina sellest võidad? Mida Draakoniküüs sulle vastutasuks pakub? Või äkki polegi see Draakoniküüs. Äkki on need Surnumanajad tervikuna. Mida nad tahavad?”

„Ma ei näe mingit mõtet sellest sulle rääkida, kui oled nagunii varsti surnud.”

„Mida sa Kulust tead?” küsis Leebesurm.

Arbuja raputas pead. „Ma ei tea, mis see on ja me oleme siin juba piisavalt jahvatanud.”

Mehe käsi pulbitses ja kees. Kui ta kämbla ette torkas, paiskus peopesa lõhki ja selle pinna alt pahvatas välja kollane valgusjuga. See tabas Valküüria vasakut õlga. Tüdruk keerles ja vandus ning tema õlg surises. Seejärel muutus see tuimaks ja selleks ajaks, kui ta tasakaalu tagasi sai, oli kogu käsi surnud.

Leebesurm kasutas neid paari sekundit selleks, et Arbujale kallale viskuda. Detektiivi kaabu lendas peast, kui ta oma laubaga mehele näkku lajatas. Sellele järgnes kolm teravat küünarnukilööki ja seejärel klohmis ta meest revolvripäraga. Arbuja sirutas käe välja, haaras temast kinni ja lennutas Leebesurma läbi õhu minema.

Valküüria heitis oma töökorras käe Arbuja poole ja varjudest riba leidis mehe üles. Need lõikasid üle mehe näo, rebisid ta nahka. Haavadest paiskus veel valgust. Valküüria rebis käe tagasi ja valas oma järgmisesse lööki maagiat kavatsusega mehe pea kehast eraldada. Ent tema vastane kükitas ja liikus kiirelt ning sakilisest august tema peopesas pääses välja veel üks valguskiir. Valküüria tõmbus kõrvale, valgus läks temast napilt mööda ja mees tormas talle kallale, sõrmed ümber ta kõri sulgumas. Arbuja tiris Valküüria üles ja virutas ühe käega vastu müüri. Augustatud käsi jäi Valküüria näost vaid mõne sentimeetri kaugusele.

See hakkas taas mullitama.