Читать книгу Detektiiv Luuker Leebesurm 6: Surmatooja - Derek Landy - Страница 16

Esmaspäeva hommikul kõndis Selana Port mööda umbrohtu kasvanud rada, mis viis Nägudeta Jumalate kirikusse. Ta sisenes koputamata ja leidis selle väikeses kabelis palvetamas, pea põlvedel, silmad suletud. Väike mees, kes meenutas vägagi suslikut – tema nimi oli Prave. Naine ei teadnud ta eesnime ega huvitunudki sellest. Selana oli siin enne käinud vaid korra. Ja lahkudes kattis tema käsi veri ning teda saatis vajadus vabaneda ühest relvast.

„Uudishimu,” ütles Selana. Mehe punnsilmad volksa­tasid lahti ning ta kargas jalgele. „See mind siia tõigi. Kes, mõtlesin mina, oleks piisavalt jultunud, et kutsuda mind nii närusesse, pisikesse, tähtsusetusse jumalakummardamise kotta kui see. Kahtlemata, kinnitasin ma endale, ei saa see olla see mehike Prave – see vingerdav väike kärnkonnaline, kellel on kalduvus koledatele ülikondadele ja jubedatele särkidele.”

„Mis... mis mu särgil viga on?” puristas mees oma jorkširi aktsendiga, hääl selline nasaalne vingumine, et vallandas Selanas ürgse tungi midagi lüüa.

„See on oranž,” ütles Selana mehele. „See ei saa olla tema, mõtlesin ma. Sellel könnil pole selgroogu, millega kiidelda. Pole selga, millest rääkidagi. Kes siis? Kes tõmbaks selle suslikunäoga kärnkonnalise niite? Seega tõi mind siia uudishimu, härra Prave. Paljasta oma varjatud isand või riskid sellega, et mul hakkab põrguigav. Ma teen igavusest jubedaid asju.”

Prave jõllitas teda ümarate, märgade silmadega ja Selana kuulis teises toas aeglasi, mõõdetud samme – kontsakingad puidul. Selana teadis kohe, kes see on.

Sisse astus Eliza Skorn. Naine kandis musti pükse ning jakki. Ta lasi oma pikkadel punastel juustel näo ümber alla langeda ja raamida neid põsesarnasid ning huuli. Paljud mehed armusid Eliza Skorni ja unustasid ta kohe, kui ruumi astus Selana. See oli alles algus vaenule nende vahel.

„Selana,” sõnas Skorn naeratades.

„Eliza. Milline meeldiv üllatus.”

„Jäta nüüd. Vean kihla, et oled juba mitu kuud teadlik mu tagasitulekust. On ju nii?”

„Vahest kuulsin mingeid jutte.”

„Ja sa ei üritanudki ühendust võtta? Oleksime võinud kohtuda, meenutada varasemaid aegu, vahetada kõlakaid. Kes on elus, kes surnud, kes suremas – selliseid asju.”

„Vabandust, Eliza. Mul on väga kiired ajad.”

„Muidugi-muidugi, raamatukoguga. Pean mingi päev läbi astuma. Vaatama, kuidas see välja näeb. Kuidas sul läinud on? Oled sama imeilus kui alati.”

„Nagu sinagi, mu kullake. Mulle meeldivad väga su kingad.”

„On ju imelised, eks? Nägin neid ja lihtsalt pidin need saama. Kingade eelmine omanik polnud just valmis neist loobuma, aga ma võin vajadusel olla väga veenev.”

„Kas vasak on veel verine?”

„Ja ükski küürimine seda maha ei pese. Kuulsin, et oled niisiis endiselt reeturlik pagan? Sinu selg on ikka veel Tumedate Jumalate poole pööratud?”

„Nii kindlalt kui ka resoluutselt. Kohtusin paariga neist mõned aastad tagasi. Pole kuigi kenad, ei paganate ega ka jüngrite vastu.”

Skorn kehitas õlgu. „Kui Nägudeta Jumalad leidsid, et need jüngrid olid väärtusetud, olgu nii. Peame lihtsalt hoolitsema selle eest, et ülejäänud meist väärivad nende armastust järgmine kord, kui nad tagasi tulevad.”

„Järgmine kord? Oh, mu kallis Eliza, sa ei kavatse ometi sellega jätkata, ega ju? Nägudeta Jumalatel oli oma võimalus. Nad tulid tagasi ja saadeti jälle minema. Aeg edasi liikuda. Aeg valida mõni teine hobi, näiteks tikkimine või sarimõrvad.”

„Lollus. Nende tagasitulek, olgu see nii põgus kui tahes, oli märk sellest, et see on tehtav. Me vajame lihtsalt paremat organisatsiooni.”

„Ja seda pakud sina?”

„Loomulikult. Nägudeta Jumalate kirik peab muidugi laienema. Ei saa lubada, et meid nähtaks kogunemas sellistes lagunenud vanades kabelites. Peame esitama palve kõrgemale toetajatasemele. Siinkohal astudki sina mängu.”

„Siit peaks nüüd tulema midagi vaimustavat.”

„Me vajame alustuseks sinu ressursse. Mitte ainult raha, kuigi me võtame seda ka, kuid sinu sidemeid. Inimesi, keda sa tunned, Selana. Neid me tahame. Nemad saavad hankida meile seda, mida vajame. See saab olema hiilgav, kinnitan ma sulle.”

„Eliza, ma ei tahaks kõlada jämedalt, aga... tegelikult, ei, mind tõesti ei huvita. Eliza, ma tulin siia täna selleks, et leida, kellel on jultumust kutsuda mind ükskõik kuhu. Kui see oleks olnud ainult too nurgas kügelev suslikunäoga härrasmees, anuks ta enam-vähem just praegu armu. Aga et see olid sina ja kuna me oleme niivõrd head sõbrad, lahkun ma lihtsalt niisama. Oli imekena sind jälle näha.”

„Prave, ehk astuksid ette, nagu üks tubli väike suslik tegema peaks, ja ütleksid Selanale, mida sa mulle ütlesid?”

Prave astus ette, köhatas ja pühkis põlvedelt tolmu. „Poolteist aastat tagasi,” ühmas ta närviliselt, „olite siit just läinud. Vaatasin teid lahkumas.”

Osa Selanast tõmbus kohe pingesse, kuid ta ei teinud muud, kui pühkis ühe juuksekarva tagasi kõrva taha ja ootas kannatlikult.

„Kohtusite väljas Remus Ristiga,” jätkas Prave. „Vestlesite. Tema paistis… Ta paistis endast väljas olevat ja... Ma läksin välja ja peitsin end seina taha. Ma kuulsin, mida Rist ütles. Enne, kui teie teda tulistasite.”

„Sa mäletad Risti sõnu?” küsis Skorn Selanalt. „Vean kihla, et mäletad. Tema sõnul andsid sina Luuker Leebesurma naise ja lapse Nefarian Serpini kätte. Tema kinnitusel viisid sina nad kindlasse surma.”

Selana vaatas neid mõlemat ja noogutas aeglaselt. „Või nii,” nentis ta.

Skorn naeratas jälle. „Vaata tema nägu, Prave. Kas pole üks jumalikult ilus näolapp? Kas pole see kõige imeilusam nägu, mida eales näed? Aga ilu võib nii petlik olla. Teda praegu vaadates ei aimaks sa kunagi, et ta arvutab parasjagu välja kõige efektiivsemat viisi meie maha nottimiseks, eks? Nendes jahmatavalt helesinistes silmades ei peitu ainsatki vihjet. Kui me paremini ei teaks, jõllitaks me endiselt teda, ning armuks ikka ja jälle. Aga tema võiks otse meie juurde sammuda, meid südamesse pussitada, ja me ei näeks seda eales ette. Seda üksnes selle imeilusa silmnäo tõttu.”

„Aga meie teame paremini, eks, Prave? Meie teame paremini, sest mina tunnen Selanat. Ma olen tundnud teda kaua-kaua. Olime kord lahutamatud. Tegime kõike koos. Olime nii lähedased, et suutsime üksteise mõtteid peaaegu lugeda.”

„Kas suudad ka praegu minu mõtteid lugeda?” küsis Selana.

Skorn naeris. „Ma isegi ei pea, kallis Selana, ja sina ei pea teatavasti lugema minu omi. Väljapressimine on nii inetu, kohmakas sõna, aga meie elamegi inetutel ja kohmakatel aegadel. Sa teed nii, nagu mina ütlen. Täpselt nii, nagu mina ütlen, või ma räägin luukere-detektiivile sinu hirmsast, hirmsast saladusest. Nõustud sa minu tingimustega?”

„Ma tõesti ei näe, et mul oleks mingit muud valikut või kuidas?”

„Ei, tõesti pole.”

„Siis ma nõustun sinu tingimustega,” lausus Selana. „Tavaliselt pressin välja mina, nii et vähemalt saan ma huvitava kogemuse selle kohta, mis tunne on seista teisel poolel.”

„Mul on hea meel, et sellega nii kenasti lepid.”

„Oh, kallis Eliza, me oleme ju professionaalid, eks? Anda lubadus muutuda isiklikuks oleks loomusele andestamatu aps. Muuseas, ma valetasin ennist. Need kingad sinu jalas on kohutavad.”

Skorn naeris ja vangutas pead. „Oh, Selana. Tundsin sinust kohutavalt puudust.”

„Ja mina sinust, Eliza. Aga ära muretse. Järgmine kord sihin paremini.”

Skorn plaksutas käsi. „Imetore! Imetore!” Käed rinnale surutud, kõndis ta ruumist välja. „Võtame ühendust, mu arm! Ja sulle meenub veel, kuidas asjad varem käisid – Skorn ja Port, jälle koos! Maailm veel väriseb!”

Selana jälgis ta lahkumist ja keeras siis ümber. Ta lahkus kirikust Prave’i poole pilkugi heitmata. Kui Selana taas värske õhu kätte astus, läksid ta silmad kissi ja lõug tõmbus krampi.

Selana veetis paar järgmist tundi oma korteris istudes ja erinevaid stsenaariume peast läbi lastes. Tema ainus valik tundus Eliza Skorni tapmine, kuid sellega kaasnesid teised probleemid. Esiteks tagaks Skorn leidliku inimesena kindlasti viisi, kuidas oma enneaegse surma korral süüdistavat infot avaldada. Teisalt ei osutu tema tapmise tegelik teostus lihtsaks. Skorn oli võimas vastane ja mitte selline, kelle puhul saaks Selana sada protsenti kindel olla, et suudab ta omal jõul kõrvaldada. Peamine probleem kõige selle juures oli aga see, et Selanal oli kuradi palju kaotada, kuid Skornil peaaegu mitte midagi. See seadis Selana automaatselt nõrgemale positsioonile. Ja kui üldse miskit leidus, mida Selana südamest vihkas, oli selleks nõrk positsioon.

Keegi koputas uksele. Selana lõi pilgu üles ja viipas uksepiidale uuristatud sümbolile. Üks ukselõik temapoolsel küljel muutus läbipaistvaks. Selana nägi, kuidas Valküüria vahetas paar sõna Leebesurmaga enne, kui viimane raamatukogusse suundus. Valküüria pöördus tagasi ukse poole ning jätkas ootamist. Kumbki ei paistnud kuigi maruvihane ja seega pidas Selana ukse avamist ohutuks.

„Tere, mu kullake,” siristas ta Valküüriat kõige soojema naeratusega tervitades. „Tule sisse, tule sisse. Räägime tähtsatest asjadest enne, kui Leebesurm meid segama hakkab. Näed välja sama imeilus kui alati.”

Valküüria naeratas vastuseks ja sammus oma tavapärases mustas riietuses sisse. „Oleksid pidanud mind eile nägema, Selana. Saabusime Fletcheriga mu õe ristimisele mudast tilkudes.”

„Iiri ilm pole teleportatsiooni suhtes helde. Kuidas sul õnnestus seda selgitada?”

„Vihmutisüsteem, lillepeenar, kadunud koer – polnud kerge. Viimaks pommitasime aga kõigi piisavalt vastuoluliste detailidega ja nende arust oli kergem meid lihtsalt rahule jätta.

„Ah, see salajase identiteedi säilitamise needus,” poetas Selana.

Valküüria istus uhkelt graveeritud, kaheksateist­kümnendast sajandist pärit laua taha – tavaliselt kutsuti sellist värki antiigiks, kuigi Selana oli sellest palju vanem. „Läksime kokku Katkeplikadega,” lausus Valküüria.

Selana kulm tõusis kriipsuvõrra. „Kuidas te pääsesite?”

„Saime nad Leebesurmaga karpi tagasi.”

„Heldus küll, see avaldab tõesti muljet.”

„Üritame tuvastada meest, kes nad lahti päästis.”

„Vabandust, Valküüria, mina sind aidata ei saa. Kui ma viimati Katkeplikadest kuulsin, oli neid nähtud Uus-Meremaal oma kümme aastat tagasi. Mul pole õrna aimugi, kellel sellest ajast peale neile ligipääs on olnud. Kui ma ütlesin, et peaksime rääkima tähtsatest asjadest, ei mõelnud ma loomulikult seda.”

Valküüria naeris vaikselt ja tõstis jala üle põlve. „Sa tahad Fletcherist kuulda?”

„No muidugi. Mõned vaatavad asenduspõnevuse saamiseks televiisorit. Minul pole vaja muud, kui sinuga vestelda. Kuidas Fletcher siis neil päevil on? Lisaks sellele, et on mudane?”

„Ta on äge.”

„Ajab sind endiselt närvi?”

„Vahetevahel.”

„Ja kuidas läheb salapärasel teisel isikul?”

Valküüria pea vajus norgu. „Kui ma ainult poleks sulle temast rääkinud.”

„Oh, ole nüüd. Sa oled mulle vaevu midagi rääkinud. Ent täna on see päev, kui sa mulle kõik paljastad. Ma tajun seda. Tunnen ma seda isikut? Poiss või tüdruk?”

„Poiss,” vastas Valküüria ja kortsutas seejärel kulmu. „Noh, ma tegelikult ei tea, kas teda saab poisiks kutsuda. Meessoost. Kahtlemata meessoost. Ma ei tea, mida ma... Kui ma ütlen, et keegi on veel, siis ei mõtle ma, et see on keegi, kelle pärast ma Fletcheri maha jätaks, aga... Kas asjaolu, et keegi on veel, ei tähenda siis juba midagi? Kas see ei tähenda, et minu tunded Fletcheri vastu pole nii tugevad kui...”

„Tema tunded sinu vastu?”

„Noh, jah.”

„Aga see pidi alati juhtuma, eks? Et tema tunded sinu vastu oleks sügavamad kui sinu omad tema vastu?” Selana võttis istet. „Muide, ma naudin seda meeletult.”

Valküüria paistis hämmeldunud. „Naudid mida?”

„Mul pole kunagi lapsi olnud,” tõdes Selana, „ja minu kõrval pole head sõpra seisnud juba sajandeid. Selline vestlus on minu jaoks imeline. Nii, ütle mulle nüüd tõtt – oled sa pannud toime surmapatu?”

„Ee, see sõltub,” ebales Valküüria. „Mis on surmapatt?”

„Oled sa Fletcherile armastust avaldanud?”

„Oi,” hüüatas Valküüria ja vajus taas längu. „Jah.”

„Oi-oi.”

„See oli ammu, aga... ma ei mõelnud seda nii. Mitte eriti. Aga ma ütlesin seda ja tema sai sellest aru nii, et olen temasse armunud. Ma pole seda sellest peale maininud. Ma lihtsalt... Mina ei tea.”

„Mängid sa Fletcheri südamega, kullake?”

„Üritan mitte.”

„Ja see teine mees?”

„Mul pole mingit huvi ka temaga suhte hoidmise vastu,” tunnistas Valküüria.

„Ka?”

„Kuidas palun?”

„Sa ütlesid, et sul pole mingit huvi ka temaga suhte hoidmise vastu. See vihjab, et sul pole huvi ei tema ega Fletcheriga suhte hoidmise vastu.”

Valküüria näis ehmunud. „Ma... Seda ma ei mõelnud.”

„Hakkab sinu suhe Fletcheriga lõppema?”

Vaikus ja seejärel: „Ma ei mõelnud seda nii. Mõtlesin lihtsalt... Oh, issand, ma ei tea. Mulle meeldib Fletcheriga olla. Ta on soe ja kena ja ohutu.”

„Kõik head omadused koos,” kinnitas Selana, „ühe kutsika juures. Sa vajad enda kõrvale kedagi nutikat, tugevat ja võimekat. Kedagi kindlameelset. Sa vajad kedagi, kes esitaks sulle väljakutse. Sa vajad kedagi endast paremat. See ongi ju armastus, kas tead. Armastus tähendab leida keegi, kes on sinust parem ja siis elu eest tema külge klammerduda.”

„Kõlab raskelt.”

„Head asjad meie elus ongi sellised. Aga sina ei otsi armastust, ega ju? Muidugi mitte. Milline sinuvanune tüdruk otsiks? Sa ihaldad lõbu. Sa tahad kedagi... vapustavat. Jah?”

„Jah.”

„Kui kaua sa Fletcheriga käinud oled?”

„Poolteist aastat vist.”

„Kui sa temast hoolid… Ma tean, et hoolid – siis ei taha sa talle haiget teha. Aga aeg möödub ja tunded süvenevad. Ja siis kinnitab kanda tõeline valu. Kas viid Fletcheri ballile?”

Valküüria pilgutas silmi. „Millele?”

„Reekviemiballile, kullake.”

„Oi. Ee, ma ei tea. Kas ma üldse lähen sinna? Leebesurm ei öelnud midagi.”

„Muidugi lähed. Sa päästsid ju maailma või kuidas?”

„Noh, jah, aga Reekviemiball tähistab Mevolentiga peetud sõja lõppu. Minul polnud sellega midagi pistmist.”

„Arvad sa tõesti, et sul lubatakse see mingi tühise detaili pärast vahele jätta? Kui sa sel aastal ei lähe, pead veel kümme aastat uue balli saabumist ootama. Kuule, see ei lähe mitte. Oh, sulle meeldiks see väga. Naised riietuvad kõige kaunimatesse kleitidesse, mehed kannavad smokinguid ja tants kestab terve öö. See on ühe kümnendi puhul täitsa sotsiaalseks tipphetkeks.”

„Kui sa ütled tants,” jätkas Valküüria, „siis ei mõtle sa selle all seda, kuidas tantsitakse ööklubis, eks? Sest see on ainus tantsuviis, mida mina oskan.”

„See pole midagi ekstravagantset,” kinnitas Selana. „Valss või paar. Tango. Menuett. Isegi kadrill, kui tunneme end kõlvatuna. Peame sulle hiilgavalt dekadentliku kleidi hankima, mille juurde käivad hiilgavalt dekadentlikud kingad, mis muudavad su senisest veelgi pikemaks.”

Uksele koputas Leebesurm ja Selana lasi ta sisse. Detektiiv oli nagu alati laitmatult riides. „Rääkisime just Reekviemiballist,” alustas Selana tervituseks. „Eeldan, et teie kaks lähete sinna.”

„Loomulikult,” vastas Leebesurm kaabut peast võttes.

„Lähme või?” küsis ilmselgelt üllatunud Valküüria. „Mulle sa seda küll ei öelnud.”

„Tõesti? Kui ebatavaline minu puhul. Samas ei saanud ma lihtsalt röövida sinult võimalust näha mind smokingus. Ma kannan seda hästi, nagu võid ette kujutada. Pealegi oleks olnud jäme sind mitte kutsuda. Tehniliselt oled sina selle toimumispaiga omanik.”

„Mina mis?”

„Pidu korraldati varem mõisas, mis kuulus hiljuti lahkunud Corrival Deussile,” ütles Selana, „kuid sinu kallis onu Gordon pakkus võimalust kasutada tema maja. Või sinu oma. Kumb iganes see nüüd on.”

„Ahah,” nentis Valküüria. „Noh, see on kindlasti piisavalt suur. Selles mõttes, et seal leidub ruume, kuhu ma kunagi ei astu. Pean ma midagi tegema? Uksel seisma ja inimesi tervitama või...?”

„Mitte midagi sellist,” ütles Leebesurm ja kõlas lõbustatult. „Sind koheldakse kui lihtsalt järjekordset väga tähtsat külalist. Sa ei pea millegi pärast muretsema. Ja kui kogu see naeratamine ja tühine loba osutub sinu jaoks liigseks, saad alati kaduda Gordoni töötuppa ja lugeda mõnd tema raamatut, kuni kõik on lahkunud.”

Viimaks Valküüria naeratas. „Okei. Okei, jaa, seda ma võin teha.”

Leebesurm pöördus Selana poole. „Aga nüüd tagasi asja juurde. Kas Valküüria rääkis sinuga sellest, mida me jahime.”

„Sa mõtled isikut, kes Katkeplikad teile kallale lasi? Kardan, et minust polnud selles asjas mingit abi. Küll aga on mul varuks teisi uudiseid, millest sa ei pruugi teadlik olla. Ootasin, et liituksid meiega enne, kui neid jagama hakkan.”

„Palun,” ütles Leebesurm, „lase käia.”

Selana andis informatsioonile väärilise pausi. „Surnu­manajatel on oma Surmatooja.”

Valküüria tõstis järsult pea. „Neil on mis?”

„Kes?” küsis Leebesurm.

„Midagi pole veel välja kuulutatud,” lausus Selana käsi tõstes, „niisiis pole midagi kinnitatud. Aga väidetavalt on üks udusulis Surnumanaja hiljuti Tulva kogenud. See pidi lukustama lahti seni tundmatud väevarud, sest iga tempel üle maailma tähistab Surnumanajatele kohasel moel. See tähendab muidugi, et ülivaikselt ja vaevu naeratades.”

Leebesurm vaatas Valküüria poole. „On sul aimugi, kes see Surmatooja olla võiks?”

„Noh, ainus, kelle puhul mina tean, et ta ootas Tulva, oli Melanholia, aga…”

„See ta on,” kinnitas Selana. „See on ta nimi. Melanholia St Clair.”

Valküüria raputas pead. „Tema on Surmatooja? Vau. Selles mõttes, et... vau. Seda ma küll ette ei näinud. Tore, et mind selle koha pealt konksu otsast lahti lasti, aga... Oled sa kindel?”

„Selline on kuulujutt.”

„Millal sina seda kuulsid?” küsis Leebesurm.

„Täna hommikul. Kavatsesin sulle helistada, aga olin pisut... tegevuses.”

„Hakkame minema,” lausus Leebesurm. „Peame sellest Vanematele teada andma.”

Selana naeratas. „Kindlasti valmistab see kergendust, et pärast kõike seda möllu on sul Nõukogus kaks parimat sõpra.”

„See on kena vaheldus,” tunnistas Leebesurm, „kuid tegelikult käin seal peamiselt neid ürpe mõnitamas, mida nad seljas kannavad. Selana, suur tänu sulle. Valküüria?”

Tüdruk noogutas, Leebesurm torkas kaabu pähe tagasi ja nad lahkusid enda järel ust sulgedes.

Korterisse laskus taas vaikus ja Selana kortsutas kulmu. Vaikus meeldis talle üldiselt, sest talle meeldis seda saatev üksindus. Ent mitte viimasel ajal. Viimasel ajal mõjus üksindus pigem üksildusena ja see polnud harjumuspärane tunne.

Ta seisis akna juures ja nägi Leebesurma koos Valküüriaga Bentley juurde kõndimas. Selana tundis irratsionaalset tungi neile järele tormata, vestlust jätkata, kujundada plaane ja strateegiaid. Aga ta ei teinud seda – see polnud tema moodi. Selana ei liitunud inimestega. Inimesed liitusid temaga. See oli tema eksistentsi lihtne, võõrandamatu fakt ja see oli eksisteerinud liiga kaua, et seda nüüd muuta. Kui palju sellest ootamatust hirmust üksi jääda oli seotud Eliza Skorni poolt kujutatava ohuga, Selana ei teadnud. Aga asi oli selles, et kui ta lubab olukorral veel halveneda, võib ta sama hästi kaotada sõpruse kahe kõige tähtsama isikuga oma elus.

Ja seejärel võisid needsamad kaks isikut tulla sama hästi ka talle järele, mõrv mõttes mõlkumas.