Читать книгу Detektiiv Luuker Leebesurm 6: Surmatooja - Derek Landy - Страница 25

12

Öös on asju

Alice ärkas pisut enne keskööd. Valküüria vaigistas teleka enne, kui pisiõe voodist üles korjas. Ema ja isa veetsid väljas aega. Valküürial polnud õe kantseldamise vastu midagi. Seljataga oli pikk päev ja ta ei tahtnud teha muud, kui oma väikese õe seltsis lõõgastuda.

„Tervist,” ütles Valküüria. „Oled siis ärkvel. Kas magasid hästi? Oled puhanud?”

Imik vaatas teda ega teinud häältki. Valküüria võttis laualt ühe pudeli ja hõõrus selle otsaga Alice’i huuli, kuni too imema hakkas. Tema telefon helises.

See oli Fletcher. „Su vanad on endiselt ära?”

„Jep. Oleme lapsega alumisel korrusel. Tahad tulla?”

„Olen kohe seal,” ütles poiss ja katkestas kõne.

Valküüria vaatas Alice’it. „Su õde on paha inimene,” sosistas ta. „Kahepalgelisus ei ole mitte kellegi juures imetlusväärne omadus.”

Fletcher ilmus tema kõrvale. Ta vahtis imikut.

„Kas see trikke oskab juba teha?” küsis ta.

„Töötan endiselt selle kallal. Tahad teda hoida?”

„Issand, ei,” ütles Fletcher naerdes. „Ma pillaks selle maha.”

„See pole see, see on mu õde. Proovi, hoia teda. Sa ei keera seda untsu, vannun sulle. Ainult idioot pillaks imiku maha.”

„Sa ütled alati, et ma olengi idioot.”

„Aga sa oled erilist tüüpi idioot. Palun.”

Ta ulatas Alice’i Fletcheri kätele. Poiss seisis seal jäigana, näol pingelise keskendumise ilme.

„Ma peaks ta keha toetama, eks?” ütles Fletcher. „Ja ülejäänud keha muidugi ka, aga peamiselt pead. Pea on see tähtis osa. Teen ma õigesti?”

„Sul läheb hästi.”

„Kas ma sinu arvates meeldin sellele?”

„Ausalt, ma usun, et tal on parem maitse. Imik on nagu mina – ta talub sind.” Ta ulatas Fletcherile pudeli, ootas, kuni Alice uuesti sööma asus ja astus siis sammu tagasi. „Tahad kohvi?”

„Parem mitte, ma hoian imikut.”

„Ise tead.” Valküüria läks kööki, heitis kruusi lusikatäie kohvi ja ootas, kuni vesi keema hakkab. Ta vaatas aknast välja eesmärgiga piiluda pimedusse teisel pool, kuid nägi ainult omaenda nägu vastu vahtimas.

Fletcher kõndis kangetel jalgadel sisse. „Pole seda veel maha pillanud.”

„Sa oled selleks sündinud,” ütles Valküüria muiates ja pöördus aknast eemale.

„Arvad?”

„Oh, jaa. Pead näolt üksnes selle kivistunud ilme ära pühkima ja sind ujutatakse lapsehoidmise pakkumistega üle.”

„Sellisel juhul vist pigem säilitan selle kivistunud ilme, tänan väga.”

Valküüria valas tassi keevat vett ja segas paar korda kiirelt. Just sel hetkel, kui ta oli esimest sõõmu rüüpamas, kuulsid nad ülemiselt korruselt mingit häält.

Nad tardusid. Fletcher lõi välkkiire pilgu Valküüria suunas.

„Arvasin, et oleme üksi,” lausus ta vaikselt.

„Olimegi,” vastas Valküüria. Ta pani tassi tagasi. „Püsi siin.”

Fletcher raputas pead ja sirutas Alice’i tema poole. „Sina püsi siin. Ma saan üles ja alla tagasi teleportida enne, kui see, kes seal iganes on, jõuab silmigi pilgutada.”

„See on minu maja. Mina juhin. Mina lähen üles. Kui jama tekib, vii laps kaksikute juurde, seejärel tule kohe mulle appi.”

„Valküüria, jumal küll…”

„Me ei vaidle selle üle.”

Ta kõndis Fletcherist mööda, köögist välja ja koridori. Ülemisel korrusel põles tuli. See oli erksalt valgustatud, soe ja tervitav. Ta ronis trepist üles. Varjud kähardusid tema parema käe ümber.

Veel üks heli, see tuli tema toast. Esimese mõttena torkas talle pähe Tanita. Too valetas nähtavasti, kui lubas Valküüria pere rahule jätta. Valküüria kõhkles, tõukas siis õlaga ukse lahti ja tormas sisse.

Peegelpilt pöördus tema poole.

Kergendus ujutas Valküüria sooned üle, järgnes hämmeldus ja viha. „Miks sa väljas oled?”

„Vabandust?” ironiseeris peegelpilt küsivalt.

„Sa oled peeglist väljas. Kuidas põrgu päralt oled sa peeglist väljas?”

„Sa ei pannud mind tagasi.”

„Panin küll.”

„Ei. Ei pannud. Sa käskisid mul peeglisse minna, kuid ei puudutanud klaasi.”

Valküüria kortsutas kulmu. „Puudutasin. Puudutasin küll.”

Peegelpilt raputas pead. „Ilmselt unustasid.”

„Ma ei unustanud, issand küll. See juhtus kaks tundi tagasi. Ma ronisin läbi akna sisse, sina läksid peeglisse, mina puudutasin klaasi ja võtsin su mälestused endasse. Mäletan kõike, mida sa täna tegid.”

Nüüd oli peegelpildi kord kulmu kortsutada, see näis täiuslik simulatsioon hämmeldunud ilmest. „Kardan, et sa eksid...”

„Oh, issand küll... Ma lasin su peeglist sel hommikul välja, sina läksid alla ja Alice nuttis…”

„See oli eile.”

Valküüria vaikis. „Mida?”

„Sa mäletad eilset. Alice’iga oli sel hommikul kõik hästi. Sa tulid kahe tunni eest tagasi, mina läksin peeglisse, aga sa lahkusid ruumist enne, kui jõudsid klaasi puudutada. Ongi kõik. Sa lihtsalt unustasid.”

„Aga ma mäletan puudutamist...”

„Mäletad? Kas sa päriselt ka mäletad? Või eeldasid lihtsalt, et tegid seda, kuna teed seda alati?”

Alumisel korrusel hakkas laps nutma.

„Ilmselt tahab oma pudelit,” ütles peegelpilt ja kõndis Valküüriast möödudes toast välja. Valküüria jälgis selle minekut, kulm endiselt kortsus. Ta vaatas peeglit ja pani kokku viimase kahe tunni sündmusi. Ta ronis aknast sisse ja peegelpilt tegi parajasti homseks koolipäevaks nende kodutöid. Valküüria käskis sellel peeglisse astuda, vahetas siis riided, tegi soengu korda ja... ja...

Ta oli kindel, et puudutas peeglit. Ta oli kindel, et peegelpildi mälestused uhtusid läbi ta pea. Ta oli selles peaaegu veendunud. Oli võimalik, muidugi oli, et ta ajas midagi segamini. See oli ju lõppude lõpuks kergesti esinev eksimus. Umbes nagu siis, kui keerad enne magamaminekut välisukse lukku, lebad minutite pärast voodis ja mõtiskled, kas keerasid ukse päriselt lukku või ainult mõtlesid sellele.

Valküüria läks alumisele korrusele tagasi. Kahe mälestuste komplekti pidamine osutus alguses keerukaks, kuid nüüdseks oli ta selles vallas ekspert – kaks paralleelset kogemuste rada, mis esinesid samal ajal, vahel koguni samas paigas. Kõige kauem võttis aega harjumine iseendaga peetud vestluste lahti harutamisel. Vestluse vaatlemine mõlemalt poolelt oli ajusulatavalt ebamugav. Ja kuigi protsessis esines mõningaid vigu, peegelpildi mälestustesse lipsas mõningaid tema ligipääsmatuid auke, tundis ta alati, et asi oli kontrolli all. Kuni praeguseni.

Valküüria astus elutuppa. Peegelpilt hoidis Alice’it süles ja naeratas leebelt, kui imik pudelist kulistas. Fletcher seisis lähedal.

„Vabandust,” pomises too. „Ta lõi muudkui pudelit eemale ja hakkas siis nutma.”

„Ära selle pärast muretse,” ütles Valküüria pilku peegelpildil hoides. „Nii et sina oled viimastel tundidel peeglis olnud?”

„Jah,” vastas peegelpilt.

„Ja seejärel mis? Sul hakkas igav? Otsustasid jalutama minna?”

„Mul ei hakka igav. Üks kodutöö vajas veel lõpetamist. Tegin selle ära.”

„Selge. Aga, vaata, ma olen kindel, et puudutasin peeglit.”

„Ei puudutanud. Vabandust, kui sind ehmatasin. Fletcher, kas saaksid mulle taskurätiku ulatada?”

Fletcher tiris kaminasimsil olevast karbist pabertasku­rätiku ja andis selle peegelpildile. Viimane pühkis imiku lõualt piima ära ja läks tagasi toitmise juurde. „Võite jätkata vestlust, kui soovite. Unustage, et ma üldse siin olen.”

Fletcher hakkas irvitama ja Valküüria pööras oma kortsus kulmu tema poole. „Mis sulle nii nalja teeb?”

„Ei midagi,” ütles Fletcher. „Ei midagi. Noh... Hea küll, ma lihtsalt mõtlesin... Ja ära vihasta, sest see on lihtsalt üks mõte, mis mulle pähe kargas. Nii et see pole minu süü, see on mõtte süü, aga... Kui leiaksid mind ühel päeval oma peegelpildiga koos, kas see oleks tehniliselt petmine?”

Valküüria kortsus kulm muutus pahaseks põrnitsemiseks ja Fletcher taganes naerdes. „See oli ainult mõte! See oli küsimus, mida pidin küsima! Ole nüüd, sa oled ise ka nii mõelnud, eks?”

„Ei,” teatas Valküüria külmalt. „Ei ole.”

„Jah, on küll,” ütles peegelpilt ja Fletcher puhkes naerma. Peegelpilt naeris temaga koos.

„Teadsin seda!” hüüdis Fletcher. „Ma teadsin seda!”

Valküüria silmad ahenesid. „Mida sa teed?”

Peegelpilt naeratas talle. „Simuleerin kohaseid inimreaktsioone. Fletcher arvas, et tõde on lõbus. Mina liitusin temaga, et naerda sinu piinlikkustunde peale.”

„Mul ei ole piinlik.”

„On küll.”

„Las olla,” sõnas Fletcher, „unusta, et ma üldse midagi ütlesin. Mul on nagunii päris Valküüria – miks mul peaks iial asendajat vaja minema?”

Fletcher suundus kätt ümber Valküüria piha põimima, kuid too liikus noormehest eemale pilku ainiti peegelpildil hoides. „Anna mu õde siia.” Peegelpilt kõndis Valküüria käsu peale lähemale. „Nüüd mine üles. Mine peeglisse. Püsi seal.”

„Muidugi,” nõustus peegelpilt pilku sekundi murdosaks imikule langetades. Kui peegelpilt trepist üles kõndis, naeratas see Fletcherile. „Head õhtut.”

Fletcher lehvitas ja kortsutas kulmu. „Head õhtut,” soovis ta ebakindlalt. Nad kuulasid, kuidas see trepist üles läks. „Seda pole see varem teinud. See pole kunagi head õhtut soovinud.”

„Mida sa põrgu päralt tegid? Sa julgustasid seda. Sa mängisid sellega.”

„Ma tegin lihtsalt nalja...”

„Ja see tegi ka nalja. See tegi nalja minu arvel. Sa ei leia, et selles on midagi natukene imelikku? See ei peaks midagi sellist tegema.”

„Noh, ma ei tea. See ei peaks paljusid asju tegema, eks? Programm on veidi paigast ära. Kusagil on viga sees. Mis siis? Teeb oma töö ära. Matkib sind täiuslikult. Ja Alice lõpetas nutu samal hetkel, kui see ta sülle võttis. Noh, käitub vahetevahel imelikult ja sa unustad vahetevahel klaasi puudutada, mis siis? See pole maailma lõpp ja sa pead muude asjade pärast muretsema. Nagu näiteks maailma lõpu pärast.”

Valküüria ohkas. „Jah, ju siis.”

„Nii. Meil on õhtu meie päralt. Üks tavaline, keskmine õhtu, kus saame olla normaalne poiss ja tüdruk. Hoiame koos last ja poeme diivanil üksteise kaissu. Mina saan hüpata Milanosse, et tuua pitsa sealt suurepärasest paigast kaare all. Võin tuua seda jäätist, mis sulle nii meeldib, sealt kohast San Franciscos... Tuleb kena, tasane, paikne õhtu. Kõlab ju hästi?”

„Jah. Jah, kõlab hästi. Tegelikult ma lausa nälgin. Too pitsat.”

„Ja jäätist?”

„Ja jäätist.”

Fletcher naeratas ja kadus. Valküüria asetas Alice’i hälli ja hoolitses selle eest, et titel oleks mugav. Seejärel läks ta üles oma magamistuppa. Peegelpilt oli peeglis. Valküüria toksas korralikult klaasi ja mälestused kandusid edasi. Tüdruk peeglis muutus, et vastata tema kujutisele. Mälestused loksusid paika, kui ta seal seisis. Peegelpilt rääkis õigust. Valküüria lihtsalt unustas ennist klaasi puudutada. Ta nägi end ise riideid vahetamas, soengut kohendamas ja siis lihtsalt ruumist välja kõndimas. Ta mängis mälestuse uuesti ette, kuni see püsis veel mälus värske, kuni detailid polnud veel hajunud ja sellest polnud saanud veel järjekordne tajude segu. Ta vaatas end ise riideid vahetamas, soengut kohendamas ja...

Valküüria oli kindel, et lähenes peeglile. Ta oli kindel, et puudutas klaasi. Aga peegelpildi mälestus tegi selgeks selle, et ta pööras lihtsalt ümber ja kõndis toast välja. Ta ei heitnud peegli suunas isegi pilku.

Sellega oli siis kombes. Saladus lahendatud. Ta tegi vea ja kogu lugu.

Peegelpilt oli tema eest varemgi asju varjanud – esines auke, puuduvaid hetki. Aga siit ei puudunud midagi. Polnud märke manipuleerimisest – vähemalt mitte midagi ilmselget. Kui peegelpilt ei avastanud just uut viisi oma mälestuste toimetamiseks, uut viisi aukude sujuvaks katmiseks, rääkis see järelikult tõtt. Valküüria toksas uuesti klaasi. „Paistab, et võlgnen sulle vabanduse.”

Peegelpilt nõjatus ettepoole, kuni selle pea läbistas peegli. „Pole vaja. Olen võimetu nördimust tundma.”

Valküüria kortsutas kulmu. „Jaa. Jaa, ma teadsin seda. Ma tean seda.”

„Miks sa siis vabandasid?”

„Ma... pole kindel.”

„Tahad, et lõpetaksin su kodutöö?”

„Jah. Tore. Tee seda.”

Peegelpilt noogutas, astus peeglist välja ja istus laua taha. Rahutu Valküüria, kellel polnud selleks tundeks selget põhjust, läks tagasi alla. Poolel teel koputas keegi välisuksele. Valküüria kõndis läbi esiku, avas ukse ja vaatas pimedusse.

Melanholia seisis seal, kus aiarada kõnniteega kohtus. Tema kapuuts lamas õlgadel, tuul mängis ta juustega, naeratus mängis ta huultega.

„Tervist, Valküüria,” ütles Melanholia ja tõstis seejärel käed külgedele. „Üllatus.”